Kolmandas peatükis jutustatud jalutu mehe tervenemine ei vaimustanud kõiki. Paar tuhat meest pöördus kristlasteks (Ap 5:14; 2:41). Selline koguduse kasvamine ei meeldinud juutide usulistele juhtidele.

Tõuseb vastuseis (Ap 4:1–4)

Kui Peetrus ja Johannes alles kõnelesid, tuli templipealik oma salgaga neid kinni võtma. Ka pärast seda on evangeeliumi kuulutamist loendamatuid kordi katkestatud ja/või püütud lõpetada vägivalla abil.

Templipealik oli juutluse hierarhias tähtsuselt teine isik; ta oli ülempreestrile lähim mees. Juudi ajaloolane Josephus jutustab, et tihti valiti uueks ülempreestriks just templipealik. Apostlite vangistamine oli seega väga kõrgelt positsioonilt tulnud seisukohavõtt nende tegevuse suhtes.

Saduserid (salm 1) olid tolle aja mõistuseusu pooldajad. Nad ei uskunud ülestõusmisse ega inglitesse (Ap 23:8; Mt 22:23–32). Neid ärritas apostlite sõnumis kaks asja: esiteks jutt ülestõusmisest ja teiseks, et apostlid kuulutasid surnuist ülestõusmist, viidates Jeesuse ülestõusmisele (salm 2). Jeesuse asja käsitlemine pidi olema lõpule viidud.

Kuna apostlite tehtud ime oli toimunud üheksandal tunnil ehk kell 15 (salm 3) ja vangistamine toimus ilmselt alles pisut enne õhtu saabumist (õhtu algas kell 18), ei saadud Suurkohut sel päeval enam kokku kutsuda. Apostlid pandi vanglasse ootama järgmist päeva ja Suurkohtu ette astumist.

Luukas mainib, et kristlasi oli 5000. Kuna kogu Jeruusalemmas oli tollal hinnanguliselt umbes 30 000 elanikku, moodustasid kristlased kuuendiku kogu linna elanikkonnast. Juutide usulistel juhtidel hakkas kiire, et teha lõpp koguduse laienemisele!

Kelle asja apostlid ajasid? (Ap 4:5–12)

Juutide Suurkohus oli nende kõrgeim valitsusorgan nii usulistes kui ka ilmalikes küsimustes. Roomlased olid küll võtnud sellelt ära õiguse kedagi surma mõista (Jh 18:31).

Suurkohtu esimeheks oli ametis olev ülempreester, kelleks tollal oli (Josef) Kaifas; ta tegutses ülempreestrina aastail 18–36 pKr. Peale tema kuulus Suurkohtusse veel 70 liiget.

Suurkohtus oli kolm rühma (salm 5):

1. Ülemad, kelle all peeti silmas vaimulikku aadelkonda, auväärsemaid preestreid. Nad olid saduserid.

2. Vanemad, kes olid suguvõsade peamehed, seega ilmikud. Nemadki oli mõtteviisilt enamasti lähedased saduseridega.

3. Kirjatundjad olid kutselised teoloogid. Nemad kuulusid enamasti variseride „äratusliikumisse”.

Ehkki Kaifas oli ametlik ülempreester, oli juutide tegelik juht endine ülempreester Hannas, keda ka Luukas nimetab esimesena (salm 6). Tema oli olnud ülempreester aastal 6–15 pKr, aga roomlased olid ta tagandanud. Muidugi ei aktsepteerinud juudid roomlaste sekkumist nende usuasjadesse, ja nii hoidis Hannas kui oma suguvõsa peamees endiselt võimu enda käes.

On teada, et juudid valisid ülempreestrid neljast suguvõsast. Nii tegutsesid Hannase pojad järgemööda ülempreestritena: Eleasar aastail 16–17, Joonatan 36–37, Teofilos 37–41, Mattias aastal 43 ja Hannas (noorem) aastal 62. Kuna Kaifas oli Hannase väimees, oli kõrgeim võim juutide üle Hannase suguvõsa valduses katkematult aastail 6–41 pKr.

Jeesuse tõotuse (Lk 12:11–12) kohaselt sai Peetrus Püha Vaimu „kaitsekõnelejaks” ega viivitanud, kuulutades oma kohtunikele Kristuse ülestõusmist (salm 8).

Jüngrites toimunud muutus (võrdle Jh 20:19) on üks oluline tõend, et ülestõusmispüha ja nelipüha vahel oli juhtunud nendega midagi, mis muutis kogu nende elu: nad olid kohtunud üles tõusnud Jeesusega. Kui Jeesus oli võitnud surma, polnud tema omadel vaja karta isegi Suurkohtu ees.

Suurkohus püüdis jõuda selgusele Jeesuse ja apostlite vahelises suhtes (salm 7). Mõned teadlased on näinud selles küsimuses küll hoopis viidet seostele pimeduse jõududega (võrdle Mt 12:24).

Osad vahetuvad, kui Peetrus vastab küsimusele selgesti: apostlid tegutsevad Jeesuse nimel. Samas esitab ta Suurkohtule tõsise süüdistuse: see on teinud suure vea, mõistes surma Jumala valitu, Jeesuse (salmid 10–11). Peetrus tsiteerib Ps 118:22, mida oli kasutanud ka Jeesus, noomides vastaseid nende südame kanguse pärast (Lk 20:17).

Kõigele lisaks süüdistati apostleid kummalises asjas: heategemises.

Kreeka keeles kaasneb Peetruse kõnega sügav sõnamäng: salmis 9 „terveks saanud” (1968. aasta tõlge; 1997. aasta tõlkes „päästeti”) ning salmis 12 „pääste” ja „päästetakse” on sama sõnatüvi. Jeesus ei ole üksnes tervendaja, vaid „Päästja”. Ja ta pole lihtsalt üks päästjaist, vaid ainus Päästja (salm 12; Jh 14:6).

Vaikige! (Ap 4:13–22)

Otsuse tegemise ajaks käskis Suurkohus apostlitel väljuda (salm 15). Ilmselt oli saduseridel Suurkohtus tollal veel enamus, aga ka varisere oli palju ja nendegi arvamusega tuli arvestada. Seega ei saadud hakata tülitsema asja põhimõttelise külje üle – variserid ju uskusid ülestõusmist (võrdle Ap 23:6–9, kus Paulus kasutab targasti ära saduseride ja variseride õpetuslikke erinevusi).

Imet ei saanud eitada, sest rahvas oli sellest erutatud. Kui apostlid oleks süüdi mõistetud, oleks võinud sel olla tõsised tagajärjed. Seega oli tark püüda kogu kära vaigistada. Nii kästi apostlitel Jeesusest täielikult vaikida, et probleemid ei halveneks ega leviks Jeruusalemmast väljapoole (salm 17).

Apostlid vastasid Suurkohtu korraldusele kuulsaks saanud väljendiga: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.” (salm 19, tegelikult 5:29). Tegelikult ei ole küsimus selles, kas kuulatakse Jumalat enam kui inimesi, vaid kas kuulatakse Jumalat või inimesi!

Apostlid mõistsid, et neil ei olnud mingit põhjust vaikida, sest toimunud imet ei saadud eitada. Kui Jeesus oli surnuist üles tõusnud ja tegutses apostlite kaudu, miks oleks pidanud temast vaikima?

Tegelikult lõppes kohtupidamine süüdistajate seisukohast kurvalt: apostlid kuulutati süütuks. Sõna „õppimata” (salm 13) võib tähendada kirjaoskamatut, kogenematut kõnemeest või lihtsalt „tavalist lihtinimest”, ilmikut – apostlid ja „üle neljakümne aasta vana” (salm 22) mees lahkusid kohtust võitjaina.

Tänagi ähvardavad paljud asjad ja ametkonnad vaigistada evangeeliumi kuulutamist või teisest küljest takistada selle kuulmist. Soomes küll kuulutatakse evangeeliumi, aga kas seda kuulatakse?

Kelle poolel on Jumal? (Ap 4:23–31)

Vabaks saades läksid apostlid koguduse koosolekule. Ilmselt olid kristlased koos palvetamas apostlite eest nende vangistuse ajal.

Kuulnud Peetruselt ja Johanneselt uudiseid, tegid kristlased sama nagu omal ajal kuningas Hiskija: nad viisid asja Jumala ette (2Kn 19:14–19; Js 37:14–20). Palve on täis Vana Testamendi tsitaate ja viiteid (eriti Psalmidest: Ps 146:6; 2:1–2). See on üks näide sellest, kui tähtis oli esimestele kristlastele Vana Testament.

Usklikud ei palunud, et Jumal võtaks ohud ja raskused ära, vaid et nad neist hoolimata saaksid jõudu kuulutada julgesti evangeeliumi. Jumal vastas palvele kahel viisil: maavärinaga (võrdle 2Ms 19:18; Js 6:4) ja täites nad Püha Vaimuga. Jumal oli seega hüljanud juutluse ja selle juhid ning võtnud kristlased oma rahvaks.

Poeg või sulane?

Nii salmis 4:30 kui ka 3:13 on algtekstis sõna „pais”, mille vasteks 1938. aasta soome tõlkes on „poeg”, aga 1992. aasta tõlkes „sulane” (nii 1968. kui ka 1997. aasta eestikeelses Piiblis: „sinu püha sulase Jeesuse nime läbi”). Vaadeldavat kreekakeelset sõna saab tõlkida mõlemal viisil. Ilmselt on „sulane” parem valik. See on ilmselt varasem, Js 53-st saadud Jeesuse aunimetus, seevastu Poeg sai üldlevinuks alles hiljem. See üksikasi toetab seisukohta, et Luuka tekst on varajane ja usaldusväärne.

Kristlik sotsialism? (Ap 4:32–37)

Selle lõigu alusel on väidetud, et esimesed kristlased olid esimesed sotsialistid. Aga ehkki esimeste kristlaste vara oli ühine, ei olnud omamine sugugi keelatud (5:4), vaid igaüks tegi oma annetuse vabatahtlikult. Kristus oli saanud nii tähtsaks, et omandistki võidi loobuda ususõprade vajaduste täitmiseks.

Üks annetajaist oli Joosep, kellele apostlid olid andnud lisanime Barnabas, et teha vahet teiste Joosepitega. Hiljem said Barnabasest ja Paulusest töökaaslased paganamisjonis (Ap 11:22–26).