Kogudused tugevnevad (Ap 16:1–5)

Luukas jutustab, et Paulus siirdus esmalt Derbesse, mis oli esimese misjonireisi kõige viimane – idapoolseim – linn. Teisel misjonireisil tuli Paulus idast Kiliikia väravate – üle 1000 meetri kõrgusel asuva kuru – kaudu. 330-ndail eKr oli Aleksander Suur juhtinud oma Makedoonia armee sama kuru kaudu itta vallutusretkedele. Nüüd juhtis Paulus teistsugust vallutusretke lääne suunas.

Kas Paulus oli ebajärjekindel?

Lüstras liitus Pauluse kaaskonnaga Timoteos, kellest sai üks Pauluse tähtsamaid töökaaslasi. Timoteose ema oli juut, aga isa kreeklane. Juudi seadusetõlgenduse järgi oli selline abielu ebaseaduslik ja Timoteost peeti vallaslapseks. Teda oleks tulnud ümber lõigata kaheksapäevasena, aga vahest paganliku isa vastuseisu tõttu oli ta jäänud ümber lõikamata.

Luukas jutustab, et Paulus lasi Timoteose ümber lõigata. See on põhjustanud mitmeid teooriaid. Mitmete teadlaste hinnangul pidi Luukas eksima. „Paulus ei saanud lasta kedagi ümber lõigata!”

On tõsi, et Tiitust, Pauluse teist töökaaslast, ei lõigatud ümber (Gl 2:3), aga Tiitus oli kreeklane, Timoteos seevastu ema poolt juut.

On tõsi, et eriti Galaatia kirjas (näiteks Gl 5:2; 5:11) on Paulus järsult ümberlõikamise vastu. Aga vastuseisu põhjus oli mõte ümberlõikamisest kui päästeteest. Seekord ei olnud küsimus selles, vaid soovis, et evangeeliumi levitamine ei muutuks asjatult raskemaks; kui Pauluse kaaskonnas oleks olnud ümber lõikamata juut, oleks see kindlasti juute ärritanud.

On hea pöörata tähelepanu, et salmis 4 mainib Luukas eelmise peatüki apostlite koosoleku ettekirjutusi. Neil on sama eesmärk: rahu säilitamine juut- ja pagankristlaste vahel.

Ümberlõikamine ei ole iseenesest pääste takistus, sellepärast ei olnud Paulus selle vastu. See saab pääste takistuseks alles siis, kui sellest tehakse pääste tingimus. On palju asju, mis võivad saada pääste takistuseks – raha, võim, au jne –, aga mis ei pea seda tingimata olema. Seekord ja selles kontekstis soovis Paulus olla juudile juut (1Kr 9:20).

Evangeelium Euroopasse! (Ap 16:6–10)

Püha Vaim juhatas Paulust, Siilast ja Timoteost Euroopa poole. Pisiidia Antiookiast oleks olnud hea minna mööda sõjateed Väike-Aasia pealinna Efesosse, mis oli üks Rooma riigi viiest suurest linnast. Ometi ei pääsenud Paulus oma kaaslastega sinna, vaid Püha Vaim juhtis neid põhja poole.

Piibliteadlased vaidlevad, kas „Galaatia” salmis 6 tähendab Galaastia provintsi või maakonda. Kui see tähendab provintsi, oleks õigem tõlkida „Früügia-Galaatia piirkond”, nagu soovitab oma seletusteoses piiskop Bo Giertz. Kui aga Galaatia tähendab maakonda, käis Paulus oma kaaskonnaga kaugemal põhjas, tänapäeva Türgi pealinna Ankara kandis. See probleem on tähtis, kui arutletakse, kellele kirjutas Paulus oma Galaatia kirja.

Kui kaua viibis Paulus Galaatias, jääb ebaselgeks. Ta oleks soovinud minna edasi põhja poole, Musta mere rannikule Bitüüniasse (salm 7), aga seekord juhtis Püha Vaim Pauluse koos kaaslastega kirde suunas, Troasesse. Kuidas Püha Vaim Paulust juhtis? Seda me ei tea. Vahest oli tegu haigusega – Galaatia kiri midagi sellist vihjab (Gl 4:13).

Ilmselt ei asutanud Paulus Troase kogudust seekord, vaid alles kolmandal misjonireisil (Ap 20:5–7; 2Kr 2:12). Võib ka olla, et Luukas surub oma jutustust kokku, et Paulus „pääseks” Euroopasse võimalikult kiiresti, ja jätab mainimata osa Troase sündmusi.

Kust teadis Paulus, et mees unenäost oli makedoonlane? On välja pakutud nii riietust – lai makedoonia kübar – kui ka makedoonia laia kreeka murret. Igal juhul veendus Paulus, et Jumal on kutsunud teda Euroopasse evangeeliumi kuulutama.

Meie-vormis lõigud Apostlite tegudes

Salmiga 10 algab esimene lõik Apostlite tegudes, kus jutustatakse meie-vormis (Ap 16:10–17). Kokku on neid lõike 4: Ap 16:10–17; 20:5–15; 21:1–18 ja 27:1–28:31; tõsi küll, teise ja kolmanda lõigu saaks ühendada pikaks lõiguks 20:5–21:18.

Need lõigud moodustavad seega ahela:

16:10–17 Troasest Filippiin (teine misjonireis);

20:5–21:18 Filippist Mileetose kaudu Jeruusalemma (kolmas misjonireis)

ja 27:1–28:31 Jeruusalemmast Rooma.

Kelle reisikirjeldusega on tegu? Vastused võib jagada kolme rühma:

1. Tegu on vaid stiilivõttega; Luukas soovib tõmmata lugejaid sündmustega kaasa. Aga miks ta teeb seda ainult neis kolmes lõigus?

2. Luukas tsiteerib mõne tundmatuks jäänud Pauluse teekaaslase (Siilase, Timoteose) reisikirjeldust.

3. Luukas tsiteerib enda reisikirjeldust.

Valik tuleb sooritada ennekõike kahe viimase vahel. Teadlaste seisukohad lähevad lahku, aga viimastel aegadel on traditsiooniline seisukoht – Luukas tsiteerib „iseennast” – leidnud jälle pooldajaid. See ongi kõige loomulikum tõlgendus.

Esimene Euroopa kristlane ? (Ap 16:11–15)

Neid salme lugedes me justkui kuuleme ajaloo tiibade kahinat. Täna tähendab see Pauluse teekond mitte üksnes siirdumist Aasiast Euroopasse, vaid ka siirdumist islamimaalt kristlikule maale. Seevastu Paulus vaevalt mingit suurt erinevust märkas; nii Väike-Aasia kui ka Makedoonia olid Rooma riik.

Ka mõte, et kristlik usk jõudis Euroopasse alles Paulusega, ei ole ajalooline tõde. Ap 18:1–2 öeldakse, et keiser Klaudius ajas juudid Roomast välja. Rooma ajaloolane Suetonius jutustab, et too väljaajamine toimus aastal 49, kuna juutide seas oli tõusnud tüli „Chrestuse” pärast. Ilmselt oli küsimus siiski Kristusest; Roomas oli seega kristlik kogudus juba 40-ndail. Paulus tuli Euroopasse ilmselt alles aastal 50. On oletatud, et juba Peetruse nelipüha jutlust võisid kuulda ka Roomast tulnud juudid.

Ehkki Lüüdia ei olnud Euroopa esimene kristlane, oli Pauluse tulek Euroopasse siiski tähtis. Pauluse juhitud misjonitöö kaudu said paljud tähtsad Kreeka linnad kristliku koguduse. Ilma Pauluseta oleks Euroopa ajalugu saanud teistsuguse suuna.

Purpurimüüja Lüüdia oli pärit Egeuse mere teiselt kaldalt Tüatiira linnast (Ilm 2:18–29), mis oli üks purpuritööstuse keskusi.

„Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis.” (Salm 14) Lüüdia usuletulek oli seega Jumala töö ega tulenenud Pauluse kõnekunstist. Lüüdia oli Vana Testamendi Jumalast kuulnud siiski juba varem – oli ta ju „jumalakartlik”.

Filippis ei olnud palju juute, ilmselt isegi mitte kümmet meest, kes on vajalikud, et pidada sünagoogijumalateenistust.

Inimkonna vaenlased (Ap 16:16–24)

Filippiski ei sujunud Pauluse töö probleemideta. Linnas oli orjatar, kel oli lausuja vaim. Luukas ütleb, et tegu oli Pythoni vaimuga, keda seostati Apolloni kultusega. Ilmselt just sellepärast ajas Paulus tüdrukust vaimu välja: ta ei soovinud, et evangeelium oleks seotud kreeka ebajumala preestritariga. Evangeeliumides jutustatakse, et Jeesus talitas samamoodi, kui kurjad vaimud nimetasid teda Jumala Pojaks (näiteks Lk 4:41).

Kui orjatari isandad märkasid, et nad on tuluallikast ilma jäänud, võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ning viisid ta linna turuväljakule. Muidugi ei saanud Paulust ja Siilast süüdistada orjatari tervendamises, vaid esile tõsteti üldine vaenulikkus juutide vastu.

Süüdistus langes soodsasse pinnasesse. Oli ju Filippi „killuke Itaaliat Makedoonias” (Nikolainen). See linn oli Rooma asundus (koloonia) ja selle elanikel olid samad õigused nagu Itaalias elavail Rooma kodanikel, peale selle veel omavalitsus ja maksuvabadus. Filiplased soovisid olla roomalikumad kui roomlased.

Paulus ja Siilas ei saanud võimalust endid kaitsta, ja vaevalt see oleks neid aidanudki. Neid peksti keppidega ja heideti vangi.

Jumal sekkub (Ap 16:25–34)

Paulus ja Siilas ei käitunud nagu tavalised vangid, vaid ülistasid Jumalat. Filippi on maavärinate piirkond, ja tol ööl avas maavärin vangla uksed ja vangide ahelad. Et vangid jäid vanglasse, näitab, et nad seostasid maavärina nonde kahe veidralt käituva vangi ülistuslauludega.

Vangivalvur ärkas ja nägi, et vangla uksed on avatud. Ta arvas, et vangid on põgenenud. Kuna valvur vastutas vangide eest oma eluga (võrdle Ap 12:19), otsustas ta end tappa, mitte jääda ootama linnajuhtide kohtuotsust ja karistust.

Paulus katkestas valvuri kavatsused, ja kui valvur küsib pääste teed, juhatab Paulus ta Kristust tundma.

Perekondade ristimised

Jälle (salm 31, võrdle salm 15) jutustab Luukas perekonna ristimisest ja salmis 34 kõneleb „kogu perest”. On juuksekarva lõhkiajamine, kui väidetakse, et peresse ei kuulunud lapsi; Lüüdia puhul võis see veel kuidagi võimalik olla, aga vaevalt küll oli lasteta vangivalvuri pere.

See, et Uus Testament ei rõhuta laste ristimist, tuleneb sellest, et keegi ei seadnud seda praktikat küsimärgi alla; ei jäetud juudi lapsigi ümber lõikamata. Alles hiljem arenesid liikumised, kus ristiti ainult täiskasvanuid, aga nood liikumised kuulutati eksiõpetusteks ja heideti kirikust välja.

Ristimine ja õpetus või õpetus ja ristimine?

Paulus ristis vangivalvuri pere juba samal ööl (salm 33). Paulus ei võinud olla kindel, kas ta on järgmisel päeval üldse elus, aga põhjus võis olla ennekõike see, et ristimine – mitte usuletulek – oli värav kirikusse. Varastest kristlikest kirjutistest teame, et ainult ristitud tohtisid osaleda armulaual, kristlaste ühisel söömaajal.

Tänapäeval tuleb misjonipõldudel arutleda, kas tuleks paganlusest kristlusse tulnuid ristide kohe või alles pärast seda, kui nad on saanud õpetust. Tuleb ette mõlemat praktikat ja kummalgi on oma head ja halvad küljed.

Paljudele paganatele on ristimine lõplik lahkumine endisest religioonist. Aga kas kiire ristimine viib selleni, et suur osa ristituist loobub siiski hiljem oma usust?

Õpetus on alati vältimatu, aga kas see viib selleni, et osa inimesi otsib kiirema tee saada kiriku täisõiguslikuks liikmeks? Teame, et juba varakult oli pikki ristimiskoole; õpetuse lõpuks saadud ristimine toimus tihti ülestõusmispühal.

Osad vahetuvad (Ap 26:35–40)

Kui valgeks läks, andsid linna valitsejad vangivalvurile loa Paulus ja Siilas vabastada. Peksmine ja ühe öö kestnud vangistus olid juudi jutlustajaile piisav karistus. Aga Paulus soovis kindlustada noore koguduse positsiooni ja teatas, et on Rooma kodanik. Rooma kodanikud ei olnud sugugi kõik Rooma riigi territooriumil elanud inimesed, vaid ainult väike osa neist. Rooma kodanikke ei tohtinud peksta ega aheldada ilma kohut pidamata. Paulusega oli seda tehtud.

Kas ka Siilas oli Rooma kodanik, on ebaselge; selles kontekstis näib nii olevat, aga mujal Uues Testamendis ei ole sellele viiteid. Vahest on Pauluse ja Siilase saatused siin ses osas ühendatud.

Ülemad taipasid, et olid teinud ränga vea. Nad pidid veenma Paulust lahkuma linnast ilma kärata. Nii muutus koguduse positsioon turvalisemaks; nagu Paulust ja Siilast, nii ei kiusataks ka kogudust ilma põhjuseta. Paulus ja Siilas julgustasid veel kogudust enne Tessaloonikasse siirdumist.