Pais pääseb valla (Ap 8:1–3)

Kindlasti oleme elu jooksul näinud uudistest, kuidas üles ässitatud rahvahulk pannakse tegema selliseid kuritegusid, mis oleksid normaalsetes oludes võimatud. Kurb küll, aga Jeruusalemma sündmused pärast Stefanose surma korduvad ikka ja jälle ega jää ka meie eluaja paljud kurvad näited selle sarja viimasteks.

Rahva seas oli niisiis neidki, keda kristliku usu levik ärritas. Uus usk oli ohuks juutlusele ja sellepärast tuli see kõrvaldada. Ometi ei kiitnud kõik heaks, et Stefanos kividega surnuks visati. Mõned „vagad” mehed matsid ta ja tegid suure leinatalituse; kumbki tegu tunnistab, et teda ei mõistetud surma seaduslikult. Juudi seaduse järgi ei tohtinud kohtus surma mõistetuid matta oma hauda. Leinatalituse korraldamine oli selge protest ebaseadusliku hukkamise vastu. See, et nii saadi teha, näitab, et mitte kõik Jeruusalemma elanikud ei olnud Seaduse suhtes fanaatikud.

Saulus oli üks innukamaid kristlaste tagakiusajaid. Seda ta tunnistab ka ise oma kirjades (näiteks Gl 1:13). Sauluse meelest oli mindud liiga kaugele: enam ei tohiks neid eksiõpetuse pooldajaid taluda, vaid neile tuleb teha lõpp kas või vägivallaga. Üles ässitatud rahvas ei mäletanud enam Gamalieli nõuandeid (Ap 5:35–39).

Kaotus osutus võiduks (Ap 8:4–8)

Juudid tahtsid kristlasi taga kiusates evangeeliumi vaigistada, aga läks just vastupidi: hirm „eksiõpetuse” levimise ees sai tõeks (võrdle Ap 4:17). Mitmele poole hajutatud kristlased kuulutasid üles tõusnud Kristust.

Diakon Filippus (Ap 6:5; mitte niisiis apostel Filippus) kuulutas evangeeliumi samaarlastele. „Samaaria linn” salmis 5 võib tähendada muistse Samaaria – põhjariigi ehk Iisraeli pealinna – kohale ehitatud Sebastet või samaarlaste tollast pealinna Sekemit – tänapäeva Nablus –, mis asub päris muistse Samaaria kõrval. Sebaste oli roomlaste asutatud linn, nii tundub Sekem tõenäosem.

Nüüd hakkas teoks saama üles tõusnud Jeesuse antud ülesanne (Ap 1:8) kuulutada evangeeliumi mitte ainult Jeruusalemmas, vaid ka Judeas ja Samaarias kuni maailma otsani.

Filippus pööras misjonitöö ajaloos uue lehekülje: nüüd kuulutati evangeeliumi esimest korda mittejuutidele. Teisest küljest ei olnud samaarlased ka päris paganad, vaid „segarahvas”; nende usk sisaldas aineseid juudi usust, aga ka paganlikest religioonidest (Samaaria segarahva kujunemisest on jutustatud 2Kn 17:24–41).

Tollal oli Samaaria tuntud oma ebausu ja salateaduste poolest. Juudid põlgasid samaarlasi (võrdle Jh 4), aga Jumal oli otsustanud võtta neidki oma kirikusse.

Jumal sundis liikvele

Aga miks panid esimesi kristlasi Jeruusalemmast välja suunduma alles tagakiusamised? Kas Jeesuse misjonikäsku (Mt 28:18–20) ei soovitud täita? Ilmselt oli suurim põhjus, miks apostlid ja teised kristlased ei soovinud minna kuulutama evangeeliumi „maailma otsani”, juutide „misjoninägemus”. Juutide arusaam maailma pääsemisest oli „tsentripetaalne”: aegade lõpus pidid

kõik rahvad voolama kokku Siioni mäele kuulama Jumala tahet (Mi 4:1–5). Juudi ülesanne oli seega olla juut: see oleks tema tunnistus Jumalast.

Aga kristliku kiriku misjoninägemus on „trentrifugaalne”: evangeeliumi tuleb kuulutada kõikjal, kus on inimesi. Pole vaja oodata, et inimesed tuleksid evangeeliumi juurde, vaid evangeelium tuleb viia inimeste juurde.

Apostlite tegudes kordub tihti sama joon: kui evangeelium siirdub uude piirkonda, „kinnitab” Jumal uue faasi õigsust märkidega. Nelipühal oli märke, ja ka siis, kui esimesed mittejuudid kristlasteks said, toimus imelisi asju; samuti märkame toimuvat siis, kui pöörduvad esimesed paganad (Ap 10:44–48).

Nõid Siimon (Ap 8:9–25)

Enne Filippuse saabumist oli Samaaria usuline juht olnud nõid Siimon ehk Simon Maag. Evangeelium võttis Siimonilt järgijad. Isegi tema lasi end ristida. Aga kas Siimon uskus evangeeliumi? On põhjust arvata, et ei uskunud. Ta oli tolle aja tüüpiline imetegija, kes nägi Filippuses ainult uut vägevat võlurit. Siimon soovis saada osa uuest väest. Hiljem oli ta valmis üle minema Peetruse seltsi, kuna too tegi veel suuremaid imesid.

Siimon on meile hoiatav eeskuju. Pääste alus ei ole „uskumine”, vaid Kristuse lepitustöö. Siimon ei soovinud usaldada üksnes Jeesust (Ap 2:21). Ta oskas küll näidelda usku, aga Jumal – nagu ka Peetrus (salm 23) – nägi tema sisse. Sellepärast on väga ohtlik hakata eeldama usku ristimise tingimusena. Seoses tolle teega võib öelda: jäljed hirmutavad.

Siimon sai kadedaks Peetruse ja Johannese peale, kuna neil oli selline vägi, mida temal endal ei olnud. Ta soovis toda meelevalda osta; sellele viitab sõna „simoonia”, mille all mõeldakse vaimulike ametikohtade ostmist raha eest.

Aga Jumalat ei saa käsutada ega osta. Peetrus ütles karmi otsuse, aga jättis Siimonale siiski võimaluse pöörduda (salm 22). Siimon näibki parandavat meelt, aga varane kristlik pärimus – mh Justinus Märter – jutustab, et nõid Siimonast sai üks varase kiriku karmimaid vastaseid.

Pärast juutide mässu (66–72 pKr) on teada, et Samaaria langes uuesti ebausu meelevalda. Näib, et Siimon, keda Justinuse järgi peeti lausa „kõrgeimaks jumalaks”, sai hiljem võidu kristliku kiriku üle Samaarias.

Kas ristimises saadakse Püha Vaim?

Jutustus Samaaria sündmustest näib olevat tõeline unelmate lugu täiskasvanute ristijatele. „Ristimises ei saada Püha Vaimu, nagu õpetavad luterlased, katoliiklased ja ortodoksid. Enne peab olema usk ja alles siis ristimine. Veeristimisest pole midagi abi, tuleb täituda Püha Vaimuga!”

Eespool juba viitasin mõnedele selle looga seotud probleemidele, kui seda kavatsetakse kasutada „usklike ristimise” kaitseks. Ap 2:38 tõotab Peetrus Püha Vaimu kõigile, keda ristitakse. See tõotus kehtib ka täna.

Aga miks siis Samaarias ei toimunud Peetruse sõnade kohaselt? Olen juba viidanud põhjusele: tegu oli teatava murdekohaga kiriku ajaloos, hetkega, mille õigsust soovis Jumal kinnitada erilise tunnustähega. Hiljem Korneeliuse kojas oli vastupidi: esmalt said usklikud Püha Vaimu ja alles siis ristiti (Ap 10:44–48). Samaarias oli järjekord vastupidine.

Mõlemal korral oli tegu erandiga, mitte reegliga. Tolle erandiga soovis Jumal anda apostlitele kindlustunde, et on õige ristida samaarlasi ja paganaid.

Aga tänapäeval?

Nõid Siimona saatus õpetab meile kaht asja: esiteks tuleb teha vahet kristliku usu ja ebajumalate teenimise vahel. On vaid üks tee (Jh 14:6). Teiseks tasub olla ettevaatlik, kui keegi soovib siit-sealt Piiblist võetud salmidega tõestada mõne õpetuse õigsust. Salme ei tohi kontekstist lahutada.

Esimene Aafrika kristlane (Ap 8:26–40)

Luukas jutustab veel ühest juhtumist Filippuse kuulutustöös. Jumala Vaimust juhituna tohib Filippus õpetada praeguse Sudaani aladelt Jeruusalemmas käinud kandake „riigivaradeministrile”, et Jeesus on Vana Testamendi ennustuste Messias.

Etioopia õukondlane oli rikas – oli tal ju raha osta kreekakeelne Jesaja raamatu tõlge. Nagu tollal kombeks, luges ta seda valjusti. Kui Filippus tõllale lähenes, luges ta parajasti Js 53:7–8. Õukondlane oli nn jumalakartlik (Ap 10:2); ta uskus juutide Jumalasse ja soovis järgida Seaduse tähtsamaid ettekirjutusi, aga ei olnud siiski pöördunud juudi usku. (Ap 2:11 pöördunu = proselüüt.)

Kreeka kirjanik Plutarchos ütleb, et kandake rahandusministrid olid eunuhhid, kohitsetud, ja nii ei oleks see õukondlane kunagi võinud saada juudiks (5Ms 23:2). Prohvet Jesaja oli siiski tõotanud, et aegade lõpus on kohitsetuilgi osa Jumala riigis (Js 56:3–8). Juudi usuga oli õukondlane tutvunud oma kodumaal, kus oli märkimisväärne juutide kogukond.

Filippus õpetas õukondlast. Js 53 kannatav sulane on Jeesus. Temasse uskudes ja ristitud saades võib ka õukondlane – kes on juudi usust välja jäetud – pääseda. Kusagil Jeruusalemma ja Gaza (100 km) tee ääres oli jõgi või tiik, milles Filippus ristis esimese mustanahalise kristlase.

Salmi 36 küsimus näitab, kui tähtis oli esimestele kristlastele ristimine: juba tolles lühikeses õppetunnis oli see käsile võetud. Kuidas on lugu tänapäeva õpetajate ja õpetustega?

Pärast ristimist viis Vaim Filippuse Kaisareasse, kus kohtame teda hiljem veel korra (Ap 21:8–9).

Õukondlane naasis kodumaale, rõõmustades oma pääste üle. Kiriku ajaloost teame, et tänapäeva Sudaani aladel on juba väga ammu olnud (kopti)kristlaste kogudusi.

Võimalik, et Aafrikas oli kristlasi juba enne õukondlast (Ap 2:9–11: nelipüha jutluse kuuljate seas oli ka Aafrikast ja Euroopast tulnuid), aga igal juhul oli vähemalt sellest õukondlasest alates Aafrikaski Jeesuse järgijaid. Jutustus õukondlasest on Apostlite tegude esimene üksiku inimese pöördumise kirjeldus.

Samuti tasub pöörata tähelepanu, et Püha Vaim tegutses ja tegutseb praegugi Sõna, Piibli kaudu. Piiblis leidub Kristus. Tänapäeval ei loe juudid Js 53 sünagoogijumalateenistusel. Vahel see kirjakoht puudub ja selle asemel on vaid märkus: „Siit puudub mõni kirjakoht.” See ennustus viitab liiga selgesti Jeesusele.

Tõlkeprobleem

Selles lõigus on kolm kohta, mis tekitavad tõlkijaile probleeme. Esiteks salmis 26 tähendab kreeka sõna „mesembria” nii keskpäeva kui ka lõunat. „Keskpäev” peaks olema õige valik, sest tee

asukohast kõnelevad selle otspunktid: Jeruusalemm ja Gaza. Ka „tühermaa” võis viidata Gaza tühermaale ehk hävitatud vanale Gazale (see tee viiks siis just vanasse Gazasse).

Teine tõlkeprobleem on salmis 30: kas tuleks kreekakeelsele Uue Testamendi algtekstile ustavalt tõlkida Esaias või ustavana Vanale Testamendile Jesaja? Kirjutades Uues ja Vanas Testamendis esinevad nimed alati ühtmoodi, välditakse segadusi.

Kolmas probleem on salmi 37 puudumine. Kui Piiblit omal ajal jagati peatükkideks ja salmideks, ei olnud kasutada olnud tekst parim võimalik. Hiljem on märgatud, et mõnes kohas on nn lisandusi, mis on siis kõrvaldatud. Aga salmijaotust ei soovitud muuta, et ei läheks nii, et sama salminumber võiks tähendada kaht eri salmi. Nii tekkis „lünki”, millest üks on salm 37. See salm kõlab järgmiselt: „Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!”” (Eestikeelses Piiblis nurksulgudes.)

See lisandus võis tekkida „vastulausena” liiga kiiretele ja vähe põhjendatud ristimistele või on mõni kopeerija lihtsalt soovinud lisada loole osi oma kiriku ristimistalitusest. Midagi valet selles salmis ei ole, see lihtsalt ei kuulu algsesse Apostlite tegude teksti ja on sellepärast kõrvaldatud.