Esimene kiri tessalooniklastele 2 internetis (Piibel.net)

Apostli tegevus (2:1–12)

Paulus ei olnud oma aja ainus jutlustaja. Linnades ja külades ringles õpetajaid, kes kuulutasid imelikke õpetusi. Tihti ütlesid nad, et on jumala või jumalate saadetud ja et nad kuulutavad oma kuulajaile taevast sõnumit. Jutlustajate elu paljastas tavaliselt nende tõelised kavatsused. Tihti oli nende eesmärk hoopis midagi muud kui jumaliku sõnumi vahendamine. Vahendeid valimata õngitsesid nad kergeusklikelt kuulajatelt raha. Nad nõudsid endile austust ja elasid teiste kulul. Nende elu näitas selgesti, et nad on petturid, kes püüavad elada mõnusat elu siiraste inimeste najal. On ilmne, et ka Pauluses taheti näha religioosset petturit. Tessaloonika elanikud, kes olid ristiusu vastu, esitasid kindlasti süüdistuse, et Paulus on lihtsalt üks kelm teiste hulgas. See süüdistus on kandunud apostli kõrvu. Selle mõttega hakkab ta nüüd meelde tuletama oma tegevust Tessaloonikas.

Pauluse tegevus Tessaloonikas ei olnud osutunud asjatuks. Selle tõendiks on Tessaloonika kogudus ise. Seal, kus on sündinud kristlik kogudus, on tehtud väärtuslikku Jumala riigi tööd. Paulus saabus Tessaloonikasse Filippist, kus teda oli inetult koheldud (Ap 16). Kannatus ei peatanud siiski misjonireisi, vaid Jumal andis julgust jätkata. Inimeste seatud takistused ei saanud peatada evangeeliumi võidukäiku. Salmis 2 viitab „suur võitlus” ägedale vastupanule. Salmi sisu on seega tagakiusamine, mille keskel Tessaloonika kogudus sündis.

Salmis 3 hakkab Paulus vastama süüdistustele, mida on Tessaloonikas esitatud tema vastu. Tema kuulutus ei ole vale ja tema eesmärgiks ei ole inimesi petta. Ta ei püüa ülekohtuselt oma kuulajaist kasu lõigata. Seda tunnistab hästi Paulust tabanud tagakiusamine. Kui tema sõnum oleks vale, oleks ta vaevalt valmis selle eest kannatama. Paulus on kindel, et elav Jumal on kutsunud ta apostliks ja andnud talle ülesandeks kuulutada evangeeliumi. Kuigi evangeelium inimestele ei meeldi, ei tohi risti jutlusest loobuda. Ta on saanud ülesande Jumalalt. Paulus tahab meeldida vaid oma ülesande Andjale, mitte inimestele. Omakasu püüdlev pettur ei mõtleks iialgi nii.

Salmis 5 kordab Paulus eelpool öeldud. Ta ei ole püüdnud meeldida inimestele ega soovinud hankida endale raha kuulajate kukrutest. Nii osutuvad tühjaks jutud, et Paulus on üks pettur paljude omasuguste seas. Seda kõike saab tunnistada Jumal, kelle ees ei ole midagi varjatud ja kes tunneb ka Pauluse südant. Paulus ei ole taotlenud kellegi austust. Kõigeväelise Jumala apostlina oleks tal selleks õigus. Ometi ei soovi ta olla koguduse vägev juht, vaid rahuldub selle osaga, mille Jeesus on oma apostlitele määranud (Mt 20:24–28). Ka see, et Paulusel ei ole mingit valu inimeste kiituse järele, lükkab ümber jutud apostli silmakirjalikkusest.

Seega ei soovi Paulus esineda kõrgesti austatud apostlina, kuigi tal oleks selleks võimalus. Meelsamini soovib ta kasutada enda kohta teist pilti: ta on kui ema, kellele iga laps on ääretult armas. Apostli armastus koguduse vastu tuleb selgesti esile salmis 8. Paulus ütleb, et ta oli valmis andma kogudusele oma hinge. See ei tähenda, et Paulus oleks ohverdanud oma elu koguduse eest, ehkki ta oleks olnud valmis ka selleks. Hinge andmine kajastab antud juhul koguduse ja Pauluse lähedast suhet. Apostel oli andnud kogudusele kogu oma südame. Paulusele oli auasi, et ta tuli oma eluga omal jõul toime. Seda rõhutab Paulus paljudes kirjades (näiteks 1Kr 9). Ta ei taha elada koguduse kulul, vaid teenib leiba oma käte tööga. Teame, et Paulus oli ametilt telgitegija (Ap 18:3). Ilmselt pidas Paulus just seda ametit ka Tessaloonikas. Päeviti hankis ta endale elatist, õhtuti kuulutas linna elanikele risti löödud Jeesust. Tessaloonikas tegutsedes hoolitses Paulus terve koguduse, iga liikme eest. Apostel kasvatas kogudust kui isa oma lapsi. Eriti õpetas Paulus koguduse liikmeid elama nii nagu kristlasele kohane: Kuna Jumal on võtnud meid oma lasteks, peame elama selle positsiooni vääriliselt.

Kuuljate vastus (2:13)

Paljud neist, kes kuulsid Pauluse õpetust, pidasid teda Jumala apostliks. Nad uskusid, et Paulus ei kuuluta oma tarkust, vaid Jumala sõna. Jumal ise veenis kuulajaid selles apostli kuulutatud sõna vahendusel. Pauluse jutt sellest, et ta tõi Tessaloonikasse Jumala sõna, võib tunduda solvav. Kuidas saab keegi inimene väita, et ta kõneleb Jumala sõnu? Ometi suhtutakse Paulusesse õigesti nii, nagu Tessaloonika kristlased temasse suhtusid. Paulus on Jumala valitud relv (Ap 9:15), kelle vahendusel kõneleb Jumal. See, mida Paulus kirjutab, ei ole tema enda vaimusünnitis. Apostli sõnades kuuleme Jumala häält. Sellepärast võime panna võrdusmärgi Pauluse sõnade ja Jumala sõna vahele.

Kristlaste ahistamine (2:14–16)

Kristliku koguduse ellu on alati kuulunud ahistamine. Eri aegadel ja eri piirkondades on Jumala rahva vastane vaen esinenud erineval kujul. Püha rist, mida Luther nimetab üheks Kiriku tundemärgiks, on siiski esinenud Kiriku elus alati ühel või teisel viisil. Tessaloonikas sattus Paulus tagakiusamise objektiks. Tagakiusamine oli ilmselt jätkunud ja nüüd oli selle objektiks kohalik kogudus. Ahistamisega olid kokku puutunud ka Palestiina kristlased. Makedoonia koguduse olukord oli sama nagu Palestiina kogudustel. See ühendas kogudusi üksteisega. Kogudused käisid sama teed. Nad tunnustasid ühist usku ja pidid maksma oma usu eest sama hinda. Ühine kannatus on osa pühade osadusest.

Kristlaste vastastena mainib Paulus eriti neid juute, kes ei hooli Kristusest. Nad käivad oma isade teed; nende isad olid tapnud vana lepingu prohveteid. Juutide vastutusel oli Jeesuse tapmine ja nüüd kristlaste tagakiusamine. Eriti Paulus on saanud seda oma elus kogeda. See, mis temaga juhtus Tessaloonikas, kõneleb paljude juutide suhtumisest nii Paulusesse kui ka tema kuulutatud evangeeliumi. Apostel ütleb, et need juudid on kogu inimkonna vastased. Nad takistavad inimesi kuulmast sõnumit Jeesusest ja tema ristist. Nad püüavad takistada usu sündi, mille kaudu inimesed omandaksid pääste viha päeval. Jumala viha on Kristuse vastaste peal. Viimselpäeval langeb viha nende peale ja nad saavad Jumalalt neile ette nähtud karistuse. Kõneldes juutidest kui koguduse vaenlastest, ei taha Paulus mingil juhul öelda, et kristlased peaksid vihkama juute, kes neid vihkavad. Apostli õpetus Rooma kirja peatükkides 9–11 on selge. Juute ei tohi vihata, vaid neid tuleb pidada Jumala valitud rahvaks, kelle pöördumist Kristuse poole tohime palvetades oodata. Koguduse vaenlaste karistamine ei ole meie, vaid üksnes Jumala ülesanne.

Apostli igatsus (2:17–20)

Tessaloonika kogudus on Paulusele väga armas – on ju tema selle koguduse asutaja. Nüüd on Paulus pidanud olema kogudusest eemal. Ta ütleb, et on lahutatud Tessaloonika kristlastest. Paulus kasutab sõna, mida võib kasutada lapse kaotuse korral. Ta on kui isa, kes on sattunud eemale oma armsatest lastest. Välisest lahusolekust hoolimata elab Tessaloonika kogudus Pauluse südames. Siin on hea näide, milline saab olla pühade osadus tegelikkuses. Paulus igatseb talle lähedase koguduse järele ja sooviks seda peagi külastada. Soovi seda plaani teostada ei kahanda kindlasti see, et ta on pidanud kiiresti oma vastsündinud kogudusest lahkuma. Ta on püüdnud kahel korral Tessaloonikasse tulla, aga saatan on tema kavatsusi takistanud. Seda, kuidas saatan on seda teinud, ei pea Paulus vajalikuks jutustada. Võimalik, et saatan on ära kasutanud haigust, Pauluse vastaseid või tülisid Korintose koguduses. Tessaloonika kristlased on Pauluse kroon ehk aupärg. Võidupärg on autasu hästi sooritatud töö eest. Just seda tähendab Tessaloonika kogudus Paulusele. See on tõend, et Pauluse töö ei ole olnud asjatu. See on talle auasi ja rõõmu põhjus nüüd ja viimselpäeval.