Pauluse kiri galaatlastele 3 internetis (Piibel.net)

Galaatlaste endi kogemus evangeeliumi kuulutamisolukorrast (Gl 3:1-6)

Pauluse kuulutustöö keskmes oli Jeesus Kristus. Tema kirjad vahendavad mõtet, et esimesel kohtumisel rõhutas ta Jeesust Kristust, kes oli andnud end ristisurma. Seda vahendavad eriti Galaatia kiri ja 1. Korintose kiri, kus ta kasutab näitena esmakohtumisi (Gl 2:19–20; 3:1; 1Kr 1:17,18,23–24; 2:2). Galaatia kirjas kasutab ta galaatlaste endi kogemust sellest, kumb on elu alus – Seadus või evangeelium Jeesusest Kristusest. Samas juhib ta neid allikale, kust saadakse Püha Vaim.

Pauluse isiklik näide kriipsutab alla mõtet, et kristlase elu lähtekoht ja alus on Kristuse töö ristil. Ta soovib, et galaatlased ja meie kõik usaldaksime seda alust. Seejuures ta tuletab meelde Galaatias olnud kuulutamisolukorda (Gl 3:1–5). See tekst tõstab esile järgmisi asju:

1. Paulus on kirjeldanud ristilöömissündmust nii intensiivselt, et nad justkui nägid Kristust ristilööduna. Galaatlastele ja kõigile teistelegi Rooma riigis elanud inimestele oli ristilöömine tavaline sündmus. Teede ääres võis olla rohkesti ristilööduid: Rooma riigi vaenlasi ja suuri kurjategijaid.

2. Püha Vaimu saamise allikas on Kristuse töö ristil. Nii on usk Jeesusesse inimese jaoks Püha Vaimu saamise allikas. Sestsamast alusest kirjutas Paulus ka järgmises peatükis (Gl 4:4–6).

3. Kui elu alus on Seadus, siis toimub Jumala ees elamine omast jõust. Rajades elu evangeeliumile, saame toeks Püha Vaimu, kes juhatab meid õigesti elama.

4. Kui usutakse Jeesusesse Kristusesse, tegutseb Püha Vaim inimeses mitmel eri viisil. Vahel on see nähtav ka vägevate ilmingutena. Nii on juhtunud eriti erinevatel murdehetkedel (vaata Ap 2; 10).

Ei ole mingit tugevamat alust elule kui Jeesuse Kristuse töö. Tihti hakkavad kristlased ehitama oma elu oma tegudele. Sel juhul rajavad nad oma elu oma võimetele. Paulus soovis juhatada galaatlasi rajama oma elu täiuslikumale alusele. Jeesuse Kristuse töö on täiuslik, kuna aga omast jõust elatud elu on täis vastuolusid ja eksimisi. Ka Püha Vaimu töö inimeses on täiuslik. Ehkki kristlases on endiselt vana inimene, teeb Püha Vaim tööd inimeste kaudu.

Lõigu lõppmärkusena tõstab Paulus esile Aabrahami – ka Aabraham oli Jumala ees kõlblik, kuna ta uskus Jumala tõotust. Seda teemat asub Paulus käsitlema kahe erineva näite kaudu.

Aabrahami usk ja Seadus (Gl 3:7–18)

Juutidele on Aabraham eriti tähtis isik. Juudi rahva ajalugu arvatakse algavatki Aabrahamiga ja Jumala Aabrahamile antud tõotused on juudi rahva olemasolu alus. Nüüd esitab Paulus Aabrahami saadud tõotust ja Aabrahami usku näitena usust Jeesusesse Kristusesse. See usk on ilma Seaduseta.

Enne selle lõigu algust oli Paulus esitanud salmi Vanast Testamendist (1Ms 15:6), milles kõneldakse Aabrahami usust Jumala tõotusse. Paulus kirjutas:

„Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks”
(Gl 3:6)

Jumala tõotus on teksti oluline võtmesõna. Jumala tõotus on midagi nii vägevat, et see tõotab ja kutsub meie elus esile suuri asju. On ju nende tõotuste taga tõeline Jumal, kes saab sünnitada

eimillestki mida iganes ja võib teha surnud elavaks (Rm 4:17). Kui Jumal midagi tõotab, siis see saab kindlasti teoks.

Ehkki juudid mõtlevad, et Aabraham on tähtis isik nende rahvale, siis Paulus laiendab seda mõtet ja viitab teisele Jumala tõotusele: „Sinus õnnistatakse kõiki paganaid.” (1968. aasta tõlge: „kõik rahvad”, Gl 3:8; 1Ms 12:3) Pauluse järgi on usk viis, millega saab seda õnnistust vastu võtta. Vana Testamendi tekstid kõnelevad algusest lõpuni Messia ehk Jeesuse Kristuse tulemisest maailma. Ka neis tekstides, kus kõneldakse Aabrahamist, saab leida palju tõotusi Jeesuse tulemisest. Paulus võtab neist ühe näite ja kirjutab järeltulijast (Gl 3:16). See järeltulija on prohveteering ehk ennustus Jeesusest Kristusest ja sellest, mida ta tegema hakkab. Samas olid Aabrahamile antud tõotused ja paljud muud tema elusündmused tunnistuseks tulevasest Messiast. Piibel tunnistab, et Aabraham uskus Jumala tõotusi.

Selles lõigus vahelduvad mõtted needusest ja õnnistusest ning nende allikaist. Valeõpetajad on väitnud, et kui galaatlased tahavad saada õnnistust oma ellu, peavad nad täitma Moosese Seadust. Paulus õpetab, et neil on Aabrahami saadud õnnistus usust Jeesusesse Kristusesse. See õnnistus ei tule Seaduse kaudu, mis on antud alles 430 aastat pärast Aabrahami. Aabraham ei vajanud õnnistuse saamiseks Moosese Seadust. Miks siis peaksid galaatlased vajama selleks Moosese Seadust? Paulus oleks võinud selles kontekstis öelda, et Aabraham ei olnud isegi ümber lõigatud, kui teda peeti Jumalale kõlblikuks ehk õigeks. Nii õpetab Paulus Rooma kirjas (Gl 3:17; Rm 4:9–10). Õnnistuse keskmes on Püha Vaim ja tema and. Selle anni olid galaatlased saanud juba usust Jeesusesse Kristusesse (Gl 3:14).

Galaatiasse tulnud valeõpetajad nõudsid, et galaatlased laseksid endid ümber lõigata ja järgiksid teatud osas Moosese Seaduse ettekirjutusi. Selles lõigus tuleb esile üks Pauluse tähtsamaid põhjendusi kogu kirjas: Seaduse täitja ei saa valida ainult teatud kohti Seadusest, vaid peab täitma seda tervikuna. Meile, inimestele, on omane valida sellised reeglid, mis meile hästi sobivad ja mida on mugav täita. Sellist mudelit pakkusid ka valeõpetajad Galaatias. Ettekirjutusi valides tunneb inimene end kergesti vägagi hea inimesena. Paulus lükkab sellise mõttemudeli tagasi. Seadust tuleb täita tervikuna, ja kes ühes punktis eksib, on Seaduse ees neetud (Gl 3:10; 5:2–3).

Kuna isegi parimaist parimad ei ole suutnud elada Jumala tahte kohaselt, on eluks Jumala osaduses vaja teistsugust viisi. Pauluse puhul oli see uskumine Jeesusesse Kristusesse. Selle usu keskmes on Jeesus Kristus, kes on saanud neetud meie eest (Gl 2:19–20; 3:13). Seega on Jeesus võtnud enda kanda karistuse, mis oleks meie osa Seaduse alusel. Jeesusesse uskudes saame vastu võtta sama õnnistuse, mis oli tõotatud Aabrahamile.

Milleks on siis vaja Seadust, kui usk on allikas elule osaduses Jumalaga ja Jumala õnnistusele? Sellest kirjutab Paulus järgmises lõigus.

Seaduse vangistus ja Jumala lahendus vangistusele (Gl 3:19–4:7)

Kui kord Jumala tõotused saadakse usust, siis milleks on vaja Seadust? Sellele vastab Paulus järgnevas lõigus. Samas esitab ta Jumala lahenduse Seaduse paljastatud probleemile.

Kohe alguses ütleb Paulus, et Seaduse vahendasid meile inglid. Nii ta näitab, et Seadus on Jeesusega võrreldes vähemväärtuslik – on ju vahendaja autoriteet erinev, kui võrdleme inglite ja Jeesuse autoriteeti. Sedasama mõtteskeemi kasutab Heebrea kiri, milles Jeesust võrreldakse inglite, Moosese ja paljude teiste isikutega: Jeesus on neist kõigist palju suurem – on ta ju Jumala Poeg ja ka ise Jumal (näiteks Hb 1:5–8).

Viiendas peatükis kirjutab Paulus sellest, mis tähendus on Seadusel kristlaste elus, kui nad on saanud Püha Vaimu. Selles seoses kirjutab Paulus Seadusest ja sellest, milline suhe on Seadusel Jeesusesse uskumisega. Need tähendused ja üksiti erinevused evangeeliumist on:

1. (Gl 3:19, 22) Seadus kehtestati, et näidata üleastumisi. Nii mõistavad inimesed, et on astunud üle Jumala tahtest. Paulus võrdleb neid Jumala kohtu aluseid inimesi nendega, kes on sattunud vanglasse. Üldiselt ootasid vanglasolijad kohtuotsuse täideviimist, ja ristilöömine oli surmanuhtlus. Kristuse tähendus on anda ohver nende eest, kes on üle astunud Jumala tahtest (Gl 1:4; 3:13). Jeesus vabastab süüdimõistetud vanglast kristlaste vabadusse (Gl 3:23–25).

2. (Gl 3:21) Seadus ei tee elavaks. Seega ei ole Seaduses mingit võimet või mehhanismi, mis saaks sünnitada inimeses uut. Inimeses sünnitab uut usk Jeesusesse Kristusesse. Usust me saame Püha Vaimu, mis meid uuendab. Ainult uuenenud inimene saab täita Jumala tahet.

3. (Gl 4:1–3) Jumala Seadus tegutseb eestkostja ja majapidajana. Kui maailmas ei oleks mingeid Seadusi, mis piiraksid kurjust, valitseks maailmas kaos. Seadus ja ühiskondlik kord piiravad kurja tegemist (vaata Rm 13:1–10).

Usu kaudu me saame Aabrahami tõotuse ja oleme Jumala lapsed. Sellepärast saame sama õnnistuse, mille sai Aabraham. Samas saame Püha Vaimu anni (loe Gl 3:26–29).

Ristimine ei seisa sellest õnnistuse saamisest eraldi. Just ristimises riietatakse meid Jeesuse Kristusega. Kristusega riietamine tähendab kõiki neid asju, millest on Galaatia kirjas kirjutatud Jeesuse suhtes.

1. Ta on ohverdanud end meie eest. Seesama armastus meie vastu on endiselt olemas.

2. Ristimine tähendab ka Kristuse elamist meie sees ja seega uuenemist. Tänu Kristusele saame Püha Vaimu. Püha Vaim teeb meid elavaks. Teistes kirjades õpetab Paulus ristimisest rohkem.

Seoses ristimisega mainib Paulus, et nüüd ei ole enam meest ega naist, juuti ega kreeklast, orja ega vaba, vaid kõik on üks. Mingites tõlgetes on seletatud seda päris õigesti, et enam ei ole tähendust, kas inimene on näiteks kreeklane. Aga mis mõttes on see ükskõik?

Kogu selles lõigus on kõneldud Seadusest ja elust Seaduse all. Juudid uhkustasid, et neile oli antud Jumala Seadus. See kuulus nende eristaatuse juurde Jumala oma rahvana. Teisest küljest oli meestel Seadust täites rohkem kohustusi – teatud eristaatus seegi. Ka ühiskondlikul orjusel või sellega võrreldaval vabadusel ei ole vaimulikku tähendust. Kristuses ei ole mingit eristaatust, kuna inimesed on vabastatud Kristuse vabastava töö kaudu elama Jumala vabade lastena.

Jumalal on olnud kogu aeg plaan päästa inimkond selle probleemidest (loe Gl 4:1–7). Seda plaani on tulnud oodata kirja sõnade kohaselt „usu ajani”, „Kristuse ajani”, „tähtajani” või „aja täitumiseni” (Gl 3:23,24; 4:2,4). Selle inimkonna päästmise plaani oli Jumal teatavaks teinud juba aegade algusest alates. Juba Piibli alguslehekülgedel antakse tõotus seemnest, kes purustab mao pea, aga kelle kanda madu salvab (1Ms 3:15). Sestsamast seemnest on Paulus kirjutanud seoses Aabrahami seemne ehk järeltulijaga (Gl 3:16). Jumal ütles, et ta hoolis inimkonna saatusest kohe, kui maailm oli läinud oma teedele.

Eespool on Paulus võrrelnud Seadust tähenduselt vangivalvuriga ja inimesi nendega, keda Seadus on vangi pannud. Nüüd on põhimõisteteks, mis kirjeldavad inimese probleemi, orjus ja pärija. Rooma ühiskonnas olid pärijad enne täisiga eestkostjate ja majapidajate meelevalla all. Need eestkostjad ja majapidajad olid ka ise orjad, kelle ülesandeks oli pärijaid koolitada või neid kooli saata. Nii oli pärija teatud olukordades isegi orjast madalamal – tema meelevallas. Sõna „pärija” taustaks on mõte, et juudidki pidid täisikka jõudmiseks võtma omaks usu Jeesusesse Kristusesse. Ilma usuta jäävad nad eestkostjate ja majapidajate meelevalla alla.

Maailma algained (soome keeles „algjõud”) on see kord, mille Jumal on kehtestanud selles maailmas. Juba loomises oli Jumal muuhulgas määranud, et ei tohi üksteist kahjustada. See kord oli

kehtinud algusest peale. Sellel korral ei ole iseenesest midagi viga. Ometi on inimese seisukohast probleem selles, et mitte keegi ei suuda seda korda järgida kogu oma eluga. Seda on Paulus kinnitanud kogu kirja jooksul. Seepärast pöördub see heagi asi algaineks, mis juhib inimese süüdimõistetuna vangistusse või orjusse. Sellest orjusest või vangistusest tuleb vabaks saada. Tänu Kristuse tööle pääseb inimene vabadusse ja saab Püha Vaimu. Siis saab uuel viisil teoks ka Jumala tahte täitmine.

Kui Jumala määratud aeg on täitunud, on ta saatnud oma Poja, et osta maailm lahti Seaduse alt (Gl 4:4–7). Neis salmides on öeldud, kuidas kogu jumalus tegutseb meie pääste edendamiseks. Jumalal on kogu aeg olnud plaan maailma päästa. Jumala plaan on saanud ilmsiks selles, et taevast on saadetud Jeesus Kristus. Jeesus on mitte üksnes inimene, kes sünnib maailma, vaid ka Jumala Poeg. Jumala Poeg saadeti taevast, et ta sünniks inimeseks, lahendama vaimulikult hukka mõistetud ja vangistatud inimese probleemi. Ta lahendab selle probleemi, tulles ise olukorda, milles on inimene, ehk Seaduse alla. See tähendab, et Jumala Poeg sai teekaaslaseks hukka mõistetud inimesele. See on hästi nähtav Pauluse näite varal: Jeesus oma ligioluga tuleb halastama ja andma end ohvriks inimese eest. Hukka mõistetud inimese osaks saab Jeesuse armastus ja ligiolu. Kuna see lahendus on olemas, saab Jumal saata inimeste südamesse Püha Vaimu, kes ülistab kristlase südames õigesti Jumalat Isa.

Sel Pühal Vaimul on lähedane suhe Jeesuse Kristusega, sest ta on Jumala Poja Vaim. Rooma kirjas väljendab Paulus, et see Vaim on nii Jumala Isa kui ka Jeesuse Vaim (Rm 8:9–11). Nii tähendab Püha Vaimu elamine inimeses samas lähedast suhet Isa ja Pojaga. Selle kõige tõttu saab inimest nimetada pärijaks. Ta saab igavese pärandi taevas. Selle kõige tagatiseks on see, et Jumal tahab seda tõesti igale inimesele.

Orjus oli üks põhimõistetest, mida Paulus kasutas, kirjeldades inimese probleemi Seaduse ees. Paulus kasutab Kristuse tööd kirjeldades sõna „lunastus” (Gl 3:13; 4:5). Lunastus on mh makse, millega ostetakse orje. Jumal kasutab oma Poega lunarahana, et meie pääseksime vabaks Seaduse kehtestatud orjusest. See lunaraha on nii suur, et me vabaneme sellest orjusest Jumala laste vabadusse ja staatusse. Nii saab meid tänu Poja antud ohvrile nimetada Jumala lasteks või poegadeks – poegadeks, sest seda sõna kasutab algkeel.

Paulus on nüüd mitmeti põhjendanud usku Jeesusesse kui usu alust. Järgmistes lõikudes esitab Paulus galaatlastele väljakutse, et nad usuksid nii, nagu Paulus usub ja õpetab.