Johannese evangeelium 3 internetis (piibel.net)

Eelmärkus: Johannese evangeelium ja sakramendid

Johannese evangeeliumi kolmas peatükk sunnib meid tegelema keerulise küsimusega. Erinevalt teistest evangeeliumitest ei puudutata selles evangeeliumis kordagi otseselt sakramentide teemat. Johannes ei korda armulaua asetussõnu ega - mis on eriti üllatav - räägi isegi armulaua seadmisest endast. Kuigi mitte otseselt, räägib Jeesus kolmandas peatükis siiski selgelt ristimisest ja kuuendat peatükki lugedes mõtleme paratamatult armulauale, mille kaudu tolle peatüki tähendus ka avaneb. Küsime ehk, miks räägib neljas evangeelium neist olulisist asjust vaid neile viidates?

Juba eelpool tõdetu kehtib ka siin: Johannese evangeeliumile on tüüpiline tugevalt stiliseeritud, lausa kunstiline kirjutuslaad. Kirjutaja justkui eeldab, et sakramendid on kuulajatele tuttavad, ning rajab oma õpetuse selle najale, mida tema eelkäijad evangelistid või algkiriku teised õpetajad on juba ehitanud.

Nikodeemus Jeesuse juures 3:1-21

Templi puhastamisega oli Jeesus astunud lõplikult avalikkuse ette. Nüüd jutustab Johannes kohtumisest Jeesuse ja inimlike mõõdupuude järgi kohaliku arvamusliidri vahel. Nikodeemus oli variser ja suure nõukogu liige, mis oli Rooma ajal juutide kõrgeim otsustava võimu organ. Jeesuse ajal oli enamik suure nõukogu liikmetest saduserid, Jeruusalemma hävitamise eel variserid. On huvitav, et juutide endi allikad mainivad meest nimega Nakedeimon, kes oli rikkaim meed Jeruusalemmas selle hävitamise eel 70. aastal. Meil puuduvad samas kindlamad tõendid, mis aitaksid jõuda selgusele, kas see võiks ehk olla Johannese mainitud Nikodeemus.

Öise vestluse kulu kirjeldamine on tüüpiline Johannese evangeeliumile. Vestluse tegeliku tuumani ei jõuta, sest Nikodeemus ei mõista Jumala riigi asjadest paljutki. Ta räägib täiesti teistest asjadest kui Jeesus. Õige pea ta aga vaikib ja laseb Jeesusel kõnelda. Mäletame ehk Johannese evangeeliumi proloogi sõnu sellest, kuidas Sõna tuli omade juurde, kuid tema omad ei võtnud teda vastu ega tundnud teda ära. Nikodeemus tuleb Jeesuse juurde öösel, sest ta kardab teisi juute. Tõenäoliselt on muidki põhjusi, miks vestlus toimub meile nii kummalisena tunduval ajal. Juudid vestlesid meeleldi öösel ning lisaks annab vestluse aeg kogu juhtunu kirjeldusel erilise tunde.

Jeesus katkestab kohe vestluse alguses Nikodeemuse ülistava kõne ning tõstab esile kogu vestluse tuuma: inimene peab sündima uuesti - kreekakeelne vastav sõna tähendab ka ”ülalt” ning sõnavalik pole kindlasti juhuslik. Nikodeemus ei mõista, mida Jeesus mõtleb, mistõttu Jeesus seletab oma mõtte lahti.

Inimene on iseenesest täiesti kõlbmatu sisenema Jumala riiki ja selle kirkusse. Ta peab saama kingituseks täiesti uue elu. See elu kingitakse inimesele ristimises, mis aga ei ole vaid Johannese ristimine, vaid milles saadakse ka Püha Vaim. Püha Vaimu ei saa keegi käskida ega lõplikult mõista. Jumala Vaimu on sama võimatu kontrollida, kui sundida tuult puhuma või tuule puhumist takistada. Jeesus räägib siin kristlikust ristimisest, kuid tema sõnad on looritatud talle omase stiiliga. See saab aga selgeks, et ristimises kingib Jumal inimesele täielikult uue elu. Sellist ime kutsutakse Piiblis uuestisündimiseks.

Kui Nikodeemus ei saa jätkuvalt aru, millest jutt käib, seob Jeesus ristimise oma elu ja isikuga. Kord kõrberännaku ajal hakkas Iisaeli rahvas Jumala vastu mässama ning karistuseks ilmusid nende keskele mürgimaod. Keda madu salvas, suri piinarikkasse surma. Jumal heitis oma rahva peale armu ja käskis Moosesel riputada pronksmadu saua otsa. Kes vaatas mao poole, paranes, ega surnud (4 Ms 21:9). Nüüd on Jeesus kui see pronksmadu. Jumala Poeg, inimeseks sündinud Sõna naelutatakse ristile kõigile vaatamiseks. Nii saab temast uus pronksmadu: kes tema peale vaatab, leiab uue elu, millest Jeesus Nikodeemusele rääkis, ega pea surema. Nii kuuluvad kokku ristimine ja usk Jeesusesse. Mõlema puhul on küsimus selles, et Jumal kingib surma keskele elu. Just seda peetakse silmas, kui räägitakse uuestisündimises.

Jeesuse sõnad vestluse lõpus teevad selgeks selle, et on vaid kaks võimalust. On vaid pimedus ja valgus, usk ja ebausk, tõde ja vale. Jumala ääretu armastus kogu inimkonna vastu saab ilmsiks selles, et ta saatis oma ainusündinud Poja pimeduse keskele päästma kogu inimkonda. Nüüd sõltub iga inimese elu ja surma küsimus tema suhtest Jeesusega. Kes ei usu, on kohtu all. Kes aga usub, selle on Jeesus tõstnud pimedusest valgusesse.

Vahemärkus: Johannes ja ristiteoloogia

Nn ristiteoloogiat peetakse omaseks just Markusele ja Paulusele. Selle kohaselt salgab Jumal selles maailmas oma kirkuse ja kätkeb oma väe nõrkusesse. Kõige selgemini ilmneb see selles, et Jeesus ise kulgeb kirkuse tee asemel alanduse ja surma teel.

Johannes ühendab imeliselt ristiteoloogia piiritu au teoloogiaga. ”Maast tõstetav” Jeesus tõmbab kõiki enese ligi. See juhtub kahel viisil. Esiteks tõstetakse ta meetri kõrgusele ja naelutatakse ristile kõikide pilgatavaks. Teisalt aga tõstetakse ta Jumalariigi kõrgustesse, kust ta on pärit ning kuhu ta tõmbab kaasa kõik enda omad. Nii ühendab Johannes süsimusta öö piiritu kirkusega, alandamise ülendamisega ning kõik see toimub maailma päästmiseks.

Kaks paralleelset liikumist 3:22-24

Ajalooliselt on väga põnev fakt, et teatud aja toimisid Ristija Johannese ja Jeesuse algatatud liikumised paralleelselt. Ka Jeesus ristis - või õigemini küll tema jüngrid (4:1). Selle ristimise sisu kohta ei saa me midagi kindlat öelda. Ilmselt oli see Johannese ristimise sarnane, Jumala riigi saabumist ettevalmistav ristimine. Kahe liikumise samaaegne toimimine lõppes alles siis, kui kuningas Heroodes Johannese vangistas. Sünoptiliste evangeeliumite valguses on üllatav tõdemus, et Jeesus ristis Juudamaal, mitte Galileas.

Need kaks said teineteise … 3:25-36

Kaks paralleelselt toimivat liikumist äratasid kindlasti küsimuse, kumb oli soositum. Nii pidi ka Ristija Johannes vastama oma jüngritele, kes vaatasid murelikult, kuidas inimesed Jeesuse juurde tormasid. Johannes vastab võrdumiga, mis meenutab vanatestamentlikku rikast ja pildilikku keelekasutust.

Vana Testament võrdleb Jumala ja Iisraeli rahva suhet sageli abieluga (Js 3; Hs 16 ja Ülemlaul). See võrdpilt on ka Ristija Johannese kõne taustaks, kui ta ilma kadeduseta ja vastupidi, lausa Jeesuse edu üle rõõmustades end kõrvalrolli asetab. Tema on peigmehe sõber, kes oli tutvustanud peigmeest tema kallimale. Nüüd on Kristus ja tema kirik üksteist tundma õppimas. See täidab Johannese suure rõõmuga. Sama pilt esineb Uues Testamendis sageli, eriti Ilmutusraamatu viimastes peatükkides.

Kahe tunnistaja erinevus on suur. Johannes on inimene ja pärit sellest maailmast; samuti on tema õpetus selle maailma sarnane. Jeesus seevastu on tulnud taevast ja tema tunnistus on taevalik. See on tõde, kuigi pea keegi ei võta seda vastu. Kes aga võtab Jeesuse sõnad vastu, näeb, et Isa on andnud oma Poja kätte kõik, mingeid piire asetama. Nii kingib Jeesus omadele igavese elu. Kes selle tõrjub, on Jumala viha all. Nii pöördutakse Johannese evangeeliumi tüüpiliste teemade juurde: elu ja surm (täpsemini sel korral Jumala viha), taevalik tõde ja maailma eksitus. Kõige keskmes on Jeesus, Jumala Poeg. Kogu meie elu leiab lahenduse temas.