Pauluse kiri Tiitusele 3. peatükk internetis (Piibel.net)

Kristliku usu kokkuvõte (Tt 3:1–7)

Ehkki Paulus oli pidanud palju kannatama Rooma võimude poolt, ei olnud ta siiski nõus loobuma riigivõimust ja selle eest palvetamisest (salm 1; vaata ka Rm 13:1–7). Ka halb riigivõim on parem kui see, et ei ole mingisugust riigivõimu, kuna siis valitseb tugevate diktatuur. Riigivõimu ülesanne on peale kurja karistamise (Rm 13:4) ka hea eest tasumine (1Pt 2:13–17).

Meile, inimestele, tuleb ikka vahel tähtsaidki asju meelde tuletada (salm 1). Ilma meeldetuletuseta hakkame mõtlema asjadele liiga oma vaatenurgast ja unustame, mida Jumal on meie eest teinud (võrdle Ps 106:7,13).

Kristlased on mitte ainult selle maailma kodanikud, vaid ka taeva kodanikud (Fl 3:20) ja Jumala tõotuste pärijad (Rm 8:17; Gl 3:29). Sellepärast peab kristlane meeles pidama, et alati tuleb seada esikohale Jumala tahte täitmine. Ilmalike valitsejate tahet saab täita vaid siis, kui see ei ole vastuolus Jumala tahtega (Ap 5:29).

Salmides 3 ja 4 kõrvutatakse „enne” ja „nüüd”: enne olime sellised, aga kui Jumal sekkus meie ellu, saime „uuteks inimesteks”. Ehkki vahel on põhjustki kritiseerida usukogemustest tunnistavaid sõnavõtte, mis on üles ehitatud sellele „enne” ja „nüüd” vastandamisele, on need siiski piibellikud: kohtumine Jumalaga muudab inimest (vaata ka Rm 6:15–23; 1Kr 6:11; Ef 2:1–10; Kl 3:5–11).

Salmides 4-7 on kokku võetud kristliku usu tuum:

„Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.”

Pane tähele selle armukesksust: küsimus on selles, mida Jumal on teinud meie eest, mitte selles, mida meie oleme oma elus teinud Jumalale. On oletatud, et see üks pikk lause võis olla katke algkristlikust usutunnistusest.

Salmis 5 kõneldakse selgesti ristimisest: see on vahend, millega Jumal võtab meid enda osadusse. Pane tähele ka Püha Vaimu mainimist seoses ristimisega (salmid 5 ja 6). Jutt uuestisündimisest tuletab meile meelde, et Jumal ei rahuldu üksnes meie elu paikamise ja parandamisega, vaid teeb selle täiesti uueks.

Salmis 6 on „valanud” kreeka keeles imperfekti vormis, mis tähendab jätkuvat tegevust: Jumal teeb kristlases jätkuvalt tööd Püha Vaimu kaudu. Seevastu „päästis” on aoristi vormis, mis tähendab ainukordset, lõpule viidud tegevust: pääste on juba sooritatud, see on lõpule viidud Kolgatal.

Lootus (salm 7) ei tähenda Piiblis soovi või ootust, vaid kindlat usaldust, mille najal saab vaadata tulevikku.

Väldi eksiõpetuse pooldajaid (Tt 3:8–11)

„See sõna on ustav” (salm 8) on väljend, mis esineb neli korda mujalgi pastoraalkirjades (1Tm 1:15; 3:1; 4:9; 2Tm 2:11). See esineb siis, kui väljendatakse usu keskseid tõdesid. Selle eel oligi (salmid 4–7) üks kogu Piibli tihedamaid usu esitlusi.

Sugupuud ja tülid seaduse üle (salm 9) viitavad sellele, et eksiõpetajad olid juudi taustaga (võrdle Tt 1:10). Teisest küljest on taas kord hea meelde tuletada, et gnostitsism võttis endasse aineseid eri religioonidest. Ka sellel olid oma sugupuud, millega püüti usule anda õilis taust.

Ka Efesoses oli neil aegadel tülisid seaduse üle (1Tm 1:3–7).

Väitlemine eksiõpetajatega on asjatu (salm 9), sest need on oma tee juba valinud. Neid tuleb hoiatada, aga kui nad ei loobu oma eksiarusaamadest, tuleb nad kogudusest välja heita, et nad ei ahvatleks uusi inimesi õigest usust eksiradadele (võrdle Mt 18:15–17; 1Tm 1:20).

Tülid ei ehita kogudust (salm 9), nagu seda teevad õige usk ja elu (salm 8).

Ühtekokku 14 korda kõneleb Paulus pastoraalkirjades headest tegudest (salm 8). Need olid – ja on – tunnistus kõrvaltvaatajaile (Tt 2:9–10), aga samas eristasid need ka õigeid õpetajaid valeõpetajaist (Tt 1:16).

Paastoraalkirjades on palju hoiatusi eksiõpetuste kohta (salmid 9–11; 1Tm 1:4–7; 4:7–8; 6:3–5; 2Tm 2:14–18,23–25; Tt 1:10–11). Algkiriku aeg ei olnud üldse probleemideta: saatan püüdis lämmatada õiget usku kohe agusest peale, külvates sekka valevilja (võrdle Mt 13:24–30,36–43).

Salmis 10 on kreeka keeles sõna, millest paljudesse keeltesse on võetud eksiõpetuse pooldajat tähistav sõna „hereetik”.

Lõputervitus (Tt 3:12–15)

Paulus soovis, et Tiitus tuleks Nikopolisesse, kus ta kavatses veeta talve (salm 12). Nikopolis tähendab „võidu linn”. See asus Lääne-Kreekas Aadria mere kaldal, praeguse Kreeka ja Albaania piiri lähedal. Ilmselt oli Paulus alles teel Nikopolisesse, nii et kiri Tiitusele on kirjutatud mujal (Kreekas).

Et Tiitus saaks Kreetalt lahkuda, kavatses Paulus saata tema „asemikuks” kas Artemase või Tühhikose (salm 12). Artemas on meile tundmatu, teda nimetatakse Uues Testamendis vaid see üks kord. Tühhikos oli Pauluse lähedane töökaaslane, kes viis tema kirja Kolossasse (Kl 4:7–8). Teda nimetas Paulus „armsaks vennaks ja ustavaks abiliseks Issandas” (Ef 6:21–22; tema viis pärale ka Efesose kirja). Ka mujal tegutses ta Pauluse esindajana (Ap 20:4; 2Tm 4:12).

Selle kirja viisid Kreetale ilmselt Zeenas ja Apollos (salm 13). Zeenas on meile tundmatu. Ta oli jurist, seadusetundja; see sõna võis küll tähendada ka juudi kirjatundjat. Apollos on ilmselt tuntud Aleksandriast pärinev juutkristlane (Ap 18:24), kes tegutses vähemalt Efesoses ja Korintoses (Ap 18:24; 19:1; 1 Gl 1:12; 3:4–6,22; 4:6; 16:22).

Salm 12 paljastab, et see kiri ei ole kirjutatud vangistuses.

Kiri lõpeb üsna üldiste tervitustega. Viimasest lausest on pärit palju kasutatud kristlik soov.