Pauluse kiri Tiitusele 2. peatükk internetis (Piibel.net)

Õige eeskuju (Tt 2:1–10)

On tähtis meeles pidada, et kristlikus usus on alati küsimus ka selles, kuidas me elame, mitte üksnes kõnedes või sõnades. Sellepärast ei õhuta Paulus Tiitust üksnes kõnelema (salm 1), vaid ka andma õiget eeskuju (salm 7).

Salmi 1 algussõnad rõhutavad, et Tiitus peab talitama teisiti kui eksiõpetajad 1. peatüki lõpus.

Terve õpetus (salm 1) on üks pastoraalkirjade keskseid teemasid (vaata 1Tm 1:10; 6:3; 2Tm 1:13; 4:3; Tt 1:9; 2:8). Terves õpetuses võib näha mitmeid tunnusjooni: selles ei puudu midagi olulist, selles ei ole midagi ülearust, selles ei ole midagi väära, rikutut või vigast.

Paulus annab Tiitusele nõu kolme inimrühma jaoks: vanad mehed (salm 2), vanad naised (salmid 3–5) ja noored mehed (salmid 6–7). Noored naised puuduvad, sest nende õpetamine tehti ülesandeks vanadele naistele (salm 4). Tänapäevalgi on kirikuid, kus meestel on keelatud õpetada (noori) naisi. Sellega püütakse takistada seksuaalsete kiusatuste tärkamist.

On lausa üllatav, et nii vanadele meestele (salm 2) kui ka vanadele naistele (salm 3) rõhutatakse kainuse tähtsust. Alkohol oli probleem ka tollases ühiskonnas (vaata ka 1Tm 3:2,11).

Mõisted väärikas ja vooruslik (salm 2) leiduvad pastoraalkirjade nõuete loeteludes koguduseteenijate kohta (1Tm 2:4,8,1; 1Tm 3:2; vaata ka 1Tm 2:2,9,15).

Väärikas salmis 3 (salmis 2 on kreeka keeles teine sõna) tähendab algkeeles tegelikult „pühadesse paikadesse sobiv”. Näiteks Lõuna-Euroopa kirikutes kehtib tänapäevagi nõue riietuda piisavalt väärikalt: püha paika tuleb austada ka väliselt. Kirikusse tulles astutakse samas Jumala ette.

Pane tähele salmides 3 ja 4, et Paulus ei soovinud keelata naistele igasugu õpetamist, ehkki ta oli selgesti vastu, et naised võiksid tegutseda koguduse juhtide ja õpetajatena (1Kr 14:33–40).

Vanadele meestele antud juhised (salm 2) võiks kokku võtta nii: olge nooremaile head eeskujud.

Vanade naiste probleem näib olevat üksteisest halva kõnelemine (salm 3). Elukogemus võib vahel muutuda ülimaks kriitilisuseks teiste suhtes.

Inimene võib saada peale veini (salm 3) ka mõne muu asja orjaks. Patt nakatab ja seob kergesti enda külge (võrdle Rm 6:16–17).

Paulus ei õhutanud üksnes naisi armastama oma mehi (salm 4), vaid ka mehi armastama oma naisi (Ef 5:25).

Salmis 5 öeldakse, et naised olgu „alistunud oma meestele”. Alistumine ei ole tänapäeval populaarne, ehkki kogu ühiskond on lõppude lõpuks üles ehitatud alistumisele; juht on juht ja töötaja on töötaja ka tänapäeva ettevõtetes.

Elu tunnistus (salm 5) on eriti tähtis kõrvalseisjate jaoks. Paljud ei jaksa kuulata kõnesid Kristusest, aga kristlaste elu võib olla nii tugev tunnistus, et see tõmbab Jeesuse juurde (salm 10; vaata 1Pt 3:1).

Noored on tihti innukad, mis võib neid juhtida liigsele uuendusmeelsusele ja traditsioonide kritiseerimisele, isegi põlgamisele (salm 6). Näiteks Austraalia luterlikus kirikus on praktika, et uus töötegija ei tohi alustada suuri muudatusi enne, kui ta on olnud koguduses vähemalt aasta.

Ka tänapäevane ilmalik juhtimiskoolitus rõhutab juhtimist eeskuju abil (salm 7). Sama juhise andis Paulus ka Timoteosele (1Tm 4:12). Kui uuriti sõjaveterane ja nende arvamusi ohvitseridest, märgati, et austati selliseid ohvitsere, kes olid oma meeste juures; seevastu liinide tagant, staapidest juhtinud ohvitsere kritiseeriti.

Paulust on kritiseeritud, kuna ta nõudis orjadelt alistumist oma peremeestele (salm 9). Kas Paulus ei oleks pidanud nõudma orjuse lõpetamist? Ristiusk saavutas läänemaades muutuse, mis tähendas lõpuks orjuse lõpetamist, aga me peame meeles pidama, et kogu Rooma riik oli üles ehitatud orjuse najale; selle äkiline lõpetamine oleks toonud kaasa tohutuid probleeme. Tõenäoselt oleks kogu ühiskond kokku varisenud. Meiegi võiksime nõuda maksustamise lõpetamist, kuna osa maksurahast kasutatakse viisil, mida me ei saa aktsepteerida. Aga kui maksudest loobutaks, tekitaks see palju suuremat kahju nii headele kui ka halbadele asjadele.

Orjade elu kristlastena on tunnistus ka nende peremeestele (salm 10; võrdle Kl 3:17). Võiks isegi ütelda, et nende elus toimunud muutus võiks nende uue usu teha peremeeste silmis atraktiivseks, huvitavaks ja ligitõmbavaks.

Juba praegu – mitte veel (Tt 2:11–15)

Neis salmides on tähtis märgata, et sõna „ilmumine” kasutatakse kahes tähenduses. Salmis 11 kõneldakse Jeesuse tulemisest maailma inimesena ja salmis 13 kõneldakse tema teisest tulemisest kuninga ja kohtunikuna. Kreeka keeles on ilmumine „epifania”, mis on kolmekuningapäeva (Kristuse ilmumispüha) teine nimetus: siis kõneldakse ju sellest, kuidas Jumala kirkus tuli inimeste keskele.

Kristlane peaks jätkuvalt vaatama ühest küljest Jeesuse tööle Kolgatal – see on meie usu alus –, teisest küljest aga ootama Kristuse tagasitulemist ja selle maailmaaja lõppemist – see on meie usu täitumine.

Kristlasi on tihti süüdistatud selles, et nad unustavad käesoleva hetke: elatakse ainult minevikus või tulevikus. Kui nii juhtub, ei ole järgitud Piibli juhiseid. Ka neis salmides õhutab Paulus kristlasi tegema head kõigest jõust (salm 14): see toimub selles ajas, mitte minevikus ega tulevikus.

Pane tähele, et arm on kõige hea tegemise alus (salm 11; võrdle Ef 2:10 ja Fl 2:13). Inimene on iseeneses paha, üksnes Jumala arm saab teha paha heaks. Arm kasvatab meid päev päevalt (salm 12). Selles kasvatuses on kaks külge: pahast loobumine ja enda sidumine heaga (salm 12). Kui me end üksnes tühjendame, pole sellest kasu: tühikud täituvad alati millegagi; sellepärast peab pahast loobumisele järgnema enda sidumine hea külge (võrdle Mt 12:43–45).

Kristlased on alati oodanud Kristuse tagasitulemist (salm 13). Ometi võib selleski kalduda äärmustesse: kui lugeda Pauluse kaht kirja Tessaloonika kogudusele, märkame, et teises kirjas pidi Paulus talitsema liiga tulist ootust, mis oli esimeses kirjas leidunud Kristuse taastulemise ootuse õhutamise tagajärg.

Salmis 13 on raske otsustada, kas tõlkida „meie suure Jumala ja Päästja” või „suure Jumala ja meie Päästja”. Kui valitakse esimene variant – nagu teeb näiteks osa ingliskeelseid tõlkeid –, on see salm kogu Uue Testamendi selgeim ja otseseim kirjakoht, mis kõneleb Jeesuse jumalikkusest.

Salmis 14 on kasutatud keelelisi kujundeid, mida Vanas Testamendis seostati Iisraeli kui Jumala valitud rahvaga. Kristlased on uus Iisrael (Gl 6:16), Jumala oma, valitud rahvas.

Salmi 15 on tõlgendatud nii, et ka Tiitus oli noor nagu Timoteoski (1Tm 4:12). Oluline ei ole siiski vanus, kogemus või koolitus, vaid see, et koguduse juht ja õpetaja tahab olla seotud õige, terve õpetusega (salm 1).