1. Johannese kiri 5 internetis (Piibel.net)

Oleme võinud Johannese esimese kirja juures kuulda nii nõudlikke ja rangeid sõnu kui ka lohutavaid ja turvalisi armukinnitusi. Nüüd kõneleb Johannes kirja viimases peatükis ennekõike kirja vastuvõtjatest ja kõnetab neid, manitsedes omavahelisele armastusele.

Ühine Isa kutsub esile vennaarmastuse (5:1–4)

Johannes pöördub kirja vastuvõtjate poole. Nüüd ei ole küsimus maailma inimestest ega üldse inimkonnast, vaid nimelt kristlaste omavahelistest suhetest. Usk Kristusesse ei ole pärit inimesest enesest, vaid Jumalast. Usklik inimene on Jumala sünnitatud, uuestisündinu. Ometi ei ole ta Jumala pererahva ainus laps, vaid Issandal on palju muidki poegi ja tütreid. Nad kõik on kristliku inimese usuvennad ja -õed, sama Isa lapsed. Kes armastab Isa, armastab ka tema lapsi, kõiki neid, kes on saanud usu osalisteks sama imeliselt Jumala armust. Jumala armastamine on väga konkreetne asi: see tuleb nähtavale meie suhtes ühest küljest tema omadesse ja teisest küljest tema käskudesse. Usk, mis on kõige selle taga, on Jumala and, ja kuna see on pärit Jumalast, võidab see ka ära selle maailma. Usu leek ei kustu, vaid see põleb ja soojendab teisi oma armastusega. Usule ei ole Jumala käsud rasked, vaid neid on kerge täita.

Oleme nende loengute ajal õppinud, et 1Jh-s sisaldavad mõned vähesed sõnad uskumatult palju. Nii ka nüüd, ja me saame süveneda paljudesse tähtsatesse asjadesse. Ehkki väidetakse teisiti, ei saa inimene ise tõesti usku endast välja pigistada. See on Jumala and. See on just nagu lapse sünd: kui ema ei sünnita, siis last ei sünni. Kui Jumal ei sünnita uuesti ehk ei anna usu andi, ei saa inimesse tõesti usku ilmuda. Ei aita siin mingi religioosne surve ega ähvardamine, ei kiriku pildi kirgastamine ega suurepärane eeskuju. Usk on ja jääb Püha Vaimu anniks. See teeb inimese alandlikuks Jumala ees. Ilma kõrkuse ja oma jõuta palume Isa, et ta laseks meil mõista tema armu ja armastust. Me ei taha jääda, käed rüpes, seisma ja usuletulemist ootama. Et nii läheks, tahame kasutada Jumala Püha Vaimu tööriistu, püha Piiblit ja sakramente, ristimist, patust lahtipäästmist ja armulauda. Nende vahendusel tegutseb Jumal meie keskel ning sünnitab ja hoiab usku. Muidu ei juhtugi midagi selles meie elu tähtsaimas valdkonnas.

Kõneleme tihti usuvendadest ja -õdedest. Ehk just selle piiblikoha juures on põhjust tähele panna, et küsimuse all ei ole üksnes kaunis väljend. Meil on ühine Isa. Ega inimestegi kodudes vanematele meeldi, kui lapsed on kogu aeg karvupidi koos. Laste lahkhelid või pereliikmete vastastikune viha on paljudele vanematele kibe suutäis. Vastastikune armastus aga teeb nende meele rõõmsaks. Just samuti on ka Jumala perekonnas. Ega sealgi – ja nimelt mitte seal! – tohi olla ruumi vihale ja vaenule.

Jumala käsud on päris võimatud omal jõul elavale inimesele. Uskmatule inimesele näitavad need vaid tema jumalatust. Uskmatus ei allu Jumala tarkusele. Usklik inimene on – nagu selle kirja juures oleme tihti rõhutanud – paljus ebatäiuslik ja patune. Siiski allub Jumala antud usk Jumala antud käskudele. Meie sees võitlevad oma mina ehk uskmatus ja Kristus meis ehk usk. Vastavalt sellele me kas hoiame kinni igast sendist või anname meelsasti ära tuhandeid eurosid, tasume solvangule solvanguga või anname andeks, magame pühapäeval tinaraskelt või läheme jumalateenistusele tänama koos Jumala rahvaga meie Lunastajat.

Jumala sõnum inimesele (5:5–12)

Järgmises lõigus peitub päris lihtne evangeelium. Mitte üksnes inimesed ei tunnista Jeesusest, vaid temast tunnistab ka ja ennekõike Jumal, Isa. Jumal tunnistab oma Pojast Kristusest nii: Jumal on andnud meile igavese elu Kristuses. Kui inimesel on Kristus, on tal igavene elu. Kui inimesel ei ole Kristust, ei ole tal igavest elu. Selle tunnistuse on Jumal andnud mitmel hetkel. See kõlas Kristuse ristimise hetkel, aga ilmnes ka tema surmas ja ülestõusmises. Kristuse ülestõusmine oli Jumala suur aamen, millega ta näitas, et ta oli vastu võtnud oma Poja antud lepitusohvri kogu maailma pattude eest. Nii on Jumala päästetegu väga tihedalt seotud just ajaloolise Jeesuse maapealsete sammudega.

Lõik 6–8 saab mõistetavaks, kui teame, et mõned eksiõpetused vaidlustasid tollal Jeesuse kannatuse ja surma ristil. Nad tunnistasid küll, et Jumal tunnistas Kristuse oma Pojaks siis, kui Jeesus ristiti Jordani jões. Neile oli Jeesus siiski vaid mingi jumal-olend ja vaim, kes mingil juhul ei saanud kannatada ega surra ristil. Nende eksiõpetuste vastu võideldes õpetas Johannes lihtsalt ja kainelt Jumala kogu tõde: Jeesus oli nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, kes valas ristil oma kalli lepitusvere. Tema ristimine tunnistab täpselt sama nagu surmgi ja Püha Vaim on selle tunnistusega seotud. Meie ristimise ja armulaua vastuvõtmine tähendavad, et Jumal annab oma tunnistuse, mitte üksnes üks kord Pühal maal, vaid pidevalt kirikus.

Kirja lõpp (5:13–21)

Johannes hakkab kirja lõpetama. Lõpuosa alustab rõõmus kinnitus, et Jumala omadel on tõesti igavene elu ja Jumala lapse positsioon. Meil on ka see kindlus, et meie palveid kuuldakse taevas. Siin on jutt ennekõike eestpalvest teise uskliku eest. Selle kohta on kinnitus, et seda kuuldakse kindlasti ja andeksandmine on tagatud tänu Kristusele, kui teine ei ole teinud „pattu, mis on surmaks”.

Sõnad „patt, mis on surmaks” ja „patt, mis ei ole surmaks” on äratanud kirja praeguste lugejate seas palju küsimusi. Kas on sellistki pattu, mida võib julgesti teha? Ja kas on sellist pattu, mis välistab juba eestpalvegi?

Tihti on nii, et Piibel eeldab lugejalt lausa praktiliste olukordade ja algkiriku kommete tundmist. Algkirik mõistis, et see koosneb patustest inimestest, kes vajasid armu ja andeksandmist. Siiski oli olemas asju, mille pärast inimene aeti kogudusest välja. Üht sellist juhtumit on kirjeldatud Pauluse esimeses kirjas korintlastele (5 peatükk). Kui inimene kirikust lahutati, tehti talle selgeks, et Jumala arm ja andeksandmine enam temale ei kuulu. Kiriku distsipliin oli range, aga see oli hingehoiu osa. Väljaaetu vähemalt teadis, et on teel põrgusse, kui ta ei kahetse ega paranda meelt. Oli lubatud tulla tagasi ja andeksandmist uuesti vastu võtta. See tähendas karja juurde naasmist, loobumist eksiõpetustest ja mõnest jämedast avalikust patust, millega inimene oli pilganud Jumalat. 1Jh mõistatuslike sõnade taga on ilmselt just selline praktika. Koguduse sees valitses endiselt pidev vastastikune eestpalve, milles paluti Jumala armu ka teiste kristlaste pattude pärast. Kes olid kirikust lahutatud, ei saanud pidada Kristuse tööd endale kehtivaks, ja see palve neid ei puudutanud. Neile võidi küll paluda meeleparandust ja pöördumist, aga see on hoopis teine asi.

Meile tundub üllatav ja karm tutvuda algkiriku distsipliiniga. Meil ju sellist tänapäeval ei praktiseerita. See tuleneb küll vaid meie indiviidikesksest ja liberaalsest ajast: mitte algkirik ei kujuta endast erandit kiriku aastatuhandete pikkuses ajaloos, vaid meie. Kas me kujutleme, et põrgu tee on muutunud kitsamaks ja taeva uks laiemaks, kuna me enam inimesi ei hoiata ega manitse? Algkirikus oli selge arusaamine Jumala rangusest ja armulikkusest. See pani vastutama ligimese eest, ka siis, kui tuli kasutada äärmiselt rangeid võtteid. Kus on meie vastutus oma ligimeste eest? Kas küsime nagu Kain: „Kas ma olen oma venna hoidja?”

Kirja viimastes salmides teeb Johannes suure kokkuvõtte. Jumalast sündinu ei tee pattu ega ole kurjuse meelevallas nagu maailm. Me pääseme viimsel päeval tänu Kristusele, kes on tõeline Jumal ja igavene elu. Kes teda eitab, on ebajumalateenija, ja sellise eest hoiatab Johannes rangelt.

Nõnda siis rõhutavad kirja viimased sõnad sama, mida kogu kiri. Tuleb elada nii, nagu elab Jumala laps, aga mitte maailma kombel, ja püsida Kristuses, sest tema on patuse inimese ainus lootus. Neisse kahte mõttesse näib mahtuvat lõviosa Johannese esimese kirja sõnumist. See on väga hingehoidlik ja soe kiri, milles ka rangus ja karmus peegeldab kirjutaja suurt armastust lugejate vastu.