1. Johannese kiri 1 internetis (Piibel.net)

Sõna jääb püsima! (1:1–4)

Johannes ei alusta oma kirja tervitusega, vaid kuulutusega, mis on selgesti suguluses Johannese evangeeliumi esimese peatüki algusega. Elu Sõna, Kristus, on olemas olnud igaviku algusest alates. Ta sündis siia maailma ja koos temaga ilmus elu. Nüüd ilmutavad Jeesuse tunnistajad, kes said ise kuulda Issandat kõnelemas ja teda puudutasid, kogu maailmale igavese elu saladuse. Keda see saladus puudutab, jagab seda rõõmu, mille loob osadus Jumala, Isaga, ja Jeesuse Kristusega.

Johannese eesmärk on selge: kristlik usk ei ole mingi kujutelm ega lähtu inimeste leiutatud müütidest. Usu aluseks on Jeesus Kristus. Tunnistus temast saab lugejaile kättesaadavaks sellest ringkonnast, mis sai ise veenduda Issanda ligiolu tegelikkuses.

Kohe esimestest salmidest alates saame omandada esimese õppetüki. Paljud ütlevad, et Jumala kohta ei saa teada, vaid tema suurust saab üksnes aimata. Osaliselt on see kahtlemata tõsi, selles pattu langenud maailmas on Jumal ju varjatud Jumal. Aga seda rõhutatakse tihti valesti ja öeldakse, et usuasjades on kõige parem kõnelda tasase häälega ja lasta kõigil õitel õitseda. Johannes õpetab hoopis teisiti. Apostli sõna on kindel ja püsiv ning see sünnitab kuulajais rõõmu ja kindlustunde. Küsimus ei ole milleski võõras või hapras, vaid Jumala suures päästeteos. Kuna meil on Jumala sõna tunnistus Kristuse tööst, oleme leidnud tugeva aluse. Kindlasti ei murene see meie all nagu kõik see, mida inimene on teinud või leiutanud.

Kirja lugeja saab kiiresti teada, et kirjutaja püüab võidelda väärade õpetajate vastu. Selliste väärade õpetajate määratlemine on alati raske siis, kui meie kasutuses on vaid nende vastane kriitika. Kui siiski kõnelda sellest, et tunnistajad said Kristust oma käega puudutada, näib kriitika objekt olevat selge. Mõnede järgi oli Jeesus vaid vaimolend, mingi valguskeha, mitte tõeliselt inimeseks sündinud ja ristil surnud Jumala Poeg. See kiri toob meie ette selle, mida Nikaia usutunnistus formuleerib nii:

„...kes Isast on sündinud enne kõiki aegu,
Jumal Jumalast,
valgus valgusest,
tõeline Jumal tõelisest Jumalast,
sündinud, mitte loodud,
olemuselt ühtne Isaga,
kelle läbi kõik on loodud;
kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks
alla tulnud taevast
ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast
ja inimeseks saanud...”

Varane kirik elas hämmastaval ajal. Kristuse surm ja ülestõusmine tähendasid tohutut plahvatust, mille järel tuli kõike näha uues valguses. Jumal on armulik ja armastav, aga kuidas sobib see kokku tegeliku elu nõudmistega? Jeesus on Jumala Poeg, aga kuidas ta sai kannatada ja surra? Elust pulbitsevas, kiiresti kasvavas kogukonnas liikus esimeste aastakümnete jooksul palju küsimusi ja ülesanne ei olnud lihtne. Johannese kirjad varustavad viitadega turvalist ja valgustatud teed.

Pimedus ja valgus ei sobi kokku (1:5)

Viiendast salmist võidakse kergesti mööda minna, aga see on tähtis: „Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.”
Kes peatub mõtisklema selle salmi üle, tõenäoselt hämmastub. Kas see on tõesti kirja sõnum? Kui loed seda uuesti, näib, et selles ei ole midagi uut. Selge see, et Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust. Kellele peaks see olema üllatuseks? See salm tundub olevalt sisult täiesti tühi. Aga kui vaadata hoolikamalt esimest ja teist peatükki, hakkab see kiirgama selgust. Viiendas salmis annab Johannes justkui pealkirja sellele, mida ta edaspidi ütleb. Sellele pealkirjale järgnevad siis lühikesed õpetuslaused, mida käsitleme ükshaaval. Pealkiri sisaldab tuuma, millest tuletatakse õpetuslaused, ja nende õpetuslausete rida jätkub teises peatükis.

Jumala kirkus on silmipimestav. Mõned Vana Testamendi inimesed on võinud näha Jumala suurust ja nad on põlvili langedes kurtnud oma patusust (Js 6). Õpetuslausetes vaadeldakse asja just sellest vaatenurgast: mis sobib kokku Jumala kirkusega ja mis mitte? Peale valguse ja Jumala riigi on olemas ka pimedus ja saatana riik, peale taeva ka põrgu ning peale õige elu ka väär ja hukatusse viiv elu.

Enne, kui läheme Johannese tekstis edasi, on meil kindlasti hea peatuda. Kas me üldse oskame enam asetada küsimust nii, nagu teeb Johannes? Kas me ei ole õppinud ütlema ja mõtlema, et aatelistel asjadel, isegi usulistel asjadel, ei ole eriti vahet? Kas patutunnetus ei ole muutunud haruldaseks? Jumalateenistuse patutunnistuses me küll ütleme: „Ma tunnen oma üleastumisi ja patt on alati mu ees” ja „anna mulle oma püha armu, et ma nutaksin oma patte nagu Peetrus”. Aga kas me tunneme ja nutame? Ehk just sellepärast on meil põhjust vaadata seda järjekindlat ja ägedat piiride asetamist, millega Johannes siin tegeleb? Kordame siis küsimuseasetust: mis sobib kokku Jumala kirkusega ja mis mitte?

Valguse laps ei ela pimeduses (1:6–7)

Esimene piiriasetus on lihtne. Kes väidab end olevat valguse laps, aga tunneb end palju paremini pimeduses, on vastuoluline ja osutab, et ta valetab. Valguse saanu tahab elada valguses, nagu kristlane elab.

Saame kindlasti aru, mida see kõne valgusest ja pimedusest tähendab. Küsimus on praktilises elus. Kristlikust usust tehakse oma järeldused. Kui keegi ütleb, et ta on kristlane, aga vihkab oma ligimest (1Jh 2:11), ajab ta jama. Kristlikku usku kuulub lahutamatu osana õige elu. Just sel viisil elatakse osaduses kirkuse Issandaga, pattude andeksandmise osaduses. Küsimus on millestki, mida Piibel pidevalt kordab. Oleme küll saanud patud andeks nimelt tänu Kristusele, mitte iseenestele. Kui aga laseme kristlikul usul teha meid halastamatuks, kuna kõik saadakse siiski andeks, oleme päris valedel jälgedel.

Valguse laps ei eita oma pattu (1:8–9)

Eelmise õpetuslause järel on hea lugeda järgmist. Jumal on silmipimestav kirkus ja täiuslikult püha. Hoopis teine on inimese olukord. Jumala ees jääb iga inimene süüdlaseks ja patuseks. Kes seda eitab, on taganenud õigest usust. Tunnistades Jumala suurust ja pühadust, peab kristlane jätkuvalt tunnistama oma halbust. Ta peab jätkuvalt tunnistama oma patte Jumala ees. Sel viisil jagab Jumal andeksandmist tänu Kristuse verele ja puhastab patuse patust.

Vahel võime olla hardalt tänulikud eksiõpetuse kandjatele, ja seda eriti selles kohas. Oli ilmselt selliseid õpetajaid, kes väitsid, et nad on patuta. See annab Johannesele põhjust ütelda, et kristlane ei tohi salata oma pattu. Mis on meile veel parem kui see sõna! Oleme patused ja ära teeninud Jumala viha; Jumala kirkuse juures ei kõlba me muuks kui minemaajamiseks. Oleme päris lootusetud juhtumid. Just nii laseb Jumal meil mõelda, ja mitte üksnes ei lase, vaid käsib. Kui me iseendid tunneme, teame, et kõik muu olekski vale ja pettus.

Selles peatükis pakutud elu sõna on seega väga lihtne. Oled iseeneses patune ja ära teeninud Jumala karistuse. Tänu Kristusele oled puhas ja püha, ning see määrab su elu ja selle praktilised valikud. Ükski muu õpetus ei sobi kokku Jumala kirkusega. Omast kogemusest võime lisada: mitte ükski muu õpetus ei saa tuua rahu patuse inimese südamesse.

Kümnes salm kuulub juba järgmises, teises peatükis jätkuvasse õpetuslausesse ja seda me käsitleme järgmises peatükis.