Peetruse teine kiri 3 internetis (Piibel.net)

---

See on juba teine kiri – 2Pt 3:1–2

Salmi 1 alguses on kreeka keeles vaid „mu armsad”. Soome 1992. aasta tõlkes on tõlkijate poolt lisatud „sõbrad” (võrdle salmid 8, 14 ja 17).

Mis oli esimene kiri, millele salmis 1 viidatakse?

1. Peetruse esimene kiri?

• Ei sobi sisu tõttu.
• Peetruse esimene ja teine kiri on kirjutatud eri adressaatidele (võrdle 1Pt 1:1–2:12 ja 2Pt 1:16).

2. Mõned piibliteadlased on oletanud, et Peetruse teine kiri võis olla kokku pandud kolmest kirjast, millest teine peatükk oleks Juuda kirja töötlus, ja selles viidatakse esimesele peatükile, mis võis algselt olla eraldi kiri.

• Sellise teooria vastu sõdib see, et neis kolmes peatükis viidatakse tihti teiste peatükkide mõtetele (võrdle näiteks 3:2 – 2:21). Pigem näib tegu olevat ühe tervikuga, mitte omavahel ühendatud kolme kirjaga.

3. Tegu on kadunud kirjaga.

Pauluse kiri laodikeialastele (Kl 4:16) on kadunud, samuti vähemalt kaks Pauluse kirja korintlastele (1Kr 5:9; 2Kr 7:8).

Pane tähele, et salmis kaks seatakse kõrvuti Vana Testamendi kirjutised ja apostlite õpetused. Mõlemad on Jumala kõne meile.

Miks Issanda tagasitulek viibib? – 2Pt 3:3–7

Neis salmides kirjeldatud eksiõpetajad olid needsamad, kellest oli juttu juba eelmises peatükis (võrdle salm 3 ja 2Pt 2:2). Ehkki eksiõpetajaid nimetatakse „pilkajaiks” (salm 3), ei tähenda see tingimata, et nad olid väljastpoolt kogudust. Pigem näib, et nad tegutsesid koguduse sees. Nad esindasid „uuesti tõlgendatud ristiusku”.

Kahjuks esindab praegune teaduslik piibliuurimine sageli salmis 4 väljendatud seisukohta. On isegi öeldud, et tänapäevase teadusliku piibliuurimise tekke üks alus oli see, et pandi tähele, et Jeesuse peatse tagasitulemise ootus esimeste kristlaste seas ei täitunud.

Viimsed päevad (salm 3, soome keeles „lõpu ajad”) tähendab nelipühale järgnenud aega, mitte mingit erilist lõpu eel olevat uut ajalõiku (vaata Ap 2:16–17; 1Tm 4:1; 2Tm 3:1–7; Hb 1:2; Jk 5:3).

Valeõpetajad ise olid üks viide, et Jeesuse peatse tagasituleku ootused olid täitumas. Ka Paulus pidi võitlema sama eksiõpetuse vastu (1Kr 15:12–23; 1Ts 4:14–18; 5:1–3). Juba Vana Testamendi ajal süüdistati prohveteid alusetute tõotuste andmises, kui nende ennustused ei täitunud inimeste valitud ajakavade kohaselt (vaata Js 5:19; Jr 17:15; Hs 12:22; Ha 2:1–4; Ml 2:17).

Mõned piibliteadlased soovivad paigutada Peetruse teise kirja hilisesse aega, kuna salmis 4 kõneldakse nende arvates esimese kristliku sugupõlve surmast. Aga „isad” ei tähenda tingimata

apostleid ja teisi esimesi kristlasi. Juudi traditsiooni kuuluvas Baaruki ilmutuses tähendavad „isad” patriarhe, samuti Ap 3:13 (vaata ka Rm 9:5 ja Hb 1:1–2). Jh 6:31-s viitab „isad” kõrberännakule.

Sellele, et „isad” tähendavad just Vana Testamendi pühasid, viitab ka vastaste jutt loomisest (salm 4) ja Peetruse vastus, mis kõneleb just Vana Testamendi aegadest (salmid 5–7). Ilmselt arvasid eksiõpetajad, et kõik jätkub endistviisi. Nad olid halvad Vana Testamendi tundjad: nad olid unustanud veeuputuse. Muiste hävitas Jumal maailma veega, aga pärast seda ta tõotas, et uut veeuputust ei tule (1Ms 8:21; 9:11,15; Js 54:9). Teine häving tuleb tule kaudu (salm 10), nii on ennustatud juba Vanas Testamendis (Js 34:8–9; 66:15–16; Hs 15:7; Tn 7:9–10; Mi 1:4; Sf 1:18; 3:8).

Ka Ristija Johannes ennustas, et tuli hävitab maailma (Mt 3:11–12), samuti Paulus ja teised Uue Testamendi kirjutajad (1Kr 3:13; 2Ts 1:7–8; Hb 6:7–8; 12:29; 1Pt 1:7; Ilm 21:8). Ajalugu ei ole seega lõpmatu ringkäik, nagu õpetavad ida usundid, mh hinduism, vaid see on Jumala ajalugu, millel on oma algus ja lõpp.

Loomine toimus Sõna kaudu (salm 5; 1Ms 1:6,9,11,14,20,24,26; vaata ka Ps 33:6; Jh 1:1–3; Hb 11:3). Salmi 5 lõpp viitab ilmselt loomisloole, sellele, et veed eraldati teineteisest (1Ms 1:6–10).

Salmi 6 alguses on kreeka keeles „mille läbi”. Soome uues tõlkes on „vee ja sõna läbi”, mis on õige. Paljud ingliskeelsed tõlked põhinevad mõttel, et Peetrus kõneleb siingi vetest mitmuses (võrdle salm 5), aga jutt on Jumala kohutmõistvast sõnast.

Jumala valitud lõpuhetk – 2Pt 3:8–13

Pilkajad (salm 3) eksivad teiseski asjas: Jumal on ajast kõrgemal (Ps 102:28; 1Tm 1:17; Hb 13:8; Ilm 1:4), sellepärast me ei saa arvutada päästeloo ajakava maiste mõõtude järgi. Jumalale on tuhat aastat kui üks päev ja ümberpöördult (salm 8, mis on tsitaat Ps 90:4-st). See teeb lõpu ajahetke arvutamise võimatuks (Mk 13:32; Ap 1:7).

Tänapäeval õpetavad füüsikud, et aeg on seotud mateeriaga. Kuna Jumal ei ole mateeriaga seotud, ei ole ta seotud ka ajaga. Igaviku mõistmine on meile, aja ja mateeriaga seotud inimestele, võimatu.

Vastased pidasid Jeesuse tagasituleku viibimist Jumala nõrkuse märgiks. Peetrus näitab, et Jumal ei viivita lõpuga sellepärast, et ta ei suuda seda teoks teha millal tahes, vaid sellepärast, et ta soovib anda inimestele lisaaega meeleparanduseks (salm 9). Lõpuaeg on armuaeg. Tegu ei ole seega tarbetu viivitamisega (võrdle Ha 2:3–4; Hb 10:37–38).

Lõpu ootamise aeg on kirikule aeg teha tööd: see peab kutsuma inimesi pääste osadusse (Mt 24:45–51).

Jumal on pikameelne (salm 9). Sama õpetasid juba Vana Testamendi kirjutajad (2Ms 34:6; 4Ms 14:18; Ps 86:15; Jr 15:15; Jn 4:2), sama rõhuasetus leidub ka Uues Testamendis (Rm 2:4; 9:22; 1Pt 3:18–22).

Kui Jumal soovib, et kõik pääsevad (salm 9) – kas see siis ei tähenda, et kõik ka pääsevad? Kas Jumal ei saa teha, mida tahab? Kas Jumal ei saa päästa inimesi isegi vastu nende tahtmist?

On tähtis meeles pidada, et piiblisalme ei tohi kontekstist välja võtta. Salmi 9 ei saa pidada eraldiseisvaks, vaid Peetruse teise kirja kolmanda peatüki osaks. Selles on ka salm 7, milles on hoiatus hukatuse ohu eest.

Iga inimene võib pääseda – taevas on avatud kõigile. Aga on võimalik valida mäss Jumala vastu ja minna hukatusse. Jumal ei sunni inimest taevasse, kui see soovib teadlikult-tahtlikult minna hukatusse.

Pane tähele samasugust „kaheksjagunemist” ka Hs 33:11-s (11–20): Jumala kõikehõlmava päästetahtega ühendatakse taganemise ja hukatuse võimalus. Samamoodi tuleb 1Tm 2:4 kõrvale lugeda 1Tm 1:18–20. Kes soovib õpetada kõigi pääsemist, soovib õpetada selge Piibli sõna vastaselt. Toda õpetust saab põhjendada vaid nii, et võetakse üksikuid piiblilauseid lahus muust Piibli õpetusest.

Jeesus õpetas nn sünoptilises apokalüpsis (= Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumide lood lõpuaegadest), et lõpp tuleb üllatuslikult nagu varas öösel (Mt 24:42–44; salm 10; vaata ka 1Ts 5:2; Ilm 3:3; 16:15).

Issanda päev (salm 10) tähendas juba Vanas Testamendis Jumala kohtupäeva (Js 2:6–22; Am 5:18–20). See on päev, mil Jumal ütleb: „Aeg on läbi!” (Ilm 10:6). Siis ei anta enam lisaaega pöördumiseks, vaid maailma tabab Jumala kohus. Selle eest ei saa keegi põgeneda. Sellepärast ütleb Peetrus, et siis paljastub kõik (salm 10). Eestikeelses Piiblis (nagu ka soomekeelses 1938. aasta Piiblis) on arvestatud üht kreekakeelsete käsikirjade lugemisviisi: „...algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.” Soomekeelses uues tõlkes taas teist lugemisviisi: „Siis paljastub maa ja kõik, mis inimene on maa peal korda saatnud.” („Silloin paljastuu maa ja kaikki, mitä ihminen on maan päällä saanut aikaan”). Tegemist on raskesti tõlgitava algtekstiga.

Jumala kohus tabab mitte üksnes maailma – jutt ei ole seega tuumasõjast –, vaid kogu loodut, universumi (salm 12).

Kristlased peavad valvama (salm 11; Mt 25:13; 1Ts 5:6–8; 1Pt 1:13–16). Kristlased saavad oma eluga ka tunnistust anda neile, kes pole usust osa saanud.

Jumala päeva kiirendamine (salm 12) on ilmselt seotud evangeeliumi kuulutamisega: lõpp tuleb siis, kui evangeeliumi on kuulutatud kõigile rahvastele (Mt 24:14; Js 62:10–11). Jumal otsustab, millal on tulnud lõpp, Issanda päev (Ilm 16:14). Ka palvet saab kasutada Issanda päeva kiirendamiseks (Mt 6:10; Lk 18:7; 1Kr 16:22; Ilm 6:10; 22:20).

Salmi 12 lõpus olevat kreeka sõna saab tõlkida nii „algained” kui ka „taevakehad”. Js 34:4 toetab viimast tõlget. Antiikaja algained olid tuli, maa, vesi ja õhk, aga vaevalt on küsimus neist – toimub ju häving tule kaudu.

Kristlik usk ei saa põhineda millelgi muul kui Jumala tõotustel (salm 13). Mõistusest juhindudes satutakse vältimatult eksiteele (võrdle salmid 3–5). Jumal oli juba Vanas Testamendis tõotanud uut taevast ja uut maad ( Js 65:17; 66:2) ja Ilmutusraamatus kirjeldatakse nende tulemist (Ilm 21:1–8).

Taevas ei ole enam pattu, vaid seal valitseb õigus (salm 13; Js 45:8; Tn 9:24). Kristlastena peame meeles pidama, et selle aja lõpp on samas igaviku algus.

Kõik Piiblis ei ole kergesti mõistetav – 2Pt 3:14–16

Ootamine kordub kolmes järjestikuses salmis (12,13 ja 14).

„Seda” (soome keeles „seda kõike”) viitab uuele taevale ja uuele maale (salm 13).

„Toimekus” (salm 14, soome keeles „püüdlemine”) võib tunduda käsumeelsena ja tegude nõudmisena, aga tuleb meeles pidada, et Paulus kirjeldas oma elu kristlasena sama sõnaga (Fl 3:12–14). Püüdlemine taeva poole on ustavus Jumala kutsele (2Pt 1:5,10).

Veatu ja laitmatu (salm 14) on tähenduselt teineteisega lähedased (vaata ka Fl 2:15 ja Jk 1:27). Vana Testamendi ohvriteenistuses kasutatud ohvrid pidid olema veatud, puhtad (2Ms 29:1; 3Ms 1:3;10). 1Pt 1:19-s nimetab Peetrus Jeesust „laitmatuks ja puhtaks” Talleks (kreeka keeles on samad sõnad kummaski kohas: salm 14 ja 1Pt 1:19).

Usu tagajärg on rahu Jumalaga (salm 14; Rm 5:1; vaata ka 2Pt 1:2).

Jumala pikameelsus toob pääste (salm 15), kuna ta annab inimkonnale armuaega pöördumiseks (salm 9).

Salmis 16 kõrvutab Peetrus Pauluse kirjutisi Vana Testamendi pühade kirjutistega. Seda on peetud märgiks kirja hilisest kirjutamisajast. Aga tasub meeles pidada, et juba Paulus pidas oma kirju Jumala ilmutuseks oma lugejaile (Rm 1:1; Gl 1:1; võrdle 2Pt 1:21). Juba kristliku usu algusest peale tõusis Vana Testamendi kirjutiste kõrvale apostlite tunnistus Jeesusest (võrdle Lk 1:1–4).

Kas Peetruse nimel kirjutanud Peetruse õpilane oleks julgenud väita, et Peetrus ei mõistnud kõike Pauluse kirjades olevat (salm 16)?

„Kõikuvad” (salm 16) tähendab inimesi, kel ei ole kindlat aluspõhja (võrdle salm 17). Seega ei ole tegu unistajatega, vaid inimestega, kes ei tea usu põhiasju (vaata ka 2Pt 2:14).

Pane tähele erinevust vääritimõistmise ja väänamise vahel (salm 16). Tolgi päeval väitsid paljud „väänajad”, et nemad mõistavad Piiblit „ainuõigesti”.

Paulust mõisteti valesti juba tema eluajal (vaata Rm 3:5,8; 6:1,15), pealegi usu seisukohalt tähtsaimates asjades. Sama probleem on seotud palju vaieldud „tegudeta ristiusu eitamisega” Jaakobuse kirjas (Jk 2:14–26).

Pole võimalik öelda, millisele Pauluse kirjale või kirjadele salmis 15 viidatakse. Kiri efeslastele on kirjutatud samasse piirkonda, sealgi kõneldakse kasvamisest Kristusesse (Ef 2:21; 4:15), nagu ka salmis 18, aga seal kõneldakse pikameelsusest vaid üks kord (Ef 4:2).

Püsige Kristuses – 2Pt 3:17–18

„Seda” (soome keeles „seda kõike”) viitab kogu kirja sisule, aga eriti teise ja kolmanda peatüki hoiatustele eksiõpetajate eest.

Kristlik usk tuleb üles ehitada Kristuse alusele (salm 17; Mt 7:24–27; 16:17–19). See on ainus alus, mis peab vastu kõigile tormidele.

Manitsus kasvada Kristuse tundmises nii alustab (2Pt 1:2–3) kui ka lõpetab selle kirja (salm 18).

Juba Jeesus kõneles sellest, et teda tuleb austada samamoodi nagu Isa (Jh 5:23; võrdle salm 18 ja Js 42:8). Uues Testamendis on vaid mõni koht, kus austust osutatakse üksnes Jeesusele (salm 18; vaata ka Ilm 1:4–6; 5:8–10;13–14; 7:9–12; peale selle on kohti, kus „Issand” tähendab Jeesust, näiteks Ef 5:19 ja 2Tm 4:18).

„Igaviku päev” (salm 18) võib tähendada igaviku algushetki, aga see väljend võis seostuda ka salmiga 8 – siis tähendaks see kogu igavikku.

Tundmine on usalduse eeldus. Inimene saab usaldada vaid seda, keda ta tunneb. Tundmatute vastu tuntakse kahtlusi. Kasvamine Kristuse tundmises tähendab seega üha sügavamat usaldust tema vastu.