Peetruse teine kiri internetis (Piibel.net)

Üleüldine kiri – 2Pt 1:1–2

Kirjutaja esitleb end Siimeon (1968. aasta tõlge: Siimon) Peetrusena. Sellist Peetruse nime kuju kasutatakse Uues Testamendis vaid kaks korda. Teist korda kasutatakse seda Jaakobuse kõnes apostlite koosolekul (Ap 15:14).

Kristuse sulane on aunimi: juba Vana Testamendi ajal oli au olla Jumala sulane (mis võib kreeka keeles tähendada ka orja; Js 41:8; 49:3, vaata ka Fl 1:1; Jk 1:1; Jd 1; Ilm 1:1).

Peetrus nimetab Jeesust Jumalaks (salm 1). Uues Testamendis on mitmeid kohti, kus Jeesust nimetatakse Jumalaks: Mt 1:23; Lk 5:20–21; Jh 1:1,18; 5:18; 20:28; Rm 9:5; Fl 2:6; Kl 2:9; Tt 2:13; Hbr 1:8; 1Jh 5:20.

Kirja vastuvõtjaid ei esitleta: nad on „lihtsalt” kristlased (salm 1). Kiri on tõesti katoolne ehk üleüldine. Kirja saajad ei ole samad, kellele adresseeriti Peetruse esimene kiri, kuna Peetrus on käinud selle kirja vastuvõtjate koguduses või kogudustes (2Pt 1:16), aga mitte Peetruse esimese kirja saajate kogudustes (1Pt 1:12).

Kristuse tundmine (salm 2) võib viidata kogudustesse levinud eksiõpetusele ehk gnostitsismile, milles rõhutati salajast tunnetust (kreeka gnosis tähendab nii teadmist kui ka tundmist). Tundmine on kirja keskseid teemasid: vaata 1:3,5 (tunnetus); 1:8; 3:18.

Peetrus annab Jeesusele neli tiitlit, aunime:

1. Jumal.
2. Päästja.
3. Kristus.
4. Issand.

On tähtis näha, et Jeesus on need kõik. Kahetsusväärselt tihti hakatakse valima: Jeesus on küll Päästja, aga ta ei ole Jumal jne. Piibli Jeesus tuleb võtta vastu tervikuna, mitte üksnes „sobivate osadena”.

Pane tähele, et salmis nimetatakse usku kingituseks: „...osaks on saanud...”

Jumala annid kasutusse – 2Pt 1:3–11

Salmis 3 tuletab Peetrus lugejaile meelde, et Jumal on kinkinud neile kõik, mida on vaja elus kristlasena. Salmis 4 kõneleb ta Jumala tõotustest, mille najal võime astuda vastu tulevikule.

Kristlase elu võib kirjeldada mõistepaariga: „juba praegu” – „veel mitte”. Juba praegu on meil kõik taeva aarded, aga me oleme alles teel, mitte veel päral. Kus ei nähta seda pinget, võib kergesti tagajärjeks olla emb-kumb kahest eksiarusaamast:

1. Praegune „kristluse tase” on piisavalt hea, pole vaja püüelda millegi parema poole.

2. Jumala tõotused ei täitu, need ei ole tõsi.

Mõlema puhul on see probleem, et kristluse mõõdupuuks võetakse inimene ja tema elu, mitte Jumal ja tema tõotused. Kristlus puhkab alati Jumala tõotuste najal. Sellele ei saa ehitada mingit muud alust. Kui ehitatakse, siis ehitatakse samas uus usk.

Salmi 3 lõpus on ilmselt viide Kirgastusmäe sündmustele (Mk 9:2–8; vaata ka 2Pt 1:16–18).

Salmi 4 lõpus on väljendatud seda, mille poole püüeldi tolle aja müsteeriumiusundites: osasaamine jumalikkusest. Vastavaid mõtteid leiame ka mujal Uues Testamendis, aga neis ei kõnelda osasaamisest jumalikust loomusest: Hb 3:14; 1Jh 1:3. Sellele on lähedane ka mõte Jumala lapse seisusest (1Jh 2:28–3:1). Peetrus kasutas väljendit, mida oli kerge ka valesti tõlgendada. Samuti tuleb meeles pidada, et inimese pärispatt on soov „saada Jumala sarnaseks” (1Ms 3:5). Tõde ja eksitus on tihti teineteisele üllatavalt lähedal. Need ei ole hoopiski alati teineteise vastandid.

Salmides 5–7 on loetletud kaheksa kristlasena kasvamise valdkonda. Kõik algab usust ja lõpeb armastusega. Nende vahele jäävad kuus voorust olid tuntud ka tollaste filosoofide õpetustest.

Nii siin kui ka salmis 4 kasutab Peetrus tolle aja tuntud ilmalikke termineid. See on ohtlik, aga ka vältimatu, kui soovitatakse jõuda „tavaliste inimesteni”. Kui kuulutustöös kasutatakse termineid, millel on ka ilmalik tähendus, tuleb selgesti esile tõsta, et kristlikus usus saavad need uue, sügavama tähenduse. Kahjuks on soome uusimas piiblitõlkes tehtud just vastupidi. Salmis 7 on „vennaarmastus” (1938. a tõlge) tõlgitud „kiindumuseks”. Tollal kõneldi vennaarmastusest vaid pereringis. Et apostlid kõnelesid sellest kogudustes, oli uus: kristlased olid üks pere, Jumala pere.

Salmi 6 kannatlikkus tähendab, et soovitakse minna Jumala tõotuste teel lõpuni (2Pt 3:4).

Usk ei ole kunagi üksnes mõttekonstruktsioon või filosoofia, vaid see on elu (salm 8; võrdle 5Ms 29:28; Jh 7:17). Kes ei soovi järgida Jeesust, on unustanud, millesse ta on ristitud (salm 9). Juba tollal oli neid, kes soovisid saada parimad palad nii maailmast kui ka usust. Kes seda püüab, märkab kord, et lõpuks ei saa ta kumbagi.

Salmi 10 „vääratamine” ei tähenda langemist patusse, vaid äralangemist Jumala armust. Patt järgneb meile kogu selles maises elus (Jk 3:2). Kui nii ei oleks, poleks Peetruski pruukinud anda oma manitsusi (salmid 5–9).

Pane tähele pinget salmide 10 ja 11 vahel. Ehkki Peetrus manitseb tõsiselt oma lugejaid käima usus, kõneleb ta siiski päästest kui üksnes Jumala teost (salmis 11: „takistamatu sissepääs”). Me ei suuda iseennast päästa, aga me suudame end hukutada. Seda rasket küsimust käsitleb Luther oma raskes raamatus „Orjastatud tahtest” (vaata ka Hb 3:12–14).

Seda lõiku võiks iseloomustada manitsusega: „Saage sellisteks, nagu te juba olete!” Kristlased peavad saama täiuslikeks, aga alles taevas. Selles ajas jätkub võitlus patu vastu.

Peetruse testament – 2Pt 1:12–15

Selles lõigus ütleb Peetrus põhjuse, miks ta selle kirja kirjutas. Ristiusk põhineb kord sündinud tõsiasjadel. Nende unustamine viib peagi usu muutumiseni. Kui muutub alus, muutub ka sellele ehitatud usk. Kahjuks oli nii läinud juba Peetruse ajal, nagu märkame, kui uurime selle kirja teist peatükki.

Usk on antud (salm 12). Meie teadmine Jumalast põhineb Jumala ilmutusel.

Juba Vanas Testamendis (Js 38:12) nimetati inimkeha telgiks. Nii tegid ka Peetrus (salmid 13 ja 14) ja Paulus (2Kr 5:1). Karjakasvataja telk oli vaid ajutine eluase. Kui karjamaad viletsaks jäid, võeti

telk maha ja pandi üles uues paigas. Ka meie peame meeles pidama, et meie kehad on vaid ajutine eluase. Karjakasvatajad olid omal kombel alati teel. Ka kirikut nimetatakse tihti rändavaks Jumala rahvaks.

Salm 14 võib viidata ülestõusnud Jeesuse vestlusele Peetrusega Geneetsareti järve kaldal (Jh 21:18–19) – tõsi küll, Johannes ei jutusta, et tolles olukorras oleks kõneldud midagi Peetruse surma ajast. Võib-olla sai Peetrus Jeesuselt hiljem „lisateateid” oma surmast, aga hilisem ilmutus ei ole meieni säilinud.

Kirikuisa Origenes jutustab, et Peetrus suri märtrisurma keiser Nero tagakiusamistes. Origenes jutustab, et Peetrus ei arvanud end väärt olevat, et teda löödaks risti samamoodi nagu Jeesust, vaid et ta löödaks risti, pea alaspidi.

Nende salmide alusel võib järeldada, et see kiri – nagu ka Peetruse esimene kiri – on kirjutatud Roomas. On raske mõelda, et keegi – kas või Peetruse õpilane – oleks saanud kirjutada nii Peetruse nimel.

Kristlik kirik on lähtunud sellest, et pärast apostleid ei tule enam uut, vana kõrvale lükkavat, ilmutust (salm 15). Sellepärast on tähtis, et meie päevini on säilinud apostlite tunnistus (salm 15).

Usupuhastaja Martin Luther rõhutas usu põhiasjade ülekordamise tähtsust: kui alus on ebakindel, ei saa sellele ehitada midagi kõlblikku ja kestvat (võrdle salmid 12 ja 15).

Jumal on kõnelnud – 2Pt 1:16–21

Salmides 16–18 kõneleb Peetrus „Uuest Testamendist” – mida tollal polnud küll ühtekogutuna olemas – ehk apostlite tunnistusest. Salmides 19–21 kõneleb ta Vanast Testamendist.

„Targutavad müüdid” (soome piiblitõlkes „kavalasti sepitsetud müüdid”) viitavad eksiõpetajate lugudele (võrdle 2Pt 2:3).

See, et Peetrus kõneleb just Kristuse teisest tulemisest (salm 16), tuleneb sellest, et kirja saajaid oli püütud selles küsimuses eksiteele juhtida (võrdle 2Pt 3:4). Teisest küljest on tõsi, et Kristuse tagasitulemise küsimus oli esimestele kristlastele kesksel kohal (võrdle 1Ts ja 2Ts).

Apostlid tunnistasid seda, mida nad olid oma silmaga näinud (salm 16; võrdle Ap 1:21–22).

Salmides 17 ja 18 kõneldakse Kirgastusmäe sündmustest (Mt 17:1–8; Mk 9:2–8; Lk 9:28–36; vaata ka Jh 1:14). Jumala ilmutuste kohad olid juutidele automaatselt pühad paigad (salm 18; 2Ms 3:5; 19:23).

Salmis 19 tõdetakse, et maailm on pimeduse võimuses (Jh 1:5; Rm 13:12; Ef 6:12; 1Ts 5:4; 1Jh 2:8), aga Jumala Sõna valgus saab valgustada kristlaste rännakut (Ps 119:105). Koidutäht (salm 20) ehk planeet Veenus on märgiks, et päike on tõusmas ja öö lõppemas.

Emmause teel näitas Jeesus kahele oma jüngrile, et kogu Vana Testament – Seadus, prohvetid, kirjutised – tunnistavad temast (Lk 24:27; vaata ka Jh 5:39).

Salmi 20 alusel on rooma-katoliku kirikus õpetatud, et Piiblit ei tohi uurida üksi, vaid seda saab mõista üksnes kiriku õpetusameti abil. Peetrus ei kõnele millestki sellisest, vaid et inimmõistus ei suuda mõista Jumala ilmutust, seda saab mõista üksnes Püha Vaimu töö abil.

Eriti Jeremijal ja Hesekielil kordub: „...mulle tuli Issanda sõna...” (Jr 1:2; Hs 1:3; vaata ka Js 38:4; Ho 1:1; Jl 1:1; Jn 1:1; Mi 1:1; Sf 1:1; Hg 2:1; Sk 1:1). Jesaja, Jeremija või mõni muu prohvet ei saanud hommikul ärgates otsustada: „Täna ma saan prohveteeringuid!” vaid nad sõltusid sellest, mida said Jumalalt (vaata 1Pt 1:10–12).

Salm 21 tuletab meelde, et Jumal on kõnelnud. See vastab ka Peetruse esimeste lugejate küsimusele: kumba tuleb uskuda, apostleid või uusi õpetajaid?

Piibel on täielikult inimlik ja täielikult jumalik, neid omavahel segamata või lahutamata. Et Piiblis ei saa teineteisest eristada inimlikku ja jumalikku ainest, viib selleni, et pelga inimliku mõistuse abil ei ole võimalik Piiblit õigesti mõista. Mõistuse abil võidakse saada tekstist palju informatsiooni, aga mitte Sõna sügavaimat olemust: Jumala ilmutust, sõnumit kõigile aegadele.

Kogu Piibel tunnistab Kristusest, Kristus on Piibli punane lõng.