Pauluse teine kiri Timoteosele 2. peatükk internetis (Piibel.net)

Näe vaeva evangeeliumi pärast (2 Tim 2:1–7)

Enne, kui Paulus alustab nõuannete sarja, tuletab ta Timoteosele meelde, kuidas on võimalik neid teostada: üksnes Jumala armu abil (salm 1). Ilma Jumala abi ja armuta ei suuda me täita ühtki tema nõudmist.

Salmis 2 kujutab Paulus evangeeliumi kuulutamise neljafaasilist ahelat: Paulus sai evangeeliumi Jumalalt; tema jutustas sellest Timoteosele; Timoteos pidi avaldama selle usaldusväärsetele inimestele; kes õpetasid seda teistele edasi.

Salmi 2 saab tõlgendada kahtviisi: kas nii, et Timoteos oli kuulnud evangeeliumi paljudelt tunnistajatelt, või nii, et Paulus oli kuulutanud Timoteosele paljude tunnistajate kuuldes. Viimane variant võiks viidata Pauluse misjonireisidele, kus Timoteos oli kaasas, või Timoteose ametissepühitsemisele (1Tm 1:18; 4:14; 2Tm 1:6,14). Võimalik, et ametissepühitsemise juurde kuulus ka selle usu, mida pühitsetav pidi kuulutama – või õigemini selle usu kokkuvõtte – avalik tunnistamine.

Evangeeliumi kuulutaja saab kannatada kurja (salm 3). Aktsepteerime seda, et mitmed „maised asjad” nõuavad vaevanägemist, aga tundub, et vaevanägemist Jumala riigi eest on tihti raskem aktsepteerida.

Paulus esitab vaevanägemisest kolm näidet:

1) sõdur (salm 4);

2) sportlane (salm 5);

3) põlluharija (salm 6).

Sõdur peab lahingus keskenduma olulisele. Argised asjad tuleb kõrvale panna (võrdle 1Kr 9:7; vaata ka 5Ms 20:5–7; 2Kr 6:7; 10:3–5; Ef 6:11–17).

Ka teistes kirjades võrdleb Paulus kristlast sportlasega (salm 5; 1Kr 9:24–27; Fl 3:14). Olümpiamängude võitja sai autasuks loorberipärja, kristlased kroonitakse õiguse pärjaga (2Tm 4:8).

Salmi 6 pilt on tollasest suurmajandist, kus suur osa taludest olid renditalud: rentnik pidi saama esimesena nautida oma töö vilju (võrdle 1 Kr 9:7). Põllumajanduses ei olnud laisal edu: Õp 10:5; 20:4; 24:30–34 (vaata ka Õp 27:18). Ka vaimulikus külvis peab paika seadus: mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab (Gl 6:7).

Peame siiski meeles pidama, et vaimulikus sõnakülvis annab kasvu vaid Jumal (1Kr 3:6–7; ehkki lõpuks kehtib sama ka tavalises põlluharimises). Paulus oli innukas sõna külvama (1Kr 15:20; 2Kr 6:3–5; Fl 2:16), aga ta nägi samas selgesti, et see oli Jumala, mitte tema töö.

Nende kolme näitega soovib Paulus tõsta esile kolme külge evangeeliumi kuulutamises:

1) tuleb keskenduda olulisele;

2) tuleb tegutseda reeglite järgi ehk Jumala tahte kohaselt;

3) tuleb olla valmis nägema vaeva.

Lõpuks tuletab Paulus Timoteosele meelde, et vaimuliku tööd ei saa hinnata üksnes maiste mõõdupuudega (salm 7). Inimlikult vaadatuna on evangeeliumi kuulutamine narrus (1Kr 1:18–25; 2:6–10). Vaimulikku tööd tuleb vaadata ja hinnata Jumala, mitte inimeste vaatenurgast.

Jumala ustavus (2Tm 2:8–13)

Tõotatud Messias oli Taaveti järeltulija (salm 8; Mt 22:42; Rm 1:3).

Kristuse ülestõusmine (salm 8) oli Paulusele kristliku usu loovutamatu ja keskne osa (1Kr 15:12–19). Pauluse kuulutatud evangeelium ei olnud tema enda leiutis, vaid ta oli selle saanud Jumalalt (1Tm 1:11; võrdle Rm 2:16; 16:25).

Paulus oli pidanud evangeeliumi pärast palju kannatama (salm 9; 2Kr 11:22–29). Jumal oli lausa kutsunud Pauluse kannatama evangeeliumi pärast (salm 10; võrdle Ap 9:16). Aga ta oli saanud kuulutada ka vangina Filippis (Ap 16:25–34), Jeruusalemmas (Ap 23:1–6), Kaisareas (Ap 24:10–23; 26:1–29) ja Roomas (Ap 28:30–31).

Roimar (salm 9) on sama sõna, mida kasutatakse nende kahe mehe kohta, kes löödi risti koos Jeesusega (Lk 23:32).

„Ustav on see sõna” on pastoraalkirjadele tüüpiline väljend (salm 11; 1Tm 1:15; 3:1; 4:9; Tt 3:8). Tsitaat salmides 11–13 on meile tundmatust allikast – vahest algkiriku jumalateenistuse või ristimise liturgiast.

Surm (salm 11; võrdle Rm 6:8) viitab ristimisele (vaata Rm 6:3). Ristimine on kutse elada kristlasena (salmid 12 ja 13).

Jeesus tõotas apostlitele, et nad valitsevad (salm 12) Iisraeli kaheteistkümne hõimu üle tulevases Jumala riigis (Mt 19:28; vaata ka Ilm 20:6).

See, et Kristus salgab viimses kohtus neid, kes teda salgavad (salm 12; Mt 10:33), on lausa kohutanud paljusid kristlasi. Ometi tasub meeles pidada, et kolm korda Jeesust avalikult salanud Peetrus (Mt 26:69–75) võeti tagasi apostlite hulka (Jh 21:15–19; vaata ka Mk 16:7). Hukkamõistu toob Kristuse kui Päästja, pattude lepitaja salgamine, mitte üksik ebaõnnestumine tema tunnistajana.

Salmis 13 ootaks pigem: „Kui meie oleme truudusetud, on ka tema truudusetu,” aga selle asemel kinnitataksegi Kristuse ustavust. Pääste alus on see, mitte meie truudus või truudusetus. Kogu pääste sõltub sellest, mida Kristus on teinud.

Pane tähele, kuidas Jumal piirab „vabatahtlikult” oma kõigeväelisust salmis 13. Oma olemuse pärast ei saa Jumal kurja teha. Kõigeväelisena saaks ta teha mida tahes, aga oma olemuse tõttu teeb ta vaid head. Üks Jumala eritunnus on tema ustavus (4Ms 23:19; Rm 3:3; 9:6). Isegi inimeste truudusetus ei saa panna teda tõotusi muutma.

Tõe sõna õpetaja (2Tm 2:14–19)

Tülitsemisest ei ole usuasjade selgitamisel abi (salm 14). Enamasti saab tüli kumbki osapool vaid kinnitust oma arvamustes. Nagu ütles üks eksiõpetusi uurinud pastor: „Mormoonide ja teistega kohtudes pole vaja hakata vaidlema, vaid see on nähtav võimalus tunnistada neile Kristusest.” See on väga tähtis vaatenurk. Kristlik usk on Kristuse kuulutamine, mitte vestlemine või vaidlemine usulistest küsimustest (võrdle Tt 3:10).

Hukutamiseks (salm 14) on tõlgitud kreeka sõna „katastrofe”. Õigest, päästvast usust eksiteele minek on tõeline katastroof.

Salmis 15 kõneldakse soomekeelses 1992. aasta Piiblis „tõe sõna õigest õpetamisest”, eelmises tõlkes aga jagamisest. Küsimus on õpetamises, ehkki seda saab nimetada ka jagamiseks (eestikeelses 1997. aasta Piiblis on seal „kuulutab”). Kreekakeelses Vanas Testamendis kasutatakse sama sõna „tee” tähenduses (Õp 3:6; 11:5).

Kui Johannes umbes kolmkümmend aastat hiljem kirjutas Ilmutusraamatu, tunnustas Ülestõusnu Efesose koguduse vaevanägemist ja kannatlikkust (Ilm 2:2), nii et Timoteose õpetus õnnestus.

Eksiõpetajad on kui vähktõbi (salm 17). See levib ja hävitab, lõpuks tapab, kui seda ei peatata.

Hümenaiost (salm 17) mainiti juba 1Tm 1:20-s, muidu on tema – nagu ka Fileetos – meile tundmatu.

Eksiõpetus on kõrvalekaldumine teest (salm 18), eksimine, märklauast möödalaskmine (1Tm 6:21). Eksinud eksitavad ka teisi – inimesi, kes neile järgnevad. Gnostik Valentinus pidi peaaegu saama Rooma piiskopiks. 140-ndail eksitas Markion suurt osa kirikust. 4. sajandil ähvardas ariaanlus hävitada täielikult õige õpetuse. Kiriku ajalugu on täis näiteid eksiteele läinutest.

Eksiõpetajad eitasid ülestõusmist (salm 18). Ilmselt ei eitanud nad Kristuse ülestõusmist, aga nad õpetasid, et kristlase ülestõusmine toimus juba ristimisel, ja mingit muud ülestõusmist ei tulevatki. See võis toetuda Pauluse ristimisõpetuse vääritimõistmisele (vaata näiteks Rm 6:3–4; Kl 2:12).

Eksiõpetustest hoolimata jääb Jumala seatud aluskivi kindlalt püsima (salm 19). Ehkki suur osa Efesose kristlastest oli taganenud õigest usust (2Tm 1:15), ei olnud olukord siiski lootusetu: Jumal on kiriku Issand, selle tõeline isand ja ehitaja; inimesed ei suuda tema tööd täielikult tühjaks teha (võrdle Js 28:16).

Issand tunneb omi (salm 19; võrdle 4Ms 16:5; Mt 7:23; 1Kr 8:3; 14:38).

Issanda omad peavad taganema ülekohtust (salm 19; võrdle Js 52:11). Issanda oma tahab end siduda sellega, mis on Jumalast, mitte sellega, mis on tema vastasest.

Erinevaid ülesandeid (2Tm 2:20–21)

Kui Jumal peatas Pauluse Damaskuse teel, kutsus ta tema kui valitud tööriista (soome keeles „relva”) paganate keskele (Ap 9:15). Kreeka keeles on tegu sama sõnaga, mis salmides 20 ja 21 on tõlgitud „astjaks”.

Teisal kasutas Paulus astja kujundit teises tähenduses: Jumalal on meelevald teha samast savist erinevaid astjaid (Rm 9:21).

Pane tähele, et autu astja võib saada auliseks (salm 21). Aga sügavaimas olemuses jääb savi saviks (võrdle 2Kr 4:7): vägi ja kirkus tuleb Jumalalt. Paulus oli muutunud kristlaste tagakiusajast paganate apostliks, aga see kõik oli Jumala arm (1Kr 15:10).

Vaimulik võitlus (2Tm 2:22–26)

Soome 1992. aasta Piiblis on „noorusea himud” salmis 22 asendatud „noorusea ägedusega” (nuoruuden kiihko). Sõna „õigus” (eesti keeles õiglus) on asendatud „võrdsusega”. Noortel juhtidel on oht olla liiga innukas ja tingimatu. Kogudus on niivõrd suur laev, et see pöördub aeglaselt.

Salmides 23 ja 24 korratakse hoiatust asjatute vaidluste eest (võrdle salm 16; vaata ka 1Tm 1:4; 6:4; Tt 3:9). Tõeline muutus saab alguse õpetusest (salm 24). On võimalik võita väitlus, aga kaotada asi ise. Kui õnnestub panna teist osapoolt su õpetust kuulama, on võimalik püsiv muutus.

Ägeduse (salm 22) vastand on tasadus (salm 25; võrdle 2Kr 10:1; Gl 6:1; Ef 4:2; Kl 3:12). Tasadus on üks Püha Vaimu vilju (Gl 5:23).

Salm 26 kujutab vaimulikku võitlust. Tasub meeles pidada, kes on meie tõeline vastane: mitte eksiõpetajast inimene, vaid kurat (vaata Ef 6:10–20). Tema vastu ei saa me võidelda omast jõust, vaid üksnes Kristuse abil.