Pauluse teine kiri Timoteosele 3. peatükk internetis (Piibel.net)

Lõpuaja inimesed (2Tm 3:1–9)

„Viimsed päevad” tähendab Uues Testamendis üldiselt kogu nelipühale järgnevat aega, seda aega, mil Vana Testamendi ennustused ja tõotused Messiast olid juba täitunud (võrdle 1Kr 10:11; 1Tm 4:1; Hb 1:1–2; 1Jh 2:18). Paulus kirjutas seega tolle hetke olukorrast, mitte kaugest tulevikust (võrdle salm 5: „Niisuguseid väldi!”)

Aga kas Timoteos siis juba ei teadnud, et pidid tulema eksiõpetajad? Oli ta ju olnud koos Paulusega, kui see ennustas Efesose koguduse juhtidele (Ap 20:28–31). Oli ju Paulus talle sellest juba kirjutanud (1Tm 4:1–5). Muidugi teadis Timoteos seda, aga Paulus soovis meelde tuletada, et vastupanu kristlikule usule ja eksiõpetused ei ole mingi mööduv nähtus, vaid need saadavad kirikut läbi kogu elu – kuni Kristuse teise tulemiseni. Ka Jeesus oli ennustanud kogudusele ahistuste aegu (Mt 24:9–14), millele lisanduvad valeõpetajad (Mt 24:3–8).

Salmides 2–4 on nimetatud 19 lõpuaja (kurjade) inimeste tundemärki. See lõik meenutab pattude loetelu Rm 1:29–31. Neid tundemärke saab kokku võtta kahe „põhipatu” alla: isekus ja kurjus.

Rahaahnuse eest oli Paulus hoiatanud juba 1. kirjas Timoteosele (1Tm 6:10; vaata ka Lk 16:14).

„Sõnakuulmatud vanemaile” (salm 2) sobib kahjuks hästi kirjeldama meie aega.

Need inimesed väitsid, et nad on kristlased (salm 5). On tähtis mõista, et kõik religioossus ei ole kristlus – isegi mitte siis, kui selle pooldajad nii väidavad. Jeesus noomis varisere nende vagaduse „õõnsuse” pärast: see oli pelgalt väline koor ilma sisuta (Mt 23:25–26). Vältimine (salm 5) tähendab, et ei tohi osaleda nende inimeste kurjas elus (võrdle 1Kr 5:9–13). Väärõpetuse pooldajate seltsist eemaldumine näitab viimastele samas, et nad ei elanud Jumala tahte järgi (Tt 3:10; võrdle 1Kr 5:1–5).

On raske ütelda, kas salmi 6 kirjeldus neist naistest on liialdus või tõsi. Gnostitsismiga seostus nii askeesi kui ka seksuaalset „vabadust”.

On tähtis, et inimene leiaks „vaimuliku kodu” (salm 7). Kui otsid kogu aeg uusi õpetajaid ja kogemusi, kandud üha uute eksiõpetuste mõjusfääri.

Juudi pärimus jutustas, et Moosesele vastu pannud Egiptuse nõidade nimed olid Jannes ja Jambres (salm 8; võrdle 2Ms 7:11–12). Nemad tegid vaarao südame kõvaks (2Ms 7:13,22) ja põhjustasid sellega Egiptusele kaose.

Egiptuse loitsijad suutsid osa Moosese ja Aaroni imedest järgi teha, aga lõpuks pidid viimaste võitu tunnistama (2Ms 8:14–15). Eksiõpetusteski võib olla samu tundemärke nagu õiges usus, aga lõpuks paljastub nende nõrkus: need ei saa päästa, kuna neis ei ole õiget usku (salm 8).

Seal, kus tegutseb Jumal, püüab ka saatan teha oma külvitööd ja juhtida inimesi eksiteele (Mt 13:24–30,36–43). Eksiõpetajad püüavad võidelda elava Jumala vastu, sellepärast ei saa nende võitlus lõppeda võiduga (salm 9; vaata ka Ap 5:39).

Gnostitsism ei saanud võitu õige ristiusu üle, ehkki vahel näis, et see on tugevam kui apostlite õpetused.

Apostli eeskuju (2Tm 3:10–13)

Pauluse kutse järgida tema eeskuju (salm 10) võib tunduda isegi uhkustamisena. Aga see ei ole seda: iga kristlane on kutsutud tunnistama Kristusest ka oma eluga (Fl 3:17; 1Ts 1:6). Usk ja elu ei saa olla omavahel vastuolus, need peavad olema kooskõlas. See, et juudid ei elanud ise oma õpetuste järgi, võttis aluse nende kuulutustöölt (vaata Rm 2:17–29).

Oleme Kristuse järgijad (Mt 8:18–22; Lk 9:57–60; Jh 13:12–17). Soovime kutsuda teisigi sellele teele mitte üksnes sõnade, vaid ka eluga. Pauluse seisukoht oli, et ta kutsus inimesi mitte enda, vaid Kristuse järgijaiks (1Kr 11:1). Võime ütelda, et saame oodata teistelt meie eeskuju järgimist vaid sel määral, kuivõrd me ise järgime Kristuse eeskuju.

Salm 10 meenutab Uue Testamendi vooruste loetelusid (vaata näiteks Gl 5:22).

See maailm ei soovi elada Jumala tahte järgi, sellepärast ei saa see aktsepteerida neid, kes soovivad nii talitada (Rm 12:2). Selle vastuolu tõttu kiusatakse kristlasi taga (salmid 11–12).

Paulus oli käinud ilmselt Antiookias, Ikoonionis ja Lüstras (salm 11) kõigil kolmel misjonireisil (Ap 13:14–14:20; 15:41–16:6; 18:23). Esimesel misjonireisil püüti Paulust Timoteose kodulinnas Lüstras kividega surnuks visata (Ap 14:19–20; 16:1). Võimalik, et Timoteos oli seda kividega viskamist näinud. Pauluse kannatustest on jutustatud kokkuvõtlikult 2Kr 11:23–29.

Salmi 11 lõpp kattub peaaegu Ps 34:20-ga.

Juba Jeesus ennustas, et tema järgijaid hakatakse usu pärast taga kiusama (Mt 10:22; Jh 15:18–21). Sama oli Paulus õpetanud erinevates olukordades (Ap 14:22; Fl 1:29–30; vaata ka 1Pt 4:12).

Kurjad lähevad ikka pahemaks (salm 13, NIV: ”from bad to worse”). Loodetavasti saavad õiged veel õigemaks, nagu Ilm 22:11 ennustab lõpuaegadest.

Sõna najal (2Tm 3:14–17)

Kristlik usk on üles ehitatud selle najale, mida Jumal on meile ilmutanud (Mt 7:24–27; 2Pt 1:19–21). „Uus ilmutus” või „uus evangeelium” ei tähenda edasiminemist, vaid äraminemist Kristuse juurest (Gl 1:6–9; vaata ka Ap 26:22–23; 1Jh 2:24; 2Jh 9).

Me ei pea otsima uusi õpetusi ja õpetajaid (salm 7), vaid püsima apostlikus usus (salm 14).

Kellelt oli Timoteos evageeliumi õppinud (salm 14)? Muidugi Pauluselt, aga vahest mõeldakse siin ka Timoteose ema Euniiket ja vanaema Loist (2Tm 1:5). Juudi lastele (=poistele) hakati õpetama Vana Testamenti, kui nad olid viieaastased (salm 15).

Juba Vanas Testamendis tõdeti, et Jumala tahte kuulamine teeb inimese targemaks (salm 15; Ps 19:8; 119:98). Issanda kartus on tarkuse algus (Ps 111:10; Õp 9:10). Tuleb siiski meeles pidada, et tarkus ei tähenda Piiblis üksnes arukust, vaid on laiem mõiste: selle juurde kuulub ka teatud elukogemus ja arutlusvõime.

Salm 16 on mitmeti tõlgendatav. Soome 1992. aasta Piiblis saab seda tõlgendada ka nii, et mitte kogu Piibel ei ole Jumala Vaimust sündinud, vaid üksnes see osa, mis on kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses. Pauluse sõnavalik jätab ruumi kahele

tõlgendusele, aga on selge, et tema pidas kogu Vana Testamenti Jumala ilmutuseks. Jumala ilmutuse hulka hakati juba tollal arvama ka evangeeliume (1Tm 5:18) ja ka Pauluse kirju (2Pt 3:15–16).

Piibel on samaaegselt inimlik ja jumalik (salm 16; võrdle 2Pt 1:21). Me ei suuda eristada jumalikku inimlikust, vaid kogu Piibel on samaaegselt nii inimlik – inimeste kirjutatud – kui ka jumalik – Jumala kõne meile.

Jumala inimene (salm 17) tähendab siin kõiki kristlasi. Mujal Piiblis on kasutatud seda väljendit Moosese (5Ms 33:1), Eelija (1Kn 17:18), Taaveti (2Aj 8:14) ja Timoteose (1Tm 6:11) kohta.

Pastoraalkirjades rõhutatakse heade tegude tähtsust (salm 17). Need tunnistavad usust ja samas kutsuvad usule.