Esimene kiri Timoteosele 6. peatükk internetis (Piibel.net)

---

Üleskutse täita oma ülesandeid ustavalt

Orjad ja isandad (1 Tim 6:1–2)

Neid orje, kelle peremehed olid kristlased, ahvatles mõte nõuda ühise usu alusel eesõigusi (salm 2). Paulus õhutas neid teenima oma peremehi veelgi enam, sest need on heategevuses püüdlikud (salm 2). Mittekristlikke peremehi tuli austada, sest nii andsid orjad hea tunnistuse oma Jumalast ja usust (salm 1). Tollal – nagu ka täna – tegid kõrvaltvaatajad erinevaid otsuseid Jumalast kristlaste eluviisi alusel (salm 1; vaata ka Rm 2:24; Js 52:5).

Salmis 1 kõneldakse „orjuse ikkest”. Ike kujutab Piiblis üldiselt midagi rasket, alistavat (vaata 2Aj 10:4; Js 9:3; 47:6). Jeesus tõotas oma jüngritele head iket ja kerget koormat (Mt 11:29–30).

Salmi 2 lõppu saab tõlgendada mitmel viisil:

• „kuna need, kes nende teenimisest kasu saavad, on usklikud ja Jumalale armsad”;

• „kuna selline peremees, kes on kristlane ja teab end olevat Jumala armastatu, teeb omalt poolt orjadele palju head”;

• „sest usklik, Jumalale armas kristlane, saab olla vaid selline, kes püüab teha teistele head”.

Seega on võimalik, et Paulus annab siin juhiseid ka kristlikele orjapidajatele (võrdle Ef 6:5–9; Kl 3:22–4:1).

On küsitud, miks Paulus ja esimesed kristlased ei nõudnud südikamalt orjuse lõpetamist, vaid näisid nõustuvat selle jätkumisega (võrdle 1Kr 7:17–24). Rooma riigis oli hinnanguliselt umbes 50 miljonit orja. Kogu ühiskond oli üles ehitatud orjandusele. Pealinna umbes poolteisest miljonist elanikust umbes 70% olid orjad. Orjuse äkiline lõpetamine oleks tekitanud kogu ühiskonnale üle jõu käivad raskusi. Tegelikult ei olnud orja vabastamine alati hea ka orjale enesele. Peremehed vabastasid vananevaid orje, et pääseda nende ülalpidamisest. Vabastatud orjal polnud tihti vara ega sissetulekut. Kristlik usk muutis lõpuks ühiskonda sedavõrd, et orjuse vaimne alus murenes ja orjus lõppes (võrdle Gl 3:26; Kl 3:11).

Vale ja õige rikkus (1 Tim 6:3–10)

Salmi 2 lõppu saab seostada nii salmidega 1 ja 2 kui ka salmidega 3–10. Lause on seotud mõlematega. Timoteos pidi õpetama õiget õpetust (=eelolev), aga mitte vaikima ka selle vastandist ehk valeõpetusest (=järgmised salmid).

Ei ole rohkem kui üks evangeelium (Gl 1:6–9), sellepärast on need, kes õpetavad teisiti (salm 3), eksiõpetajad (võrdle 1Tm 1:3–7; 4:1–5; 6:20–21).

Õige õpetus lähtub evangeeliumist (salm 3). Meie Issanda Jeesuse Kristuse terved sõnad tähendavad ilmselt evangeelumi tervikuna, mitte evangeeliumiraamatut või vaid teatud Jeesuse sõnu. Samuti on oletatud, et Paulus viitas siin õpetusele, mida ta oli esitanud Efesoses (2Kr 13:3; 2Ts 3:6,12; vaata ka Lk 10:16; Ap 1:1–2).

Õige õpetus (salm 3) ei tähenda ahelaid, vaid see vabastab patu meelevalla alt ehtsasse ellu ja vabadusse (Jh 8:36).

Valeõpetajad

a) olid riiakad ja lõhestasid kogudust (salmid 4 ja 5);

b) olid ilma jäänud tõest (salm 5); seega olid nad olnud õiges usus, aga sellest taganenud;

c) armastasid raha enam kui tõde (salm 5).

Hõõrumisi (salm 5) ei tohi segi ajada hoiatustega eksiõpetuste eest (salm 3). Koguduse ideaal ei ole kõigi aktsepteerimine, vaid endi sidumine õige õpetusega.

Religioon muutub kergesti vaid rikastumisvahendiks (salm 5). Nii on läinud paljude Ameerika telejutlustajatega. Samuti tasub meeles pidada, et Efesoses tegutses edukalt Artemise templi hõbekujukeste kauplus. Kuna ristiusu tulles see äri kannatas, soovisid Artemise kultuse najal rikastunud uuele religioonile lõpu teha (Ap 19:23–40). Paulus hoiatas Efesose kirjas ahnuse eest (Ef 5:3), järelikult näib, et paganliku religioossuse pahed ohustasid ka Efesose kristlasi.

Paulus oli otse uhke, et tema teenis endale ise elatist ega elanud koguduste abist (Ap 20:32–35; 2Kr 2:17; 11:7–21; 12:13–18; 1Ts 2:5). See põhjustas küll ka väärarusaamu: mõned väitsid, et Paulus ei söandanud kogudustelt elatist nõuda, kuna ta ei olnud õige apostel (2Kr 11:7), aga neist süüdistustest hoolimata ei loobunud Paulus oma „telgitegija-misjonijutlustaja” rollist.

Usk on rikkuse allikas, aga mitte maise, vaid taevase rikkuse (salm 6).

Niisama tühjade kätega, nagu inimene maailma sünnib, sama tühjade kätega läheb ta ka siit ära (salm 7; Ii 1:21). Kui küsitakse, kui palju lahkunu endast maha jättis, on õige vastus nii rikaste kui ka vaeste puhul: „Kõik!” Sellest elust lahkudes ei vii keegi midagi kaasa (vaata Ps 39:7; 49:18; Kg 5:14).

On tähtis märgata, et probleem ei ole raha, vaid rahahimu (salm 10). Raha on tänapäeva maailmas vältimatu vahetuskaup, sellest ei saa vabaks. Probleem on, et selle maailma usutunnistus on: „Juurde!” (Simo Kiviranta) Raha on kui narkootikum, mida tuleb alati saada üha suuremaid ja suuremaid annuseid, ja siiski ei too see rahuldust. Raha järel jooksmine on kui soolvee joomine: mida enam jood, seda janusemaks jääd.

Piiblis on mitmeid näiteid inimestest, kelle elusid rahahimu hävitas: Aakan põhjustas probleeme kogu Iisraeli rahvale (Jos 7), Juudas Iskariot reetis Jeesuse kolmekümne hõberaha eest (Mt 26:14–16), Ananiale ja Safiirale langetas Jumal ahnuse eest surmaotsuse (Ap 5:1–11).

Salmi 10 alguse vanasõna tõlkimine on pisut problemaatiline. Tähttähelist tõlget „Rahahimu on kõige kurja algjuur” võidakse mõista nii, et kõik patt lähtub rahahimust, aga Paulus nii ei mõelnud (võrdle Gl 5:17–21). Mõnes ingliskeelses Piiblis on tõlgitud: „Rahahimu on kõiksuguse kurja algjuur.” See tõlgendus on Pauluse algsele mõttele lähemal.

Salm 10 tuletab meile meelde, et inimene hakkab väga kergesti teenima loodut Looja asemel.

See lõik tuletab meile meelde ka seda, et Jumala riigis peab raha kasutamine olema avalik: ei tohi olla mingeid salakontosid jms.

Väldi, püüdle (1 Tim 6:11–16)

Lisaks teatud asjade vältimisele tuleb usus ka püüelda teatud asjade poole (salm 11). Elus ei piisa üksnes halbade asjade kõrvaldamisest, vaid elu tuleb ka täita heade asjadega, et halvad asjad ei saaks uuesti elu peremeesteks (võrdle Mt 12:43–45).

Jumala inimene tähendab siin Timoteost (võrdle salm 20). Jumala inimene (=mees) on aunimetus, mida kasutati Moosese (5Ms 33:1; Jos 14:6; 1Aj 23:14–15; Ps 90:1), Saamueli (1Sm 9:6), Taaveti (Ne 12:24,36), prohvet Semaja (1Kn 12:22), Eelija (1Kn 17:18; 2Kn 1:9), Eliisa (2Kn 4:7), reekablase Haanani (Jr 35:4) ja kolme tundmatu prohveti (1Sm 2:27; 1Kn 13:1–3; 2Aj 25:7) kohta. Uues Testamendis esineb see termin peale selle kirjakoha veel vaid 2Tm 3:17-s, kus see tähistab kristlasi üldiselt.

Tihti nõutakse kristlikus õpetuses midagi sellist, mida me selles ajas täielikult ei saavuta; näiteks laitmatut elu, täiuslikku eluteed (salm 12). Ehkki me neid selles ajas ei saagi saavutada, oleme ometi kutsutud neid taotlema ja püüdlema nende poole.

Pelgast usuvõitlusest pole abi, kui kui ei jõuta finišisse (salm 12, võrdle 1Kr 9:24–27; Hb 12:1; vaata ka Lk 13:24; Hb 10:32).

Kristlik usk on kutse igavesse ellu (salm 12; Ap 13:46–48). Ka mujal rõhutab Paulus seda, et Jumal kutsub inimesi oma riiki: pääste on Jumala, mitte inimese tegu (Rm 8:30; 1Kr 1:9–10; Gl 1:6; 1Ts 2:12).

Tunnistus võib viidata kas ristimisel loetud usutunnistusele (võrdle Rm 10:9–10) või (tõenäosemalt) sellele tunnistusele, mis Timoteos ütles, kui ta eraldati evangeeliumi kuulutaja ametisse (1Tm 4:14; 2Tm 1:6).

Pontius Pilaatuse ees (salm 13) on sama väljend, mis usutunnistuses on tõlgitud „Pontius Pilaatuse all”. Jeesus andis Pontius Pilaatuse ees tunnistuse oma messiaanlikkusest (Jh 18:33–37; 19:10–11).

Salmis 14 on soomekeelne 1992. aasta Piibel vältinud sõna „käsk”, mis on siiski tähttäheline tõlge. Käsuga kaasneb ülesanne.

Jeesuse ilmumine (salm 14) tähendab tema teist tulemist (2Tm 4:1,8), mitte Jeesuse sündimist esimesel jõulupühal, mida „epifania” üldiselt tähendab. „Epifania” on kolmekuningapäeva kreekakeelne nimi.

Pane tähele, et salmis 15 ei ole ajamääratlust (parajal ajal; võrdle Gl 4:4): Kristuse taastulemise ajahetke teab vaid Jumal (Ap 1:6–7).

Jumal on kuningate Kuningas ja isandate Issand (salm 15; 5Ms 10:17; Tn 2:47; Ilm 17:14; 19:16; vaata ka Ps 136:2–3).

Kreeka sõna „makarios” täpne tõlge on õnnis, nagu on ka eestikeeles Piiblis.

Jumalat ei saa näha (salm 16; 2Ms 33:20), aga Jeesus on teda ilmutanud ja nii saame teda tundma õppida (Jh 1:18).

Ei ole ilmselt juhus, et salmide 15 ja 16 ülistuses on seitse lauset. Seitse on juutidele täiuslikkuse arv. Ülistus on ilmselt tsitaat jumalateenistuse liturgiast.

Pane tähele rõhutamist: Vana ja Uue Testamendi Jumal on sama Jumal. Gnostitsism õpetas, et Vana Testamendi Jumal ei ole kõrgeim Jumal, vaid mingi pooljumal.

Rikkuse ohud (1Tm 6:17–19)

Salm 17 paljastab, et koguduses oli ka rikkaid liikmeid, ehkki algkristlaste enamus oli vaene. Ka rikkaid oli tulnud usule (võrdle Jk 1:9–11; 2:1–4; 5:1–6; vaata ka Rm 12:16).

Rikkusega kaasneb oht minna uhkeks, arvata, et saadakse ise kõigega toime (salm 17; 5Ms 8:14; Hs 28:5). Ometi võib rikkus haihtuda ühe ööga (Õp 23:5; Mt 6:19–21). Inimene ei tohi usaldada kaduvat mateeriat, vaid elavat Jumalat (Jr 9:23).

Jumal on pilkajaile pilkaja, aga alandlikele annab ta armu (Õp 3:34). Jumal on kõrkide vastu, kuna kõrkusega kaasneb mõte, et ollakse sõltumatu ka Jumalast (võrdle Rm 11:20).

Rikkus ei ole iseenesest halb, küsimus on selles, kuidas me sellesse suhtume. Kui soovime kasutada seda teiste aitamiseks (salm 18), jäljendame Jumalat, kes on rikas andja (Rm 10:12; vaata ka Ef 1:7–8; Fl 4:19; Hb 13:15–16). Inimene peaks meeles pidama, et ta on ainult Jumala antud varanduse hoidja (võrdle Lk 16:10–11). Me ei saa sellest ajast midagi kaasa viia (salm 7). Püsiv lootus ei saa seega toetuda mateeriale, vaid üksnes Jumalale (salm 17; 2Tm 1:9–10).

Jumala riigis kogutakse aardeid, kui enda omast teistele antakse (salmid 18 ja 19; Mt 6:19–24; Lk 12:16–21). Kui meie aare on ajalik, on ka meie süda kiindunud ajalikku, mitte Jumalasse (Lk 12:33–34).

Tõeline elu (salm 19) on igavene elu (1Tm 6:12).

Suhtumises Jumala ajalikesse andidesse ähvardab kristlasi neli ohtu:

a) väär usaldus raha vastu, materialism (salm 17);

b) askeetlus, keeldumine Jumala andidest (1Tm 4:3);

c) rahahimu (salm 10);

d) isekus (salm 5).

Nendele „vastukaaluks” esitab Paulus neli õiget hoiakut suhtumises omandisse:

a) lihtne eluviis (salm 8);

b) tänulikkus Jumala andide eest (1Tm 4:4);

c) rahulolu sellega, mida Jumal annab (salm 8);

d) heldus (salm 18).

Hoia, mis su hoolde on usaldatud (1Tm 6:20–21)

Paulus rõhutab, et kristliku usu puhul on küsimus selles, mida Jumal on meile ilmutanud. Timoteos peab sellest kinni hoidma (salm 20). Sama õhutas ülestõusnud Kristus tegema Tüatiira (Ilm 2:25) ja Filadelfia (Ilm 3:11) kogudusi.

Tunnetus (salm 20) on kreeka keeles „gnosis”, millest tuli gnostitsistliku eksiõpetuse nimetus.

Pane tähele, et eksiõpetajad olid tõusnud koguduse seest (salm 21); täpselt nii, nagu Paulus kolmandal misjonireisil oma hüvastijätukõnes Efesose koguduse juhtidele oli ennustanud (Ap 20:28–29; võrdle 1Tm 1:6).

Kiri lõpeb armusooviga mitmuse vormis (salm 21). Antiikajast on teada teisigi üksikisikutele kirjutatud kirju, milles lõpusoov on mitmuses. Paulus mõtles kindlasti ka Efesose kogudusele; ta ei kirjutanud üksnes Timoteosele, vaid samas ka Efesose kogudusele. Timoteos pidi Pauluse tervitused tervele kogudusele edasi ütlema. Ehk loeti kiri jumalateenistusel valjusti ette.