Esimene kiri Timoteosele 5. peatükk internetis (Piibel.net)

Juhiseid leskedele ja pisut teistelegi

Abi vajavad lesed (1Tm 5:1–8)

Salmide 1 ja 2 juhis on hea paljudes olukordades: „teisenda” olukord tuttavaks, siis tead, kuidas tuleb talitada. Näiteks võib kõneleja mõelda, et kõneleb mõnele tuttavale inimesele (vaata ka Rm 16:13).

Vana mees (salm 1) on kreeka keeles „presbyteros”; sama sõna tähendab salmis 17 kogudusevanemat. Samuti tähendab „lesk” peale „tavalise lese” (salmid 3–8) ka koguduse „naissoost ametikandjat” (salmid 9–15).

Tollal ei olnud keskealisi: noor sai otseteed vanaks (salm 1; võrdle 1Tm 4:12).

Kõlbelisus ja puhtus (salm 2) olid tähtsad, kuna tollases ühiskonnas ei olnud meeste ja naiste läbikäimine sama tavaline nagu tänapäeval (Jh 4:27; vaata ka 2Tm 3:6–7). Ebameeldiv keelepeks läks kergesti liikvele.

Kogudused aitasid leski, kel polnud sugulasi, kes oleks hoolitsenud nende eest (salmid 3 ja 16). Austa (salm 3) sisaldab kreeka keeles ka toetamise mõtet (võrdle salm 17). Rooma kogudusest on aasta 250 paiku pKr andmed, et seal oli umbes 1500 leske ja muud abivajajat.

Kogudusest saadav abi ahvatles ka väljaspool kogudust olevaid leski – vahest jätsid nende sugulased teadlikult nende eest hoolitsemata, et nad läheksid koguduse abisaajate ringi. Et nii ei läheks, pidi kogudus abitaotlejaid uurima, et koguduse abi vääralt ei kasutataks.

Laste ja lastelaste kohustust aidata leski põhjendatakse kahtviisi: esiteks on see abi hüvitamine, mida nad ise oma vanemailt noorena said, ja teiseks on see meelepärane Jumala silmis (salm 4).

Tollal maksti mõrsjaluna. Seadus eeldas leskede eest hoolitsemist eriti neilt sugulastelt, kes olid omal ajal saanud mõrsjaluna.

Lese tähtis ülesanne on palvetada (salm 5; võrdle Hanna templis, Lk 2:36–37).

Tollal leski ei austatud, vaid neist hoiti eemale. Vanas Testamendis oli erinevaid määrusi, millega püüti tagada ka leskede toimetulek (5Ms 14:29; 16:11; 24:17–21, vaata ka Js 1:16–17). On hea meeles pidada, et Jeruusalemma algkoguduse diakoonia amet asutati just leskede abistamiseks (Ap 6:1–7; vaata ka Jk 1:27).

Salm 6 võib silmas pidada leske, kellest on saanud prostituut. See oli tollal üksikule naisele peaaegu ainus võimalus elatist hankida.

Salm 8 näitab, et usk ei ole üksnes õpetuste süsteem, vaid see peab olema nähtav ja igapäevases elus. Kui ei soovita järgida neljandat käsku (2Ms 20:12), ollakse vaimulikult surnud (Ilm 3:2; vaata ka Mk 7:10–13; 12:38–40). Vaimulikult surnu on isegi õnnetum kui pagan: ta arvab, et elab (Ef 4:17–19), ega tunne sellepärast, et vajab meeleparandust (2Pt 2:21–22).

Leskede amet koguduses (1Tm 5:9–16)

Üle kuuekümneaastane lesk ei plaaninud enam abielu (salm 9), nii võis ta pühenduda teenima kogudust. Lesed andsid truudusevande (salm 12). Leskede ülesannete hulka kuulus palve (salm 13), teenimine (salm 10) ja kodukülastused (salm 13). 3. sajandil pKr hakkas leskede ametis esinema probleeme, mh soovis osa neist saada vaimulikeks juhtideks, ja aegamööda lakkas selle ameti pidamine. Kirikuisadest on säilinud märkmeid leskede ametist. Meil vastab sellele diakoonia amet (võrdle Ap 9:36–41). Hiljem on leskede vanusepiiri lastud alla 50 aastale (salm 9).

Ühe mehe naine (salm 9) tähendab ilmselt truudust (nii mh New International Version). Õhutab ju Paulus salmis 14 noori leski uuesti abielluma (vaata ka 1Tm 3:2,12).

Jalgade pesemine oli orja töö (salm 9; võrdle Jh 13:4–5, Lk 7:44); see nõudis alandlikkust.

Laisklemine ja jõudeolek (salm 13) viivad kergesti teistegi pahedeni.

Salm 15 võib viidata gnostitsismist pöördunud naistele. Eksiõpetus tähendab saatana järgimist.

Salmis 16 tuletatakse jälle meelde (võrdle salmid 3 ja 8), et koguduse abi on mõeldud seda tõesti vajavatele leskedele. Pauluse õpetusel on midagi öelda ka tänapäeva ühiskonnale. Antavat abi peaks mõjustama häda suurus. Sotsiaalne eelis, mis antakse kõigile, ei tasanda enam toimetuleku erinevusi. Halb kontroll julgustab abi väärkasutama. Paulus nägi, et ka kristlastes elab vana ahne ja isekas inimene, sellepärast peab kogudus valvama abi jagamist.

Samuti ei tohiks me lähtuda sellest, et me ei peakski aitama abivajajaid, kuna ühiskond hoolitseb oma nõrkade liikmete eest.

Juhiseid koguduse juhtimiseks (1Tm 5:17–25)

Suurem osa kogudusevanemaist olid „ilmikud”; neil oli oma töö ja nad olid koguduse eesotsas oma tööde kõrvalt (salm 17). Nii on ka tänapäeva misjoniväljadel paljudega. Osa vanemaist suutis pühenduda kogupäevasele evangeeliumi kuulutamisele (võrdle Ap 18:5), aga siis pidi kogudus hoolitsema nende toimetuleku eest (salm 17).

Vahel on salmi 17 tõlgendatud nii, et oli kahesuguseid vanemaid: neid kes juhtisid kogudusi, ja neid, kes õpetasid. Üsna ilmselt olid vanemad mõlemat: nii juhid kui ka õpetajad. Ehk pidas Paulus eristamisega salmis 17 silmas neid, kes jutlustasid täis ajaga.

Seda salmi on seletatud ka nii, et see kõneleb üldse vanadest (meestest), see tähendab leskede viisil (salm 3) abi vajavatest koguduse liikmetest. Sel juhul tähendaks kahevõrdne austus (salm 17) kahekordset abi. Selle tõlgenduse vastu räägib see, et salmis 22 kõneldakse ametisse seadmisest (vaata ka 1Kr 9:14; Gl 6:6).

Tähttäheline tõlge salmis 17 oleks „kahekordne austus”, aga selles kontekstis kaasneb sõnaga ka majandusliku abi ja toe mõte. Nii on soomekeelse 1992. aasta Piibli tõlge „väärt austust ja majanduslikku tuge” tähenduslikult õige.

Salmis 18 tsiteeritakse 5Ms 25:4 ja Jeesuse sõna, mida tunneme Lk 10:7-st. Kirja kirjutamise ajaks ei olnud Luukas (tõenäoselt) oma evangeeliumiraamatut veel kirjutanud, aga juba enne evangeeliumiraamatute sündi ringles kogumikke Jeesuse õpetustest ja lugusid tema tegevusest (võrdle Lk 1:1–4).

Paulus tsiteerib sama 5. Moosese raamatu kirjakohta ka 1Kr 9:9-s.

Koguduse juhte jälgiti ja ka kadestati. Seepärast võidi nende vastu esitada ka alusetuid süüdistusi. Pelgast süüdistusest veel ei piisanud – oli vaja kaht või kolme tunnistajat (salm 19). Sama nõudis ka Moosese seadus, eriti tõsiste kuritegude korral (5Ms 17:6; 19:15, võrdle 2Kr 13:1).

Salmis 20 kõneldakse ilmselt koguduse juhi noomimisest. Noomimine toimus vanemate kogu ees. Kui patt oli avalik, pidi ka noomimine olema avalik (võrdle Mt 18:15–17; Gl 2:11–14).

Timoteos pidi olema erapooletu (salm 21). Vaimuliku juhtimise tähtis tundemärk on erapooletus (Rm 2:11). Kahjuks langetakse tihti soosima teatud inimesi.

Pühitseja vastutab pühitsetava eest (salm 22). Kui ametikandja osutub kõlbmatuks, on see märgiks, et pühitseja ei olnud piisavalt uurinud isiku sobivust ametisse (võrdle 1Tm 3:10).

On oletatud, et salm 22 kõneleb pattude andeksandmisest. 3. sajandist on teada, et pattude andeksandmisega kaasnes ka käte pealepanemine, aga see tava oli vaevalt kasutuses juba 60-ndail pKr. Mujal seostab Paulus käte pealepanemist ametisse seadmisega (1Tm 4:14; 2Tm 1:6).

Salmi 23 on kasutatud isegi joomise põhjendusena. Tollal oli vesi tihti riknenud. Vein säilis veest paremini. Võimalik, et selle salmi taustaks on ka gnostitsistlik askeetlus: gnostikud ei aktsepteerinud üldse alkoholi tarvitamist. Seega võidi Timoteose täiskarskust tõlgendada mingil määral järeleandmisena gnostikute nõudmistele. Ka Vana Testament tundis veinist keeldunud pühasid: Taaniel ja tema kaaslased (Tn 1:12), reekablased (Jr 35). Veini kasutati ka ravimina.

Tolgi aja pahandas veini kasutamine mõningaid kristlasi (Rm 14:21). Pauluse seisukoht oli selge: me ei pääse söömise või joomise ega nendest hoidumise kaudu, aga samuti ei tohi me oma vabadusega asjata ärritada „nõrku kristlasi” (Rm 14:22–23; 1Kr 8:7–13; 10:23–33).

Salmid 24 ja 25 on ilmselt endiselt seotud vanematega. Neid valides tasub meeles pidada „jäämäe fenomeni”: sellest on näha vaid 10%, aga 90% on peidus vee all. Väliselt täiusliku inimesega võib kaasneda süngeid saladusi (salm 24). Teisest küljest ei tule mõne inimese anded nii selgesti esile kui mõnel teisel (salm 25).

Ometi näeb Jumal kõike, miski ei jää tema ees varjatuks. Ehkki me, inimesed, eksime oma hinnanguis, on Jumalal alati õigus – nii meie heade kui ka halbade tegude suhtes.