Jaakobuse kiri 3 internetis (Piibel.net)

Enne mõtle, siis ütle (Jk 3:1–2)

Esimene ja teine peatükk olid ennekõike manitsused, aga kolmandast alates kuni kirja lõpuni on põhirõhk hoiatustel.

Jälle kord on põhjust pöörata tähelepanu sellele, et Jaakobus ei kujutle, nagu oleks patuta elu võimalik – nagu vahel on tema kohta väidetud. Salmis 2 ta tõdeb, et kõik – ka tema ise – eksivad.

Kas salmis 1 kõneleb Jaakobus eriliselt õpetaja ametisse valituist (Ap 13:1; 1Kr 12:28; Gl 6:6; 1Tm 5:17) või üldisemalt koguduse juhtidest, jääb ebaselgeks.

Mõte, et koguduse juhi kohtuotsus – vahest võiks tõlkida ka vabamalt „vastutus” – on karmim, leidub ka mujal Piiblis: Hesekiel kõneles hingehoidja vastutusest kaks korda (Hs 3:17–21; 33:7–9), samas stiilis kirjutas ka Paulus iseenesest (1Kr 9:27), samuti ei sobi unustada ka Jeesuse sõnu: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.” (Lk 12:48).

Jaakobuse hoiatused keele pattudest puudutavad kõiki kristlasi. Juudi rabid hindasid õpetajaid väga kõrgelt. Nad pidasid õpetajaid isegi isadest tähtsamaks: isa tõi meid küll siia maailma, aga õpetaja juhib meid tulevasse maailma. Sellepärast peab eriti õpetaja jälgima oma kõnelemist, aga sama manitsust on tarvis igaühele: „Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.” (Mt 12:36)

Ometi ei suuda keegi kõneldes mitte eksida Jumala tahte ja oma ligimese vastu. Seda suutis vaid üks – Jeesus: „Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust...” (1Pt 2:22) „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.” (Jh 7:46)

Püha Jumalaga kohtumine toob paratamatult esile meie patususe just kõnedes; nii läks ka prohvet Jesajaga (Js 6:5) ja nii läheb iga inimesega (Rm 3:13–14).

Veidi juuretist paneb kogu taigna hapnema (Jk 3:3–12)

Ka kreeka kirjanduses tuntakse Jaakobuse kasutatud kujundit laeva tüürist ja sädemest, mis süütab suure tule. Aga Jaakobus ei kasuta neid kujundeid selleks, et kirjeldada, kuivõrd on inimhing ja -vaim võimsam loodusjõududest, nagu tegi kreeka kirjandus, vaid Jaakobus soovib nende võrdlustega näidata, et väike asi võib tekitada suurt kahju.

Keele patud tuletavad meile meelde, et kuri ei ole üksnes see, mis on meist väljaspool ja mis püüab sealtpoolt inimest rüvetada, vaid et kuri on – ennekõike – meie sees (võrdle Mt 15:10–20; „Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil,” Mt 12:34).

Jaakobus soovib, et lugejad peaksid meeles: kristlus ei ole kunagi vaid osaajaline, see peab olema täisajaline. Mitte peokõned, vaid argikõned paljastavad su kristluse tegeliku kvaliteedi.

Loomisloos rõhutatakse, et Jumal seadis inimese loodu isandaks ja valitsejaks (1Ms 1:28; 2:15). Üks asi, mis ilmekalt näitab inimese ja loomariigi erinevust, on inimese kõnevõime. Aga kui see Jumala and on rakendatud Jumala vastase tegevuse ette, kui suur on siis pimedus (Mt 6:23). See ei saa olla pärit mujalt kui Jumala vastase juurest (salm 5, põrgu = Gehenna, algselt Kidroni org, milles põletati lapsohvreid Juuda kuninga Sidkija ajal, Jr 32:35).

Mida peab Jaakobus silmas „elurattaga” salmis 6? Hinduismis tähendab eluratas ju hingede rändamist. Jaakobuse mõtet võib mõista ilmselt võrdlusena või keelelise kujundina: elu tervikuna, elu ringkäik.

Lõpuks näitab Jaakobus mõne loodusest võetud näitega: ei saa olla õige, et sama keel nii õnnistab kui ka neab (salm 9). Iga puu kannab vilja oma liigi järele (salm 12, 1Ms 1:11–12).

Peale selle tasub meeles pidada, et üks liiter head vett ei muuda suure heitveeanuma sisu joodavaks, aga üks liiter heitvett muudab suure hulga vett joogikõlbmatuks. Kui inimesed näevad meis kahesugust käitumist, küsivad nad, kumb – kas hea või halb – loomus on ehtne. Ja nii kurb, kui see ka ei ole: näib nii, et väike kogus halba rikub ära suure koguse head, aga mitte vastupidi.

Tõeline ja kujutletud tarkus (Jk 3:13–18)

Tarkus ja intelligentsus on kaks eri asja. Piibli mõtlemises – näiteks Õpetussõnade raamatus ja üldse Vana Testamendi tarkusekirjanduses – tähendab tarkus elukogemust, arusaavust (salm 13). Tarkust, mida Piibel silmas peab, ei saa mõõta intelligentsustestiga, vaid käitumisega, nagu teeb ka Jaakobus.

Piibel õpetuse järgi on tarkuse eelduseks, et tõde asub inimese südames (salm 14). Kavalus ja teise ärakasutamine ei ole seega ehtne tarkus. Õpetussõnade raamatus on tarkuse lähtekohta väljendatud sõnadega: „Issanda kartus on tunnetuse algus...” (Õp 1:7, võrdle ka Õp 2:1–19)

Jaakobus kirjeldab kaht erinevat tarkust, millel on oma juured, oma mõju inimese käitumisele ja lõpuks oma tagajärjed.

Õige tarkus lähtub Jumalast (salm 15), selle tulemuseks on hea elurännak (salm 13) ja selle tagajärjeks on head viljad (salmi 17 loetelu, mis meenutab üsna paljus Pauluse loetelu Vaimu viljadest Gl 5:22–23).

Väär, maine tarkus lähtub aga deemonist (salm 15), kurjadest vaimudest. Selle tarkuse tagajärg on riiakus, kibestumine ja kadedus (salm 14) ja lõpuks on selle viljaks korralagedus ja kõiksugu halvad teod (salm 16).

Võib öelda, et kadedus ja kibestumine on inimeses kõige hukatuslikumad tunded. Need suudavad pöörata kõik pahupidi, neile ei kõlba miski.

Rahu (salm 18) on aga midagi, mis toob õnnistuse ka ligimesele, mitte ainult iseendale.

Kahjuks näitab kiriku ajalugu, et erinevad tülid on jaganud kristlaskonna paljudeks kirikuteks ja lahkudeks. Jaakobus ise oli ehitamas ühtsust algkiriku erimeelsuste keskel (Ap 15:13–21). On raske öelda, millal on jagunemine olnud asjatu, lähtudes inimestest, ja millal on see toonud hea lõpptulemuse, säilitades elavana ehtsa piibelliku õpetuse. Igal juhul tasub olla ettevaatlik, kui keegi soovib moodustada oma rühma kas kiriku sees või sellest lahkudes (salm 14).

Salmi 17 „tarkuse viljade” loetelu lõpus on sõna „teeskluseta”. Teesklemine on märgiks, et inimene ei soovi olla aus. Ta soovib end näidata kellegi teisena, kui ta on. Tihti me mõtleme, et tark on inimestele meeldida, aga Jaakobus manitseb meid selleski aususele. Tasub küll meeles pidada – nagu Jaakobus eelnevalt märkis –, et ausus ei tähenda seda, et öeldakse välja kõik, mida teisest mõeldakse. Jaakobus soovib, et me ei kõneleks midagi, mida me tegelikult ei mõtle.