1. Johannese kiri 3 internetis (Piibel.net)

Tähtis järeldus (2:28–29)

Johannes on kõnelnud pikalt õigest usust ja õigest tunnetusest. Õige usu juurde kuulub vältimatu osana sellest tulenev õige elu. Kes õpib tundma õiget Jumalat, tahab teha õigust ka oma elus. See on märk, et usuelu on Jumala sünnitatud. Johannes tuletab lugejaile meelde kohutavat ohtu. Kristus tuleb kord kohut mõistma. Need kristlased, kes ei jäänud temasse lõpuni, aetakse siis tema juurest minema ja neil ei ole varjupaika Issanda ees.

Piiblis on vaid mõned üksikud rangemad hoiatused kui nüüd vaadeldav. On küll võimalik, et inimene liigub kiriklikes ringkondades ja maailmas peetakse teda usklikuks. Maailma lõpu kaoses ta otsib varjupaika Kristuses – aga ta aetakse oma teed! Samast asjast kõneleb ka näiteks Mt 7:21–13. Ei enda sihiteadlik usklikuks tunnistamine ega vägevad imeteod aita siis, kui Kristus ütleb: „Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!” Paljud maailma silmis ja enda meelest vagad lähevad hukatusse. Elu tee on kitsas, surma tee lai. Elu tee viitasid tasub Piibli kaante vahelt hoolega lugeda. Meil, patustel, on varjupaik üksnes Kristuses, ja temalt me palume jõudu, et meie usule järgneks ka õige elu.

Jumala and (3:1–3)

Pärast manitsust on jälle kõne all Jumala tohutu and ja siis uuesti manitsus. Kirjutaja kõnetab kuulajaid ja jagab nendega oma rõõmu: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi, sest selle aluseks on Jumala suur armastus. Jumal on Kristuses võtnud meid enda omaks juba selles maailmas, aga ees on veel midagi paremat. Kui Kristus kord tuleb, siis me muutume sellisteks, nagu on temagi. Siis ei ole enam pattu ega õnnetust, vaid üksnes Jumala kirkuse ja armastuse tundmine. Osalt juba rõõmu teema sees on sellega kaasnev manitsus: maailm ei tunne Jumalat ega tunne sellepärast ka Jumala lapsi, vaid võõrastab, vihkab ja kiusab neid taga. Jumala omad peavad siiski meeles pidama, et me oleme saanud palju ja saame veel rohkem. See lootus paneb meid vaatama maailma uute silmadega.

Taas kord on nii, et lühikesed salmid kätkevad endas uskumatult palju. Saame käsitleda huvitavaid asju vaid lühidalt. Esiteks on taas kord näha, milline on Jumala sõnale vastav kord kristliku inimese elus. Ehkki selles maailmas nõutakse alati esmalt näitajaid ja siis saadakse kõrge positsioon, on Jumala riigis hoopis teisiti. Esiteks on see, et ma tohin olla Jumala laps üksnes tänu Kristuse lunastusverele, ja see, et ilma mingite oma tegude ja töödeta ma olen Jumalale armas, sest tema on hea. Alles pärast seda kõneldakse meie järeldustest ehk sellest, kuidas see mõjustab meie elu. Kui me ei õpi ära seda korda, ei leia me iialgi head südametunnistust.

Teiseks saame välgatuse tulevasest elust. Millised me oleme igaveses elus ja mida seal tehakse? Piibel ei vasta üksisasjalikult. Parim vastus on see, et me muutume Kristuse sarnasteks (vaata ka 1Kr 15). Me säilime iseendana nii, et meid võib ära tunda, nagu rikas mees tundis ära Laatsaruse ja Aabrahami, aga midagi on siiski muutunud. Palju täpsemini me ei tea, aga me oletame, et Jumala and on siingi palju rohkem kui oskame aimata.

Kolmandaks kordame, et Jumala omad ei ole pärit sellest maailmast ega saavuta sellepärast siin väga suurt soosingut. Me oleme võõrad ja jääme võõrasteks. Seda võõrust me ei tohi võõrastada. Selleski asjas on hea meeles pidada, et meie armsa Kristus-kuninga õuevärv, mida tema omad kannavad, on kannatus.

Pattu tuleb vältida (3:4–10)

Kirja tähtsa erijoone kohaselt vahetub vaatenurk pärast armutõotust vastupidiseks. Uuesti rõhutatakse, et kristlikust usust tuleb vältimatult teha oma järeldused. Patt on eluohtlik asi ega sobi kokku Kristuse kirkusega. Kristus tuli maailma pattusid ära võtma, mitte neid õnnistama. Kõige vapustavam on teravdus salmides 8 ja 9: patu tegija on kuradist, õiguse tegija Jumalast. Ei ole üksnes nii, et Jumalast sündinu ei tohi teha pattu, vaid nii, et ta ei saa teha pattu.

Siingi tuleb meeles pidada, et meie ülesandeks ei ole nende loengutega seletada Jumala sõna olematuks ega õpetust keerutada või kaarutada. Sõna on kõiges oma ranguses piisavalt selge ja nõuab vaid lugemisoskust, et seda mõista. Ei tasu hakata tegema vahet suure patu ja väikese patu vahel, kuna tekst ei paku selleks mingit võimalust. Patt on patt. On vaid kaks isandat: kurat või Jumal. Inimene järgib emba-kumba ja see ilmneb inimese elust.

Kui me rõhutame Jumala sõna tingimatust, näeme samas selle lõigu olemust. Küsimus ei ole teoreetilises arutelus, milline on usklik inimene. See lõik on algusest peale pareneetiline ehk manitsev. Ranged sõnad on suunatud nimelt neile patustele, kes on armust Jumala lapsed. Esmalt arm, siis sellega kaasnev manitsus.

Armastus on midagi konkreetset (3:11–18)

Õigele õpetusele järgneb vältimatult õige elu, armastus. Armastus ei ole üksnes mõiste, vaid see võtab kuju argielus teenimise ja praktilise tegevusena. Samuti on lugu väära õpetuse ja vihaga, mis samuti ei jää tagajärgedeta. Kaingi tappis oma venna, kelle elu oli tema elust parem. Kristlased saavad kogeda sellist kadedust ja viha, aga seegi ei tohi kedagi hämmastada ega varjata armastuse tulva. Viha teeb inimese Jumala silmis mõrtsukaks ka siis, kui surmahoop jääb andmata, ja jätab ta Jumala riigist välja. Armastus aga võtab eeskujuks Kristuse kannatustee ja viib teenima ligimest. See ei lase südant sulgeda kannatava inimese ees.

Salm 17 sisaldab meile, kristlastele, rasket küsimust. See küsimus on nii raske, et isegi Piibel ei oska sellele vastata. Kui meil on palju ja teisel mitte midagi, aga me lukustame tema ees oma südame, kas siis Jumala armastus saab meisse jääda? Oleme usinasti õppinud lukustama oma südameid kannatava inimese häda ees. Tõmbame koduukse kinni, lülitame televiisori välja ning jätame nälgijad ja kannatajad oma mõtteist välja. Meie riided maksavad kümneid eurosid, mööbel sadu, autod kümneid tuhandeid ja korterid sadu tuhandeid eurosid. Kõigiks nendeks on meil raha, kuna me ise ju pingutame. Kannatavale inimesele ja Jumala riigi tööle on viiskümmend palju, sada eurot võimalult suur annetus ja tuhat selge liialdus. Kes on meile õpetanud seda arvutusoskust?

Jumal tunneb südameid (3:19–20)

Seda lõiku on raske seletada, aga tuleb vist mõista nii: vennaarmastus toob kaasa oma annid: kes jagab enda omast, teab, et teda paneb liikuma Jumala tõde. Sellest hoolimata on südame süüdistus kristlasele tuttav, eriti siis, kui me ei eita Johannese tingimatu nõude järgi oma patusust (1:8). Jumal on siiski suurem kui meie süda. Tema tunneb meid ja halastab omade peale.

Kokkuvõte (3:21–24)

Johannes on esitanud palju manitsusi. Peatüki viimastes salmides teeb ta kokkuvõtte. Kes järgib Jumala tõde, saab elada julgesti Issanda ees ja ka teada, et tema palvet kuuldakse (Jh 16:23–26). Jumala tõde on taas lihtne: meie asi on uskuda Jeesusesse Kristusesse ja armastada oma ligimest. See armastamine ei ole mis tahes ümin, vaid Kristuse käskude täitmine. Kui elatakse sel viisil, ütleb ka Püha Vaim oma aameni kristlase südames.