Viimastel aastakümnetel on toimunud vilgas dialoog seksuaalsusest ja kristlikust eetikast. Läänemaine elulaad näib irduvat traditsioonilisest kristlusest, ja see põhjustab pidevalt probleeme ka kiriku sees.

Tänapäeva inimesel oleks kindlasti hea piiluda minevikku: mitte ainult varajane kirik, vaid ka Jeesuse aegne juutlus puutusid kokku neile võõra maailma ja selle seksuaalmoraaliga.

Elu ilma kuuenda käsuta

Antiikaeg kestis üle tuhande aasta ja Vahemere maailmas elas suur hulk rahvaid. Seega on viga käsitleda antiikmaailma ühtse tervikuna. Sellest hoolimata annavad nii kreeka kui ka rooma kirjutised üsna ühesuguse pildi sellest, millise seksuaalmoraaliga juudid ja kristlased kokku põrkusid. Nagu tänapäevalgi, järgisid inimesed enam või vähem rangelt oma õpetajate moraalseid juhiseid. Juhiseid küll anti ja käitumiskood oli olemas, aga selles puudus element, mis tahes-tahtmata mõjustab endiselt iga eurooplase elu. Ei tuntud kuuendat käsku, ja seksuaalelu ei piirdunud tegelikult abieluga. Ei abielueelset ega abieluvälist seksi peetud meeste seas üldiselt vääraks, samuti mitte homosuhteid. Nii erines kreeka-rooma seksuaalmoraal oluliselt juutide ja kristlaste moraalist.

Rooma poisi tee

Tunneme üsna hästi seda moraalikoodi, mida pidi järgima Rooma mees. Noorel poisil oli enne abiellumist aeg – ludus –, mil ta otsis seksuaalkogemusi oma hilisema elu jaoks. Nende eest ei hoiatatud, vaid neile pigem innustati. Orjatüdrukud ja orjapoisid ning bordellid kuulusid seega noore poisi seksuaalkasvatusse. Ka tema hilisemas elus ei peetud abieluväliseid hetero- ja homosuhteid vääraks. Range moraal astus pildile siis, kui tegu oli teise mehe naisega: abielurikkumist siiski ei aktsepteeritud. Aga just sellest hoidumiseks oli saadaval orjatüdrukuid ja -poisse ning prostituute.

Moraalne, aga vaba

Kreeka maailmas kohtame väga sarnast tegelikkust nagu roomlaste seas. Ehkki mõned filosoofid tähtsustasid vaoshoitust – mida peeti tähtsaks hilisantiikajal –, oli vaba mehe seksuaalsus vaba. Demosthenese kõnedes jäädvustatud lause kirjeldab seda nii: "Meil on armukesed naudinguks, elukaaslased igapäevaseks seksuaaleluks ja naised seaduslike laste saamiseks." Abielu otstarve oli anda seaduslikke järeltulijaid. Ometi ei takistanud see elamast hetero- ja homosuhetes nii enne abielu kui ka selle ajal. Moraalsus või enda talitsemine ei puutunud siin üldse asjasse. Ühiskkonnas oli lubatud seksuaalsuse kogu skaala hellast armastusest pedofiiliani.

Antiikaja kirjalikele allikaile tüüpiliselt vahendatakse meile argiarusaamu vabade meeste vaatenurgast. Bioloogilised põhjused ei lubanud naistele samasugust vaba seksuaalelu nagu meestele. Raseduse kartus tegi noore naise elu noore mehe omast üsna erinevaks, ja sellepärast oli noore tütarlapse koht kodus.

Kreeka-rooma maailma seksuaalmoraal oli seega valdavalt üsna teistsugune kui juutide ja kristlaste mõttemaailm. Mil määral ja kuidas need maailmad omavahel põrkusid?

Enamusena Jeruusalemmas, vähemusena diasporaas

Jeesuse aja juudid puutusid kokku üsna erinevate tegelikkustega vastavalt sellele, kas nad juhtusid elama Palestiinas või diasporaas. Tuleb meeles pidada, et seegi on üsna üldjooneline jaotus. Ühest küljest elas Palestiinas tol ajal rohkesti ka teiste rahvaste esindajaid, ja teisest küljest võis ka olukord diasporaas olla väga erinev: Aleksandria suurlinnas elas tugev juudi kogukond, kus oli ilmselt väga tugev sotsiaalne kontroll. Seevastu Filipi laadses linnas pidi juut läbi ajama ilma sünagoogita ja piirduma jõeäärse palvepaiga väikese kogukonnaga (Ap 16).

Juudi õpetajate antud seksuaalkasvatusest saame andmeid väga erinevatest allikatest. Varajases rabiinlikus õpetuses kohustas seadus nii mehi kui ka naisi varakult abielu sõlmima. Suhtumine abieluvälisesse seksi (m.Sot. 9:13) ja homoseksi (m.Sanh. 7:4) oli range. Väljaspool neid allikaid tutvustavad juudi tekstid mõnikord kokkuvõtlikult juutide seksuaalmoraali paganaile. Vana Testamendi lugusid võidi jutustada oma rahvale uuesti ja uute rõhuasetustega. Peale selle tunneme huvitavaid katekismuse sarnaseid tekste, mis samuti puudutavad seksuaalmoraali.

Ainult oma naine

Üsna tähtis juudi seksuaalmoraali kokkuvõte leidub Josephuse teoses “Apionia vastu”. Selles teoses teeb autor vasturünnaku juute mustanud kreeka kirjanike vastu. Selle lõpuosas püüab Josephus kirjeldada lühidalt juudi usku. Huvitava lõigu ühes osas öeldakse nii:

„Millised on siis meie seksuaalseadused? Seadus tunneb üksnes loomupärast ühtimist naisega ja sedagi üksnes laste saamiseks. Mehe ühtimine mehega on selles karmilt keelatud, ja sellise katse tagajärjeks on surm... Abielumees peab ühtima üksnes oma naisega ja kõik muu on jumalatu. Miski ei päästa surmast seda, kes nii teeb, rünnaku ta siis vägisi teisele kihlatud neitsit või võrgutagu teise abielunaist...“ (2,199; 201)

Kaitsekirjutisele tüüpiliselt esitleb Josephus juute ideaalühiskonnana, mida vihatakse põhjuseta. Tema sõnad seksuaalmoraalist peegeldavad siiski kahtlemata seda tegelikkust, millega ta puutus kokku Jeruusalemmas kasvades ja õppides.

Joosep ja proua Pootifar

Märkimisväärne viis, mida kasutati oma rahva identiteedi kaitsmiseks, oli Vana Testamendi lugude taasjutustamine. Samas olid endisaja piibliseletajad vahel pühadele tekstidele üsna üldises plaanis ustavad: jutustusele lisati tihti päris uusi elemente, mille otstarbeks oli juhendada kuulajaskonda käesoleva hetke olukorras. Nii kirjutab Aleksandria suurlinnas elanud Philon Pootifari kodus toimunud sündmused uuesti ringi ja laseb Joosepil valgustada proua Pootifari juudi elulaadist nii:

„Meie, heebrealased, järgime oma seadusi ja kombeid. Teiste rahvaste poistel on lubatud 14-aastaselt minna takistamatult hoorade ja tänavanaiste juurde ning kõigi juurde, kes ennast müüvad. Meie seas ei lubata aga hooradel elada, vaid sellist kaubandust harrastava naise karistuseks on määratud surm. Enne seaduslikku ühtimist ei maga me iialgi naisega, vaid läheme puutumatu mehena puutumatu neitsi juurde. Me ei otsi abielust naudingut, vaid seaduslikke lapsi. Tänase päevani olen pidanud end puhtana ega kavatse võtta oma esimeseks patuks abielurikkumist.“ (De Iosepho 42-44)

Lisades hätta sattunud Joosepi kõne Piibli loole, hoolitses Philon oma aja juudi kogukonna eest. Egiptuse Aleksandria oli kreeklaste linn ja inimesed elasid seal kreeka seksuaalmoraali järgi. Juudi kogukond oli märkimisväärselt suur, aga seda varitses pidevalt oht muganduda kreeka elulaadiga. Eriti põletav oli see oht seksuaalmoraali osas. Ainus võimalus ohtu tõrjuda oli pidev õpetamine. Seda tegi Philon pidevalt ja taunis lisaks abieluvälistele heterosuhetele ka homosuhted – hoolimata sellest, et ta pidi seega eirama ka kõrgesti hinnatud filosoofide – nagu Platoni – arusaamu.

Juudi katekismuseõpetus

Tunneme mitmelt poolt juutide asualadelt pärinevaid vanu juudi usu ja elu kokkuvõtteid, mida kasutati oma rahva õpetamiseks. Mõned neist on kirjutatud värsivormis ja kreeka keeles, ja neid on võidud pakkuda ka mittejuutidele. Teised on kirjutatud algselt heebrea keeles, ja neid on kasutatud ehk põhjana teistes, eri keeltesse tõlgitud tekstides. Need teosed on varakristlike katekismuste eeskujud. Seksuaalmoraali õpetamisel on neis tihti keskne roll.

Üks selline käsiraamat on kuulsa kreeklase Phokylidese nimel palju hiljem kirjutatud juudi teos. Lugejale jääb mulje, et juudiks saadakse, elades teatud juhiste järgi – usu keskseid küsimusi teos õieti ei käsitle. Seksuaalmoraal on seevastu esil mitu korda. Abielueelne seks keelatakse karmide sõnadega – neitsit tuleb hoida lukkude taga pulmapäevani (215). Homoseksi keelamine on tingimatu: „Ära ületa loomuvastase ühtimisega looduse piire, sest isegi loomad ei ühti isane isasega. Naine ei tohi võtta mehe seksuaalrolli.“ (189-191)

Mitmel pool maailmas elavad juudid tundsid seega hästi kreeka-rooma maailma seksuaaleetikat nii hetero- kui ka homosuhete osas. Mõnede modernsete teoloogide vajadusteks on leiutatud seebimull, et juudid tundsid homosuhteid ainult vägivaldse möllamisena (2. Hen. 34:2 kõneleb sõpradest). Vähemuse vastus enamuse aktsepteeritud elulaadi vastu oli pidev oma seksuaalmoraali õpetamine.

Juudi tekstid taaskasutusse

Kreeka-rooma maailma tegelikkus ning juutide tava vastata sellele oma moraaliga asetavad ka Uue Testamendi tekstid uude valgusse. Mõistame nüüd varasemast paremini, millise tegelikkusega puutus Paulus kokku Korintoses. Esimese Korintose kirja kirjutamise aegadel ei olnud ükski koguduse linnas kasvanud paganakristlastest tunnistanud kristlikku usku isegi mitte viis aastat. Ehkki mõned olid ehk saanud õpetust linna juutidelt, oli Paulusel küllalt põhjust kirjutada nii:

„Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“
(1Kr 6:9-11)

Uue Testamendi õpetustesse süvenetakse üksikasjalikumalt muudes ettekannetes. Selles artiklis lähen neist punktidest mööda ja heidan pilgu sellele, kuidas varajane kirik jätkas juutide alustatud seksuaalmoraali õpetust.

Varajased juudi katekismused võeti kirikus hämmastavalt kiiresti taaskasutusse, ja aateloo käänakud on vahel huvitavad. Varsti pärast aastat 100 ilmselt Egiptuses kirjutatud Barnaba kiri ründab karmilt juute, aga kasutab sõna-sõnalt meile kaotsi läinud juudi katekismust oma moraaliõpetuses – me ei teaks seda, kui mitte Didache autor ei oleks kujundanud sama allikat oma ristimiskatekismuseks. Didache vormitud õpetus on järgmine:

„Surma tee on seevastu järgmine. Kõige esmalt on see paha ja täis needust: mõrvu, abielurikkumisi, mürgisegamisi, röövimisi, valetunnistusi...“ (5:1)

Barnaba kiri vormib sama õpetust järgmiselt:

„Ära tegele hoorusega, ära riku abielu, ära häbista poisse.“ (19:4)

Vana juudi õpetus kahest teest elab mõlemas kristlikus teoses. Juudi traditsioonist on tõstetud esile ka seksuaaleetika, nii abieluväliste suhete kui ka homoseksuaalsuse range keelamine.

Ühine pärand

Võitlus ühise pärandi pärast pani vahel juutide ja kristlaste vahel sädemed lendama. Sellest hoolimata just see pärand neid ka ühendas. Kristlased jätkasid eetilist õpetust suuresti juutide antud relvadega. Soovimatute väikelaste hülgamist ei keelata otseselt kordagi ei Vanas ega Uues Testamendis (kui mitte vahest Ef 6:4 sellele ei viita), aga varaseimad kristlikud allikad järgivad üksikasjalikult juudi õpetust.

Sama puudutab seksuaalmoraali peajoont. Ehkki juudi tekstide kõrvale astusid peaaegu sõna-sõnalt tsiteeritud apostlite kirjutised (vt Polykarpose kiri filiplastele 5:3), jätkasid kristlased sama tööd, mida olid teinud juudid. Mõni aktsent oli nüüd küll teisiti: paljud juudi tekstid pidasid abielu ja laste saamist Jumala käsuks, mida pidi täitma igaüks. Kristlastel oli seevastu vallalisus juba algsest peale võimalik ja sajandite edenedes peeti seda üha sagedamini abielust paremaks valikuks. Seevastu abielu pühadus ning abielueelsete ja abieluväliste suhete keelamine ühendas kõiki Aabrahami lapsi. Homoseksist polnud Vana Testamendi tekstide alusel põhjust vaielda kummaski religioonis: varajane juutlus keelas seda karmilt ja varajane kirik kõneles sellest sama otsustaval häälel.

Mida me sellest õpime?

Vahemere maailm oli õpetanud juute elama vähemusena mitmel pool maailmas. See tähendas pidevat väljakutset, ja väljakutse ei olnud väike ka seksuaalmoraali vallas. Kui kogukond ei soovinud muganduda pidevalt kättesaadava teiste rahvaste elulaadiga, kaotada oma identiteeti ja sulanduda teiste hulka, pidi see pidevalt õpetama oma seksuaalmoraali.
Juudid vastasid väljakutsele ja õpetasid. Ehkki moraali esitleti vahel uhkelt paganaile, oli valdav osa õpetusest suunatud rahva enda õpetamiseks. Kuigi oli võimalik kasutada ka muid põhjendusi, toetus juutide ja kristlaste moraal Jumala ilmutuse tegelikkusele. Ratsionaalsed arutelud tolles keskkonnas ei töötanud.

Me ei tea, kui edukad olid õpetajad oma ülesandes: Timoteuse ema taolisi, seaduse keeldu eirates paganaga abiellunud juute kindlasti oli, ja vähemuse elu enamuse surve all on kindlasti mõttetu idealiseerida. Tekstid teevad siiski selgeks, et juudi kogukonnad püüdsid anda oma õpetust. Kogukonnad säilisid ja õpetus jäi samaks sajandist sajandisse. Juutide põhiosa ei kohanenud ümbruskonnaga iialgi. Täpselt samuti talitasid varajased kristlased, kes said võitluseks valmis relvad oma emareligioonilt, judaismilt.

Vähemusena ei ole meeldiv elada, aga see on vahel möödapääsmatu. Varajased juudid ja varajane kirik olid valmis elama vähemusena ja võitlema oma seksuaalmoraali eest. Läänemaine kristlus on praegu teelahkmel. Paljud on jõudnud võtta juba mitu sammu võõral teel.