Kristlaste pühakiri koosneb kahest osast: Vanast ja Uuest Testamendist. Esimesed kristlased ja neid järgides kiriku peavool lükkasid tingimatult tagasi õpetuse, et Vana Testament ei ole kristlastele kehtiv. Lood Aabrahamist, Iisakist ja Jaakobist on Jumala rahva ajalugu ning psalmid on kuulunud jumalateenistusse algusest peale.

Kuivõrd on kristlastele aga kehtivad Moosese seadus ja selle määrused? Paulus lükkas tingimatult tagasi nõudmise, mille kohaselt pagankristlased peaksid järgima Moosese seadust, ja õpetas, et see seadus on antud vaid juutidele. Mõnikümmend aastat hiljem oli see seisukoht ülekaalukalt enamiku poolehoiu võitnud ning sel polnud enam vastast. Et sellest aga paremini aru saada, mida Paulus mõtles, tasub lähemalt uurida, mida peame silmas siin kontekstis sõna all „seadus“.

Esmalt on põhjust pöörata tähelepanu, et sõna „seadus“ tähendab paljusid väga erinevaid asju nii Piiblis kui ka mujal. Juba vastav kreeka keelne sõna võib tähendada seadust, korda või kommet. Juudid ei lahutanud teineteisest kirjutatud ja kirjutamata seadust – samamoodi nagu meie. Kristlased pärisid seega mitmelt poolt väga varjundirikka keelepruugi. See on põhjustanud ja põhjustab endiselt palju segadust. Võime pöörata tähelepanu vähemalt järgmistele asjadele:

1. Seadus tervikuna tähendab viit Moosese raamatut – seega kaasa arvatud lood Aabrahamist (Rm 3:31). Vanas Testamendis võib eristada „seadust“ (= viis Moosese raamatut), prohveteid ja kirjutisi või üksnes „seadust ja prohveteid“.

2. Seadus tähendab Moosese antud seadust tervikuna (Gl 3:17) või üht selle punkti (Gl 5:2-3).

3. Seadus tähendab traditsioonilist juudi elustiili. Selle kohaselt võib näiteks ajaloolane Josephus öelda, et seadus käsib õpetada lastele kirjaoskust. Moosese seadus sellist käsku ei sisalda, aga see oli juutide välja kujunenud komme.

4. Seadus on kohut mõistev hirmuvalitsus, millest patune inimene peab vabaks saama (Rm 7).

5. Seadus tähendab Jumala nõudlikku tahet. Eriti luterluses on sõna “seadus” sel juhul vastandiks sõnale „evangeelium“. Seadus tähendab seda, mida Jumal nõuab, andmata midagi; evangeelium tähendab seda, mida Jumal Kristuse pärast kingib, nõudmata midagi. See vastandamine on luterluses kesksel kohal.

6. Seadus tähendab kristlastele eluks antud juhist („armastuse seadus“, Jk 1:25).

Märkame seega, et sõna “seadus” võib tähendada üsna erinevaid asju ning pole seega ime, et mitmed neid seaduse erinevaid tähendusvarjundeid segi ajavad. Siin on tarvis tavalisest pisut suuremat kannatlikkust.

Jeesuse aja juudid ja seadus

Jeesuse aja juutidele oli seadus suureks rõõmu ja uhkuse allikaks. Seaduse järgimine eristas juute teistest rahvastest ehk paganaist. Seadust ei peetud koormaks, vaid suureks rõõmuks ja kingituseks. Seda hoiakut peegeldab näiteks Ps 119: „Kui sinu Seadus ei oleks olnud mu rõõm, siis ma oleksin hukkunud oma viletsuses.“

Juudi õpetajad eristasid seaduses sadu käske ja sadu keelde. Igaühega neist seostus traditsiooniline seletus, millele Jeesus viitas terminiga „esivanemate pärimus“. Selle pärimuse moodustasid iga käsu traditsioonilised seletused.

Toome ühe näite. Moosese seadus (5Ms 25:3) keelab häbistada iisraellast, andes talle karistuseks rohkem kui 40 hoopi. Traditsioonilise õpetuse järgi kaitsti seadust lugemiseksimuse eest, nii et maksimaalseks karistuseks oli 39 hoopi, millele viitab Pauluski (2Kr 11:24). Siin ei haletsetud karistatavat, vaid hoiduti rikkumast Jumala püha seadust. Seadust tuli „kaitsta taraga“, et seda ei rikutaks isegi kogemata. Just samamoodi andis Jeesuse kirjeldatud variser kümnist igaks juhuks kõigest, isegi sellest, mida ta ostis, mitte üksnes sellest, mida ta teenis (Lk 18:12). Parem oli maksta kümnist kaks korda kui eksida kogemata Jumala seaduse vastu.
Iga käsuga käis seega kaasas üksikasjalik seletus. Sadade käskudega seostus tuhandeid ja veel tuhandeid õpetusi, mida suutis järgida ainult tõeline asjatundja. On mõistetav, et selline inimene tundis sügavat rahuldust nii seadusest kui ka oma asjatundlikkusest.
Seadus oli juutidele seega rahvusliku identiteedi aluseks. Peale ühiskondliku seaduse sisaldas see ka moraaliseadust ja jumalateenistuse juhiseid.

Pagankristlased ja seadus

Pärast Kristuse surma ja ülestõusmist oli lähtekohaks, et juudid järgisid seadust ka pärast seda, kui nad olid hakanud uskuma Messiasse. Paljude meelest pidid seda tegema ka paganad: nende arvates viis paganate tee Kristuse juurde juutluse kaudu. Esmalt tuli seega hakata järgima Moosese seaduse määrusi – esimesena ümberlõikamist –, ja alles siis võis saada kristlaseks.

Paulus ja Barnabas õpetasid teisiti. Misjonireisil (Ap 13-14) kuulutasid nad paganatele evangeeliumi ega nõudnud neilt Moosese seaduse järgimist. Nad õpetasid, et selleks, et inimene saaks päästetud, piisab Jumala teost Kristuses, mis võetakse vastu ristimises. Kuna paralleelselt levis kaks arusaama, tekkis peagi kriisiolukord, mida Luukas kirjeldab järgnevalt:

„Siis tulid mõned Juudamaalt alla ja õpetasid vendi: „Kui te ei lase endid Moosese kombe järgi ümber lõigata, siis te ei või pääseda.” Et sellest tuli tüli ning Paulusel ja Barnabasel oli nendega palju vaidlemist, siis määrati nii, et Paulus, Barnabas ja mõned muud nende seast lähevad selle tüliküsimuse pärast Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde.“
(Ap 15:1-2)

Pauluse seisukohta saab lugeda Galaatia kirja järgmistest sõnadest:

„Kuid kõik need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all, sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes ei püsi kõiges, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, et ta seda täidaks.” Et aga Seaduse kaudu ei saa ükski õigeks Jumala ees, on ilmne, sest usust õige jääb elama.“
(Gl 3:10-11)

„Teie, kes te tahate saada õigeks Seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud.“
(Gl 5:4)

Apostlite koosolekul võitis Pauluse seisukoht, mida ka apostlid Peetrus ja Jaakobus pooldasid. Seaduse kohustuslikkusest paganatele ütles Peetrus nii:

„Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, soovides panna jüngrite kaela iket, mida ei ole jaksanud kanda ei meie isad ega meie?“
(Ap 15:10)

Jaakobus ütleb nii:

„Seepärast otsustan mina, et neile, kes paganate seast pöörduvad Jumala poole, ei valmistataks raskusi.“ (Ap 15:19)

Väikese detaili moodustavad apostlite koosoleku juhised, mille alusel pagankristlased võivad elada koos juutidega. Mina mõistan seda nii, et keeld kasutada toiduks verd jõustub kohe, kui ma elan juutide seas. Kui keegi arvab teisiti, jätku söömata.
Siin on tegu detailiga, mis ei lükka ümber peajoont. Pagankristlased ei pea järgima Moosese seadust. Juudid järgivad, aga see ei ole neilegi päästetee. Vaid vähesed eiravad Pauluse, Peetruse ja Jaakobuse sõnu, püüdes siduda paganrahvaid Moosese seadusega. Selle üle peavad nad omal ajal Jumala ees vastust andma, sest Pauluse sõnad ei ole eriti kergekaalulised.

Kas seadus on seega tühistatud?

Peajoon on selgesti nähtav. Seadust ei ole antud pagankristlastele ja me ei pea seda järgima.
Tasub alla kriipsutada, et sõna „seadus“ tähendab antud kontekstis just Moosese seadust. Mitmes muus tähenduses on „seadus“ endiselt jõus. On olemas Jumala nõudlik tahe ja kristlased on ka kohustatud järgima tema tahet. Aga see on teine asi – selle juurde tuleme hiljem tagasi.

Uus Teatement teeb seega selgeks, et pagankristlased ei ole seotud Moosese seadusega, ja see on selgesti meie lähtekohaks. Samas viitab Uus Testament tihti ka neile käskudele, mida Jumal andis Vanas Testamendis (näiteks Mt 5:21, 27). Seega mõistame, et kogu seadust ei ole tühistatud. Kui eritleme seda, mis meile kehtib ja mis mitte, on lähtekohaks Pauluse õpetus, mille järgi seadus meie üle ei kehti. Kui mõni osa siiski kehtib, peab nõudja suutma oma nõudmist põhjendada. Me ei saa lihtsalt külmalt haarata kinni keelust süüa rannakarpe ja ütelda, et see kehtib kõigile. Tuleb suuta põhjendada, miks see kehtib, ja veel nii, et Vaim tunnistab kuulajate südameis, et see õpetus on õige. Muidu on õpetaja lihtsalt ässitaja ja südametunnistuste orjastaja.

Eriti võime eristada üksteisest järgmisi valdkondi:

1. Heebrea kirja järgi tegi Kristus ühe ohvriga tarbetuks kõik ohvrid, mis olid vaid tulevaste hüvede vari. Nii on kõik ohvriseadused tühistatud, ja seda kõigi kristlaste jaoks. Sellepärast ei püüdnud ka mina oma poja sündides minna templisse ohverdama kaht tuvipoega (Lk 2:24).

2. Jeesuse õpetuse järgi (Mk 7:15) on kõik toidud puhtad, ja Paulus ühineb sellega (Rm 14:14). Sellepärast võime süüa sealiha ja rannakarpe, ehkki Moosese seadus keelas mõlemat (3Ms 11:7-12). Kristlane teeb hästi, kui ta oma toiduvalikus hoidub pahandamast teise inimese südametunnistust, aga toit ei rüveta teda ja tal pole kasu, kui ta jätab selle söömata.

3. Moosese seaduse järgi põhjustab näiteks suguühe (3Ms 15:16-18) kultuslikku ebapuhtust, samuti kokkupuutumine kuuvere või surnuga. Neil ei ole midagi tegemist patuga – vastupidi, ma teen valesti, kui jätan oma isa matmata. Aga Moosese seaduse järgi peab inimene end pesema ja hoiduma ebapuhtana teiste seltsist järgmise õhtuni – pagankristlasi see ei seo.

4. Moosese seadus on ka Iisraeli rahva ühiskondlik seadus. Meile ta seda ei ole, vaid meid trahvitakse rüseluse eest meie oma maa seaduste järgi, ja see ei ole meile mingiks probleemiks. Niisamuti on vähesed nõudnud abielu surnud venna naisega (5Ms 25:5-6).

Need seaduse eri osad on seega eriti selgesti tühistatud. Ometi võime loetleda neidki seaduse kohti, mida ei ole tühistatud ka pagankristlastele.

1. Moraaliseadus, mille tuumaks on kümme käsku, on endiselt jõus. Ma ei tohi kedagi tappa, rikkuda abielu ega taga rääkida. See, kui selgesti esimesed kristlased kohustusid täitma moraaliseadust, ilmneb Uue Testamendi hüvede ja pahede loeteludest näiteks 1Kr 6:9-11 ja Gl 5:16-26.

2. „Seadusel“ tähenduses „Jumala nõudlik tahe“ on oma vaimulik kasutus, millele Paulus viitab Rm 3:19-20: „Aga me teame, et mida Seadus iganes ütleb, seda ütleb ta neile, kes on Seaduse all, et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks Jumala ees süüalune; seepärast et Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine.“

Üksikute küsimuste ees tasub igal kristlasel kuulata oma südametunnistust.
Mõnede arvates keelab Ap 15 vere kasutamise toiduks, ja seda ei panda neile pahaks.
Paljud kirikud nõuavad oma liikmetelt kümnise maksmist. Uus Testament ei esita seda nõudmist mitte kusagil, aga seal hoiatatakse ahnuse eest ning õhutatakse andma heldesti ja vabast südamest. Kümniseks ei tohi ometi kedagi kohustada.
Vana Testament keelab tätoveeringud (3Ms 19:28), aga Uus Testament mitte; selle asemel hoiatab see korduvalt pööramast liigset tähelepanu välisele.
Vähesed nõuavad meestelt Moosese seaduses eeldatud juuksemoodi (3Ms 19:27), ehkki see ei sobi ühtegi varem nimetatud rühma.
Kristlase toimiv südametunnistus otsustagu, mis on õige, mis väär.

Kiriku ajalugu

Varajase kiriku pagankristlaste osa kasvas kiiresti juutkristlastest mööda ja Pauluse õpetatud vaatenurk sai peagi ülekaalukaks võitjaks. Samas kadus ka võime mõista, milles seisnes Galaatia kirjas ja Apostlite tegudes kirjeldatud vaidluse küsimus. Vastandumise puudumine nüris tera. Oli raske mõista, et käsud on Pühakirja osa, aga meie üle need ei kehti. Varajane Barnaba nime all kirjutatud kiri näeb vaeva, et vabastada kristlased Moosese seaduse järgimisest, ja asendab tähttähelise tõlgenduse vaba vaimuliku seletusega. Kolmandal sajandil (näiteks Clemens Aleksandrialane) võidi seaduse käskudest valida juba meelevaldselt mõningaid kohti, mis tehti kuulajaile kohustuslikuks. Edaspidi segadus suurenes, ja neljandal sajandil hakkasid mõned pagankristlased järgima Moosese seaduse puhtusemäärusi. Nõudmised lükati tagasi (näiteks Didaskalia), aga enam ei osatud abiks võtta Galaatia kirja.

Luther ja seadus

Martin Luther tõrjus rangelt tagasi püüdlused vaigistada kirikus seaduse jutlustamist ja õpetamist. On väga tähtis mõista, et „seadus“ tähendas Lutherile enamasti „Jumala nõudlikku tahet“, mitte Moosese seadust oma puhtusemäärustega. Galaatia kirja vaidlusest oli möödas juba ligi poolteist tuhat aastat ja Moosese seadus ei olnud enam probleemiks. Selle asemel oli suureks probleemiks mõnede püüd vaigistada Jumala nõudlikku tahet. Nii kaotatakse Lutheri järgi ka evangeelium ehk Jumala rõõmusõnum armust, mis on Kristuses kingitud kõigile inimestele.

Hiljem määratlesid luterlikud teoloogid seaduse kolm kasutust:

Seadus on antud kolmel põhjusel:
1) see distsiplineerib väliselt talitsematuid ja sõnakuulmatuid;
2) see õpetab inimesi tundma oma pattu;
3) see on uuestisündinuile kindlaks juhiseks, mille järgi nad peavad korraldama ja suunama kogu oma elu – ega nemadki ole pääsenud vabaks oma lihast.

Lutheril seda kolme kasutuse loetelu ei ole, aga seaduse jätkuv teine kasutus, ühendatuna evangeeliumi jutlusega, tähendab praktikas kolmandat kasutust. Kristlane on kohustatud kuulama Jumala häält – siin järgib luterlik usk näiteks Rooma kirja kuuendat peatükki –, aga Moosese seadus ei ole pagankristlastele kohustuslik.