Pauluse kirjad sisaldavad mitmeid tähtsaid õpetusi, mis ei avane kergesti üksnes üht Piibli peatükki lugedes. On tarvis asetada mitu Pauluse kirjutatud peatükki kõrvuti ja süveneda tema teatud mõttekäikudesse. Just see teeb Piibli lugemise põnevaks – avastusretk ei taha kuidagi lõppeda!

Järgnevalt tõstame esile selle, mida Paulus kõneleb vanast ja uuest inimesest. Tegu on mõistepaariga, mis on tihedalt seotud teiste paaridega. Võiksime kõnelda ka vanast ja uuest Aadamast – või lihast ja vaimust. Need mõisted ei ole identsed, aga kõnelevad suuresti ühest ja samast. Nii läheme tegelikult väga lihtsate ja praktiliste asjade, kogu kristliku usuelu tuuma juurde.

Kristlase kaks poolt

Kõige üldisem sõnapaar, mida Paulus kasutab, on liha ja veri.

Lugeja võib asjast valesti aru saada: selles kontekstis ei tähenda sõna „liha“ kehalist ja „vaim“ mingit mittemateriaalset ja puhast inimese osa. Selline jaotus kehaliseks ja hingeliseks on omane enamasti kreeka ja idamaisele mõtteviisile. Heebrea mõtteviisis on inimene tervik, mida ei tükeldata osadeks.

Paulus peab silmas midagi muud, tegelikult midagi väga lihtsat: „liha“ tähendab mind sellisena, nagu ma olen iseenesest, ilma Kristuse lunastustööta, seega siis kogu inimest, mida see iganes sisaldab. „Vaim“ tähendab sama tervikinimest, aga kui Kristuse lunastatut, Jumala oma.

Nii jõuame käesoleva teksti mõttelise tuumani. Kristlases on kaks poolt, uskmatus vaid üks. Kristlases on liha ja vaim, vana ja uus inimene, vana ja uus Aadam, vana ja uus loomus – Paulus kasutab kõiki neid väljendeid. Uskmatus inimeses on ainult üks ehk liha, vana inimene, vana Aadam ja vana loomus. Kristlases on mõlemad, ja sellepärast käib tema südames võitlus. Järgnevalt heidame pilgu sellesse, millised need kaks poolt on.

Vana ja hukka mõistetud

Rooma kirja esimene peatükk on ehk Pauluse kõige trööstitum kirjeldus sellest, milline on inimene iseenesest. Sõna „liha“ seal ei esine, aga asi on üheselt mõistetav. Kogu inimkond on pööranud Jumalale selja ja vahetanud tema kirkuse ebajumalate teenimise vastu. Sellepärast on Jumal pööranud selja inimkonnale ja jätnud ta elama patus. Nii on siis iga maailma inimene justkui suletud täielikku pimedusse, kuhu ei paista ükski valguskiir. See maailm on patu ja surma riik, kus elatakse ilma Jumalata, ja kõike seda tabab kord Jumala viha. Siin pole küsimus seega mitte üksiku inimese üksikutes tegudes, vaid kogu maailma täielikus taganemises ja sellega kaasnevas täielikus hukkamõistus.

Üsna karm pilt inimese vanast poolest on Rooma kirja seitsmendas peatükis:

„Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.”
(Rm 7:18)

Kogu see lõik teeb selgeks, et inimese vanas pooles ei ole Jumalale midagi head pakkuda. See on täielikult rikutud, täielikult pöördunud ära Jumalast ja täielikult kohtu all.

Ilmeka ja nukra pildi annab ka Rooma kirja viienda peatüki kirjeldus kahest Aadamast: esimene inimene langes pattu ja teenis ära oma pärandaarded: patu, surma ja põrgu. Need aarded andis ta edasi järgmisele sugupõlvele, ja sellest alates on need siirdunud ühelt sugupõlvelt teisele. Mina sain need oma vanematelt ja olen need edasi andnud oma lastele. Vastsündinu hälli juures ei ole viisakas meelde tuletada, et see laps peab kord surema. Ometi on see tõsi, nagu ka see, et ta on patust määritud ja hukatuse ära teeninud – temas on täielikult „vana Aadam“, „vana inimene“, „liha“ [või nagu on soome 1992. aasta piiblitõlkes: „isekas loomus“ ehk „rikutud mina“]. Me igaüks oleme – eale ja soole vaatamata – seotud selle maailma õnnetu saatusega.

Uus ja imeline

Pauluse kirjade peasõnum on see, et Jumal on läkitanud oma Poja siia maailma kinkima meile midagi päris uut. Jumala Isa südames oli ammu enne maailma loomist kavandatud see, mis sai teoks Kolgatal. Kõige selgemini on seda öeldud vahest Teises kirjas korintlastele:

„Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks.
(2Kr 5:17-6:1)

Inimene ei saa iseennast aidata, aga Jumal tegi Kolgatal seda, mis oli inimesele võimatu. Kristuse päästetöö kohta võib kasutada palju erinevaid pilte, aga praegu on ehk ilmekaim järgmine: see on uus loomistöö. Siin tehakse korda see, mille patt on ära rikkunud pärast esimest loomistööd. Siin võetakse ära vana Aadam ja kingitakse uus. Siin kingitakse inimesse vaim, mis pöördub Jumala poole ja elab temale.

Võtke riidest lahti – riietuge!

Inimene on langenud pattu ja on iseenesest „liha“. Kristlane on saanud Jumalalt kingituseks selle, et ta on ka „vaim“, see tähendab, temas on „liha“ ja „vaim“. Nende kahe omavaheline võitlus on pidev, ohjeldamatu ja armutu. Pildid vahelduvad, aga asi jääb samaks: liha ja vaim võitlevad teineteise vastu. Galaatia kirja viiendas peatükis kirjeldab Paulus, kuidas vaim laseb teha Vaimu tegusid, liha liha tegusid:

„Ma tahan öelda: Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid. Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite.“
(Gl 5:16-17)

Sellele järgneb pikk vaimu viljade loetelu ja liha tegude loetelu, ning sellega kaasneb tõsine hoiatus.

Rooma kirja kuuendas peatükis vastab Paulus küsimusele, kas kristlane tohib vabalt pattu teha, kui ta kord kõik andeks saab. Vastus on range: ei, sest meid on ristitud. Ristimine tähendab vana inimese surma ja uue sündi, ja selle juurde tullakse pidevalt tagasi.

„Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.“
(Rm 6:3-6)

Kolossa kirja kolmandas peatükis kerkib esile väga ilmekas pilt:

„Nüüd aga jätke teiegi maha see kõik: viha, raev, kurjus, teotamine, siivutud sõnad oma suust. Ärge valetage üksteisele, sest te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt.“
(Kl 3:8-10)

Kristlase elu on just see: me võtame seljast „liha“ ja riietume „vaimusse“. See toimub mitte üks kord, vaid nii kaua, kui me elame siin maa peal. Pärast seda jääb liha, vana inimene, vana Aadam – mis sõna me ka ei kasutaks – siia ja taeva koju jõuab pärale vaid uus, Kristuse kaudu püha inimene.