1. „Tõesti, sina oled ennast varjav Jumal …” (Jesaja 45:15)

„Kui ma olen ka rumalam meestest ja mul ei ole inimmõistust ja ma ei ole õppinud tarkust, aga pühade teadmist ma tean.
　Kes on läinud taevasse ja on sealt alla tulnud? Kes on kogunud tuule oma pihkudesse? Kes on mähkinud vee vaibasse? Kes on paigale pannud kõik maaääred? Mis on ta nimi ja mis on ta poja nimi? Küllap sa tead!
　Jumala iga sõna on selge, tema on kilbiks neile, kes otsivad kaitset temalt. Ära lisa midagi tema sõnadele, et ta ei võtaks sind vastutusele ja sina ei jääks valelikuks!”
(Õp 30:1–6)

Paljude inimeste jaoks jääb Jumal suureks mõistatuseks. Me võime tema üle kui tahes sügavalt mõtiskleda ja arutleda, aga ei suuda teda siiski täielikult hoomata. Me ei saa Jumalat näha ega pildis kujutada. Me ei saa temaga vestelda ega tema arvamust küsida. Jumal on kauge ja ähmane. On ta üldse päriselt olemas? Pingutame kõigest jõust, et seda teada saada, ent ei suuda siiski kunagi täielikult mõista.

Just seda tähendab luterluse üks põhielement: Jumal on varjatud ning inimene ei või temaga kohtuda mujal kui seal, kus Jumal ise tahab olla kättesaadav. Patune inimkond ei suuda Jumalat täielikult mõista, sest Jumal ise tahti meile selja pöörata ja end meie eest varjata. Üks pastor ütles kord: „Sa ei suuda isegi värvukest kätte saada, kui see ise seda ei taha. Kuidas sa siis arvad end kätte saavat Jumalat, kui ta ei taha olla kättesaadav ja üles leitud?“ Piibli suur kannataja Iiob ütleb nii:

„Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe,
ta käib üha, aga mina ei märka teda.
Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada?
Kes ütleks temale: „Mis sa teed?”

Jumal ei hoia tagasi oma viha,
temale peavad alistuma Rahabi aitajad.
Kuidas võiksin siis mina temale vastata,
oma sõnu tema jaoks valida?
Kuigi olen õige, ma ei saa vastata,
vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle,
ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
tema, kes haarab mu järele tormis
ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
kes ei lase mind hinge tõmmata,
vaid täidab mind kibedusega.
Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam.
Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu;
kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

Ma olen süütu!
Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
Ükskõik! Seepärast ma ütlen:
„Tema hävitab niihästi õige kui õela.”
Kui uputus äkitselt surmab,
siis ta pilkab süütute meeleheidet.
Kui maa on antud õela kätte,
ta katab selle kohtumõistja palge -
kui mitte tema, kes siis muu? ”
(Iiob 9:11–24)

Me ei saa kunagi mõista Jumalat ilma, et ta oleks end meile oma sõnas avalikustanud. Varjatud Jumal ei ole kellegi jaoks ligipääsetav ega arusaadav. Kui keegi seda siiski üritab, on ta ikka ja jälle sunnitud pettuma, sest on eksinud. Lõpuks hakkab ta vihkama seda jumalat, kelle oli arvanud end leidnud olevat, aga kelle oli tegelikult ise loonud.

Ent Jumal on siiski kättesaadav – see armuline, elav ja tõeline Jumal, kes kuuleb palveid. Ta on tõeline isik, mitte lihtsalt õilsate põhimõtete kogumik. Inimesel on võimalik Jumalat leida ning Jumal suudab leida inimese. Ent selleks peame meie, väikesed inimesed, kuulama väga hoolikalt, mida kõikvõimas Jumal meile öelda soovib.

Teda tuleb otsida sealt, kus ta tahab olla leitud, mitte sealt, kus ta tahab end peita. Üksnes Piibel juhib sind elava ja tõelise Jumala, mitte inimeste loodud ettekujutuse juurde. Ilma Jumala sõnata oled sunnitud elu lõpuni tulutult tegelema selle suure mõistatusega, mida ükski inimene omast mõistusest lahendada ei suuda.

„Jumala iga sõna on selge, tema on kilbiks neile, kes otsivad kaitset temalt.”
(Õp 30:5)

2. Kaks reaalsust

On olemas kaks reaalsust. Esimene on nähtav, kuuldav ja puudutatav, teist aga kirjeldatakse vaid Jumala sõnas. Piibel räägib meile, kuidas mõned inimesed on saanud võimaluse heita pilk sellele teisele reaalsusele. Nende sõnades peegeldub hämmastus, austus ja väikese inimese hirm suure ja püha ees:

„Kui ma seda vaatasin, asetati aujärjed ja Elatanu võttis istet. Tema kuub oli valge nagu lumi ja ta juuksed nagu puhas vill. Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks oli põlev tuli. Tulejõgi voolas ja läks välja ta juurest. Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees. Kohus võttis istet ja raamatud avati.”
(Taaniel 7:9-10)

Nagu juba öeldud, on mõned inimesed seda Suurt ja Püha ka päriselt näinud. Üks selline oli Jesaja, kes tõmmati üles suure jumalateenistuse keskele ja kes hüüatas seepeale ärevuses, sest mõistis, et tema, patune inimene, ei saa eales kuuluda sellisesse pühade hingede seltskonda ega seista kõigepühama ees (Jesaja 6:1-6). Palju rohkem on aga neid, keda Jumal on puudutanud tavapärasemal viisil, ent siiski piisavalt eriliselt, et nad saaksid aru kõige olulisemast asjast: Jumal on püha ja mina olen paha. Jumala ees seisavad kõik patuse ja äraneetuna.

3. „… Iisraeli Jumal, Päästja“ (Jesaja 45:15)

Jumal ei jäänud üksnes oma kirkusesse pealt vaatama, kui kehvasti meie, patused inimesed, selles kurjas maailmas hakkama saame. Ta ei jäänud lihtsalt ootama, millal me kõik lõpuks põrgusse jõuame, vaid hoolis, tuli meie juurde ja armastas meid. Ta tegutses ja saatis meie juurde oma Poja. Piiblis on kirjutatud:

„See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!”
(2 Kr 5:18–6:2)

Kristliku usu keskmes on kaks ideed, mis esmapilgul võivad tunduda üksteist välistavad. Esimene neist ideedest on väga lai, teine aga väga kitsas. Laiema idee kohaselt võtab Jumal Isa eranditult iga inimese Jeesuse pärast vastu. Kitsama idee järgi pole muud päästvat armu kui Jeesus ja tema töö.

„Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.
(Jh 14:6)

Laiem idee võib olla raskesti usutav, sest tundub liiga hõlbus. Ent Jumala arm on tõepoolest tasuta, muidu ei oleks see ju üldse arm, või kuidas? Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma Kristuse surma läbi enesega. Kitsas idee seevastu tundub liiga ahtana: kas Jumala arm on tõesti üksnes Kristuses ja mitte kuskil mujal? Jah, just nii see on. Kristus pole lihtsalt üks tee Jumala juurde – ta on ainus tee. On vaid üks võimalus näha Jumala armastavat ja isalikku nägu: olles seotud Jeesuse Kristusega. See, kes hülgab Kristuse, ei saa päästetud. Kes ei lähe läbi ukse, ei suuda ka kivimüürist läbi astuda.

Mõlemad osad on tõesed: arm on Kristuses täielik ja tasuta, ent seda üksnes Kristuses.

Suviti veedan ma palju aega merel, Turu saarestikus. Mõnikord kukub kellelgi mobiiltelefon merre. Sel juhul läheb telefon lõplikult kaotsi. Mõnikord kukub küljest päramootor ja sellest jäädakse igaveseks ilma. Need vahejuhtumid teevad meele mõruks. Ent mis olnud, see olnud. Hiigelsuur lohutus on selles, mida Piibel räägib Jumala kohta:

„[K]es halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.”
(Miika 7:19-20)

Kui Jumal heidab Kristuse pärast kõik meie patud mere sügavustesse, ei kaeva neid enam keegi välja: ei inimene, kurat ega ka ingel.

4. Mis on usaldus?

Kristluses on mitu mõõdet. Üks neist on usaldus – kindlustunne selles, et Jumal on hea.

Mõtle hetkeks kellegi peale, keda sa täielikult usaldad. Kui sul tuleks nimetada paar inimest oma elus, kellele võid tõeliselt toetuda, siis kes need oleksid ja miks? Kujuta ette sellist olukorda: kõnnid parajasti tänaval, kui keegi sulle läheneb ja küsib sinult sinu pangakaarti ja PIN-koodi. Kahtlen sügavalt, et oled valmis neid võõrale inimesele andma. Ent kas sul on keegi, keda sa usaldad piisavalt, et anda talle oma pangakaart ja PIN-kood? Mina isiklikult ei kõhkle andmast pangakaarti oma pojale, kui ta tahab näiteks autole bensiini võtta. Ta ei kuritarvitaks seda. Võib-olla tuleb ka sulle pähe keegi, keda sa sama palju usaldad. Ent mõtle selle peale, kuidas selline usaldus enamasti tekib: aeglaselt, aasta-aastalt, kasvades just keerulistel aegadel, kui näed, et see inimene pole sinu usaldust petnud ega peta ka edaspidi.

Just nii kujuneb välja ka usaldus Jumala suhtes. Vähehaaval, iga üksiku jumalateenistuse, lauldud laulu ja läbielatud kriisiga. Ma ei tea, kuhu Jumal mind on toonud ja miks, ent olen kindel, et just tema on mind juhtinud. Ta ei ole mind kunagi hüljanud, unustanud ega üksi jätnud. Veelgi enam – ta on minusugust patust inimest kannatanud välja aastaid, isegi kümneid aastaid, ja lubanud mind juhtida seni, kuni jõuan koju. Ma õpin teda usaldama. Ma juba usaldangi teda. Kas isa võiks oma lapse kunagi hüljata?

5. Kes siis on Jumal?

Jumal on suur müsteerium, püha, varjatud ja hoomamatu Jumal, kelle juures ei ole pattu ega pimedust. Ometi on ta patusele inimkonnale lähenenud Kristuse kaudu ja on seeläbi meie, inimeste jaoks palavalt armastav isa. Kogu meie nõrkuse ja patu ning kõigi vastamata küsimuste keskel paistab valgus apostli sõnades, kui ta kirjutab Jeesusest Kristusest:

„keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga …”
(1 Peetruse 1:8)