Kirikuaasta ühed tähtsamad pühad: paastuaeg ja ülestõusmispühad

Autor: 
Liisa Rossi

Vastlapäev ja tuhkapäev

Vastlakuklid on talveperioodi suur hõrgutis, aga kas teadsid, et need kuuluvad kokku ühe kindla päevaga – vastlapäevaga? Ja et vastlapäeva tähendus on midagi enamat kui võimalus maiustada kuklitega, mis on täidetud rohke vahukoore ja magusa moosiga? Võib-olla oled pannud ka tähele, et vahel on vastlapäev veebruari alguses, aga vahel alles märtsis? Seda sellepärast, et vastlapäev on seotud ülestõusmispühadega, olles viimane päev enne ülestõusmispühale eelnevat suurt paastuaega. Siis on veel viimast korda enne seitset nädalat paastu söödud kõhud täis rammusat rooga ja pidutsetud korralikult enne tõsisemat enese läbikatsumise aega. Eriti katoliiklikes maades on vastlaid tähistatud suurte karnevalidega – sõna „karneval” arvatakse muide pärinevat sõnadest, mis tähendavad lihast loobumist. Meil põhjamaal on karnevali asemele saanud liulaskmine.

Vastlapäevale järgneb tuhkapäev, millega algab 40 päevane paastuaeg. Kui aga hakkad loendama päevi kuni ülestõusmispühani, märkad, et neid tuleb kokku hoopis 46. Vahe tuleb sellest, et pühapäevi paastupäevadeks ei arvestata. Tuhkapäeva nimetus tuleneb paastumise sümboliks olevast tuhast. Paljudes kirikutes joonistatakse tuhkapäeva missal kirikuliste laubale tuhaga rist patukahetsuse ja pattude andeksandmise märgiks.

Aga mis paastuaja mõte õieti on? Esiteks tuleb meelde toidust loobumine. Tõesti, kus Piiblis paastumisest räägitakse, seal tähendab see just toidupaastu. Aga see ei tähenda ainult seda! Paastuaeg on eelkõige vaimne teekond. Paastumise tuum pole loobumine millestki, vaid loobumine millekski. Paastuajal saame lihtsustada oma eluviisi, jätta ära ebaolulisi asju, et teha ruumi olulisele. Meid kutsutakse panema asju oma elus tähtsuse järjekorda. Paastuaeg on kristlastele suurepärane võimalus keskenduda enese läbikatsumisele ja meeleparandusele, aga eelkõigeJumalale läbi Piibli lugemise ja palve. Paastumisega valmistame end tähistama kristliku kiriku suurimat püha.

Palmipuudepüha

Palmipuudepühaga algab suur nädal, viimane nädal enne ülestõusmispühi. Elame kaasa Jeesuse maapealse elu viimaste päevade sündmustele. Palmipuudepühal ratsutas Jeesus eeslil Jeruusalemma ja inimesed tervitasid Teda, oodatud messiat, hüüdes Hoosannat kui abipalvet kuningale. Prohvet Sakarja oli ju ennustanud, et Messias ehk oma rahvast vabastav Kuningas on alandlik ja ratsutab eesliga. Jeruusalemma rahvas tervitas Jeesust, lehvitades palmioksi ja laotades oma riideid Tema teele. Kuna meil palmipuid ei kasva, on pühapäeva sümboliks siin saanud pajuurvad – üks esimesi elumärke looduses pärast pikka talve.

Aeg, millal Jeesus saabus kuninga linna, ei olnud juhuslik, vaid olid tulemas paasapühad. Jeruusalemm oli täis palverändureid. Juudi rahvavanemad ja ülempreestrid kartsid rahvarahutusi. Jeesus oli nende jaoks rahurikkuja, kellest pidi lahti saama. Aga Teda ei saanud kinni võtta rahvahulga keskel, sest oli liiga populaarne. Nädala jooksul pöördub Aukuninga tee aga alanduse- ja ristiteeks.

Suur Neljapäev

Suurel Neljapäeval meenutame Jeesuse viimast paasasöömaaega koos oma sõpradega. Juutidele meenutas see söömaeg vabanemist Egiptuse orjusest, aga Jeesus seadis oma jüngritele uue söömaaja: armulaua. Ta õpetas, et leivas ja veinis saame võtta vastu Tema enda ihu ja verd, mille Ta meie eest andis pattude andeksandmiseks.

Suure Neljapäeva hilisõhtul said juudi rahvajuhid võimaluse võtta Jeesus kinni, kuna üks Tema jüngritest, Juudas Iskariot, reetis Ta. Jeesus palvetas Ketsemani aias, tundes suurt piina, aga sõbrad ei suutnud Talle toeks olla, vaid jäid magama. Vangistajate tulles püüdis Peetrus Jeesust alguses küll mõõgaga kaitsta, aga seejärel põgenesid kõik suure hirmuga ja jätsid Jeesuse üksi. Hiljem Peetrus isegi salgas Jeesust kolm korda.

Suur reede

Suurel reedel tähistatakse kristlikes kirikutes Jeesuse ristisurma. Jeesuse üle mõisteti valekaebuse peale kohut, Teda piitsutati, piinati, teotati, löödi risti, kus Ta kannatas kujutlematut valu, olles jäänud lisaks veel täiesti üksinda. Jumal oli jätnud Ta maha, Tema peal lasus kogu maailma patt ja pimedus. Juhtus midagi, mida on võimatu mõista: Jeesus, kes oli Jumal suri. Ta pandi hauda. Maailm oli pime ja hirmuäratavalt vaikne.

Võib-olla tundub ristisurma tähistamine ülimalt brutaalne, aga vaadakem ristiusu sisu tervikuna. Inimene on läinud Jumalast lahku ning kaotanud rahu ja oma elu eesmärgi. Seega on maailm täis isekust, ahnust, haigust, tüli ja lootusetust. Seda olukorda ei suuda inimesed ise parandada, aga Jumal armastas enda looduid nii palju, et tahtis kõike jälle korda seada. Sellepärast läkitas Ta oma ainsa Poja, Jeesuse, inimesena maa peale. Jeesus elas siin täisverelist elu ja andis ennast ohvriks meie eest. See, mis algul tundus ülim kaotus, oligi tegelikult võit. Jeesus võitis oma surmaga kurja ja patu võimu, mis meid seob. Ta võttis meie karistuse enda peale, Ta lunastas meid vabaks. Ta suri, et meie saaksime elada. Olgu me ükskõik kui suures ahastuses või valus, ei pea me mitte kunagi jääma üksi pimedusse, Jumala poolt hüljatuks ja neetuks. Meile on Jeesuse rist suurima armastuse ja võidu märk.

Rist ei olnud siiski veel loo lõpp. Suur reede ja laupäev on leinaaeg, mil mõeldakse Jeesuse kannatustele ega korraldata pidusid, aga ülestõusmisööl vastu pühapäeva algab juba rõõmupidu.

Ülestõusmispüha

Jeesus oli reedel surnud ja maha maetud, ja pühapäeva hommikul läksid mõned naised Ta haua juurde. Nad läksid sinna leinates, aga leidsid tühja haua ja ingli, kes kinnitas, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Pärast seda ilmus ülestõusnud Jeesus paljudele oma jüngritele, kes veendusid, et Ta tõesti elab. Seda tähistataksegi ülestõusmispühal suure juubeldamisega. Jeesus on surma ära võitnud! Patu ja kurjuse võim on võidetud. Tulgu elus ette mida iganes – üksildust, valu, hirmu, pimedust, lootusetut vaikust – ei jää neile viimast sõna! Viimase sõna ütleb surnuist üles tõusnud Jeesus Kristus, Tema, kes annab meile ja kogu maailmale tuleviku ja lootuse.

Paljud tunnevad ülestõusmispühi munadepühana, millal värvitakse ja koksitakse mune. Need kombed ei ole tekkinud tühjast, vaid muna on juba väga varajasest ajast olnud ülestõusmise sümboliks. Muna näeb välja elutu, aga selle sees on peidus uus elu, nii nagu Jeesus lebas hauas surnuna, aga pühapäeva hommikul oli haud tühi ja Ta oli tõusnud surnuist üles.

Loe lisaks: Miks on ülestõusmispühad igal aastal erineval päeval?

Ülestõusmispühad on liikuv püha, mis võib aset leida vahemikus 22. märtsist kuni 25. aprillini. Jeesus suri ja tõusis surnuist juutide paasapüha ajal. Kuna juudid kasutavad kuukalendrit, seadis ka kirik ülestõusmispühade ajahetke kuu liikumiste järgi. Lihtne reegel on, et esimene ülestõusmispüha on pühapäev, mis järgneb esimesele täiskuule pärast kevadist pööripäeva. See väljaarvestamise viis pärineb neljandast sajandist, mil ei tuntud veel nii hästi astronoomiat ja otsustati, et kevadine pööripäev on alati 21. märtsil. Sama süsteemi järgitakse ikka veel, kuigi enamasti on astronoomiline pööripäev juba 20. märtsil. Õigeusu kirikus on ülestõusmispühad tavaliselt muul ajal kui luteri, katoliku ja teistes lääne kirikutes, sest kuigi arvutamise reegel on sama, kasutab õigeusu kirik erinevat kalendrid.

Kristuse taevaminemise püha

40 päeva jooksul pärast ülestõusmist ilmus Jeesus oma jüngritele. Neil oli võimalus näha, et Ta tõusis tõesti ihulikult üles – Ta sõi, jõi ja rääkis nendega. Siis võeti Jeesus taevasse, kus Ta istub võitjana ja kogu maailma valitsejana trooni peal. Enne oma taevaminekut andis Jeesus jüngritele käsu kuulutada evangeeliumi kõigile inimestele üle terve maailma. See oli võimatu ülesanne väikesele tavaliste inimeste rühmale, aga õnneks lubas Jeesus olla koos nendega. Enam ei seo Teda maapealsed piirangud ja nii Ta saabki olla meie igaühe juures igal pool ja igal ajal.

Nelipühad

Taevaminemise eel lubas Jeesus saata jüngritele Püha Vaimu, kes oleks nende lohutajaks ja õpetajaks, tuletaks neile meelde Jeesuse sõnu. Püha Vaimu väljavalamine toimus kümme päeva hiljem, kui Jeesuse jüngrid ja paljud teised olid kogunenud Jeruusalemma templisse juutide šavuoti pühal, mis tähistab kümne käsu andmist rahvale. Piibel kirjeldab, kuidas taevast tuli kohin ja nagu tulekeeled laskusid jüngrite peale, kes said täis Püha Vaimu ja hakkasid kuulutama sõnumit Jeesusest. Kuigi kohal viibis inimesi üle kogu suure Rooma riigi idaosa, kuulsid kõik räägitavat oma emakeelt. Tol päeval hakkasid tuhanded uskuma Jeesusesse ja nad ristiti. Nelipüha on kutsutud kristliku kiriku sünnipäevaks. Jeesus oli läkitanud Püha Vaimu ja kirik sai alustada oma ülesannet: viia evangeelium Jeesusest üle kogu maa. Ilma Püha Vaimuta oleks see töö võimatu, aga Püha Vaim annab usu, liidab kristlased kokku Jeesusega ja ühendab kõik maailma kristlased niimoodi üheks suureks Jumala pereks.

Eestikeelse nimetuse „nelipühad“ algupära ei ole täpselt teada, aga tõenäoliselt tuleb nimi sellest, et varem tähistati neid pühi koguni neli päeva.

  • English
  • Suomi