Uurime siin, mida Piibel õpetab apostlitest, vaimuliku ametist ja ülesannetest ning millel põhineb pastori amet luterlikus teoloogias?

Issanda teenistuses

„Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada.
Ja ta seadis need kaksteist: Siimona, ja pani talle nimeks Peetrus, ja Jaakobuse, Sebedeuse poja, ning Jaakobuse venna Johannese, ja pani neile nimeks Boanerges, see on Kõuepojad, ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Jaakobuse, Alfeuse poja, ja Taddeuse ja Siimon Kananaiose ja Juudas Iskarioti, kes tema ära andis.”
(Mk 3:13–19)

Uus Testament on kirjutatud kreeka keeles. Selles keeles on apostel „apostolos”, mis tähendab „läkitatu” ehk „saadik”. Kiriklikus keeles tähendab apostel algselt kahtteist meie tekstis mainitud Jeesuse saadikut ja Juuda asemele võetud Mattiast ning Paulust, kes kasutab seda nime enda kohta (Rm 1:1).

„Paulus, Kristuse Jeesuse sulane, kutsutud apostel, välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi...”
(Rm 1:1)

Apostli amet on ainulaadne. Kristus kutsus nad isiklikult ja nende kaudu andis Jumal osa oma eksimatust ilmutusest, Pühast Piiblist. Selle sõna laiemas tähenduses on nimetatud apostliteks ka teisi Kristuse saadikuid, näiteks Timoteost 1. Tessaloonika kirja 2. peatükis (1Ts 2:7: „...kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad...”).

See tuletab meile meelde tähtsat mõõdet: Kristuse Kiriku karjase amet on oma loomult apostellik. Arutleme täna, milline on meie aja karjaste koht apostlikus traditsioonis kolme meie tekstist kerkiva teema kaudu:

1) Kristus kutsub,
2) Kristus varustab ja
3) Kristus läkitab.

1. Kristus kutsub

Markuse evangeeliummi kolmas peatükk jutustab: „Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde.” Apostlid niisiis ei valinud oma ametit, vaid Jeesus valis ja kutsus neid. Nende amet oli Jumala armuanne – mitte ise valitud ülesanne, mis annaks neile Kirikus juhtiva positsiooni. Püha Paulus õpetab Efesose kirja 4. peatükis nii:

„Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.” (...) „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks...”
(Ef 4:7,11)

Kristus annab oma Kirikule karjased ka täna. Esmalt ta valib ja kutsub pühas ristimises kõik kristlased üldisse preesterlusse. Nii teeb ta meid vaimulikeks preestriteks, kes tunnistavad temast. Sellest kõneleb Püha Peetrus 1. kirja 2. peatükis:

"Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse..."
(1Pt 2:9)

Kõik kristlased on osalised üldises preesterluses. Kõiki on kutsutud tunnistama Kristusest – ka sind. Ka sina oled vajalik!

Kristlaste seast Kristus valib ja kutsub oma Kiriku kaudu mehi erilisse preesterlusse, preestri ametisse. See amet on Jumala enese seatud; andis ju meie Issand Pauluse kaudu käsu seada kogudustesse karjased. Tiituse kirja 1. peatükist loeme:

"Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis jäi korraldamata, ning seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks."
(Tt 1:5)

Karjase amet on Kirikule vältimatult vajalik – üks Kiriku seitsmest tundemärgist, nagu meie usupuhastaja Martin Luther meelde tuletab. Tsiteerin teda lühendades:

„Kirikut tuntakse väliselt sellest, et ta kutsub inimesi oma teenistusse ja omab kindlaid ameteid. Sest peavad olema piiskopid, pastorid ja jutlustajad, kes avalikult ja eraldiselt jagavad ning teostavad eespool öeldut kiriku pärast ja tema nimel, palju enam aga veel Kristuse poolt seatu põhjal, nagu ütleb Paulus Ef 4:8,11... (...) Kus sa siis selliseid ameteid ja nende kandjaid näed, seal ole kindel, et siin peab olema püha kristlik rahvas. Kirik ei saa olla ilma piiskoppideta, pastoriteta, jutlustajateta, preestriteta, sest ka need ei saa olla ilma kirikuta. Mõlemad kuuluvad kokku.”
(On the Councils and the Church / Kirkolliskokouksista ja kirkoista, lk 158–159, 169–170.)

Kiriku kaudu antud kutse ja piiskopi vahendusel toimetatud pühitsuse kaudu liidab Jumal vaimulikud apostlikku järjepidevusse ehk suktsessiooni, teeb nad osaliseks apostlikust ametist. Kui nad ametisse kutsutakse ja pühitsetakse, saavad nad apostlite viisil selle ameti armuande.

2. Kristus varustab

Markuse evangeeliumis jutustatakse: Ja ta seadis kaksteist, (...) et need oleksid temaga.” (Mk 3:14) Kristus kutsus apostlid sellisesse „teoloogiateaduskonda”, kus õpetajaks oli Jumal ise. Nood kaksteist said istuda Issanda jalgade juures ja teda kuulata. Jeesus avas neile taevariigi saladusi. Ta varustas neid nende ülesandeks, neid õpetades.

Nii talitab Issand tänagi. „Ülevaataja peab siis olema (...) osav õpetama,” kirjutab Paulus 1. kirjas Timoteosele 3. peatükis. Kirjas Tiitusele 1. peatükis tuletab ta meelde, et pastor „peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma vasturääkijaid.” (Tt 1:9)

Vaimulik peab niisiis saama oma ülesanneteks piisava koolituse. Selle annab Jumal oma sõna kaudu. Karjase ametiks valmistujad peavad usaldusväärsete õpetajate juhendamisel usinasti õppima Jumala sõna ja seda õigesti seletavat evangeelse luterliku kiriku õpetust. Nii istuvad vaimuliku kandidaadid Issanda jalge ees ja kuulavad teda. Just sel viisil varustab meie Ülemkarjane käesoleva aja karjaseid pühaks ametiks.

Ka kõik teised Ülestõusnu tunnistajaiks kutsutud vajavad õpetust. Iga kristlane peab õppima Jumala sõna, et kasvada kristlasena ja täita oma ülesannet tunnistajana – ka sina. Tule siis sageli sõna juurde. Siin kõneleb sinuga su Issand. Selle kaudu ta varustab sind.

3. Kristus läkitab

Markuse evangeelium jutustab apostlite läkitamisest: „Ja ta seadis kaksteist, (...) et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada.”

Kutsutuina ja varustatuina läkitati apostlid õpetama ja ajama välja kurje vaime. Töövahendeiks anti neile Jumala sõna, püha ristimine ja Issanda armulaud. Nii võime lugeda meie Issanda ristimis- ja misjonikäsust ning armulaua seadmisest ja veetmisest jutustavatest piiblitekstidest. Apostlid pidid õpetama, ristima ning kogunema veetma Kristuse ihu ja vere salasust. Nad pidasid oma ametit, vahendades Jumala ilmutust ja toimetades armuvahendeid, milles Kristus on ligi ja tuleb patuste südameisse.

Just selles on apostli ameti otstarve: viia armu evangeelium kõigile inimestele Kristuse saadikuina ja tema asemel. Paulus võtab selle kokku, kirjutades oma apostli ametist 2. kirjas korintlastele 5. peatükis:

„Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!”
(2Kr 5:17–20)

Apostlid jagasid Jumala armu sõnas ja sakramentides. Nad jutlustasid, et maailm oleks lepitatud Kristuses; et kõigi patud oleks andeks antud; et Jumal ei arvestaks inimestele süüks nende üleastumisi; et taevas oleks avatud! Nad ristisid patuseid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse, nii et inimesed said Püha Vaimu anni ja vabanesid Kurja võimusest. Nad veetsid püha armulauda, milles Kristus annab oma ihu ja vere kui surematuse rohu oma ristimises uuesti sünnitatud lastele. Nad ajasid välja kurje vaime Jumala sõna väega. Nii talitasid apostlid Kristuse volitusel ja tema asemel.

Nii talitavad apostliku ameti pidajad ka täna. Kristus läkitab pastorid pidama oma ametit tema eest. Meie Kiriku Usutunnistuskirjades sisalduvas, Martin Lutheri töökaaslase Philip Melanchtoni aastal 1531 kirjutatud Augsburgi usutunnistuse apoloogias öeldakse, et vaimulikud

„...esindavad kiriku kutsumise põhjal Kristuse, mitte omaenda isikut, nagu tunnistab Kristus: „Kes teid kuuleb, see kuuleb mind.” Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.”
(Apol. VII & VIII, 28)

4. Kristus tegutseb karjase ameti kaudu

Apostlite ameti pidajad ei esinda oma ametis iseennast, vaid Kristust. Kristus õpetab ja jagab sakramente nende kaudu. Nad tegutsevad tema suude ja kätena. Sellepärast tohid võtta armuvahendeis sinule kingitava andeksandmise ja igavese elu vastu kindla usu ja usaldusega. Jeesus lepitas sinugi patud oma verise ristiohvriga. Sindki on ta oma teenija kaudu vabastanud Kurja võimusest ja uuesti sünnitanud püha ristimise sakramendis. Sinulegi laseb ta jutlustada oma sõna, et sa leiaksid temas varjupaiga ja kasvaksid usus. Sindki päästab ta pihi sakramendis kõigist su pattudest. Sindki toidab ta oma ihu ja verega igal missal.

Ela Issanda omana. Ära lükka teda tagasi oma uskmatusega. Ära jää väljapoole Kristuse kirikut. See tee viib hukatusse, sest keegi ei pääse taevasse oma teenete abil. Sinna pääsetakse tänu Jeesusele. Tema veri võimaldab kõigil lepituse usus vastu võtta. Ole sa langenud mis iganes pattudesse, ole sa kuitahes nõrk, olgu su probleemid millised tahes – Jeesuse Kristuse veri puhastab sind kõigest patust. Otsi varjupaika üksnes temas. Tema ei hülga sind iialgi. Temasse uskudes tohid olla teel taevasse – ja täita oma tunnistaja ülesannet. See on suur eesõigus. Tohid jutustada oma ligimestele, et meil on Jumal, kes armastab ja annab kõik patud andeks Jeesuse pärast. Tohid jutustada, et meil on Jumal, kes mõistab ja aitab meid, nõrku patuseid. Tohid jutustada, et meil on Jumal, kes viib taevasse päris igaühe, kes temas varjupaika otsib.