1. Loomine- usu keskne küsimus

Piibel algab loomisega ja lõppeb loomisega. Kristliku usu kohaselt on maailmal oma alguspunkt ja oma lõpp-punkt. Alguse ja lõpu vahel on maailm Tema kätes, kes on loonud mittemillestki kõik nähtava ja nähtamatu. Ta on üks ja ainus Jumal, kellel ei ole olnud algust ega tule ka lõppu.

Usk loomisesse on kristluse jaoks keskne õpetus. Selle abil mõistab inimene oma kohta Kõigekõrgema ees. See õpetab meid, kuidas me peaksime õigesti suhtuma meid ümbritsevasse maailma ja kõigesse, mida see maailm meile pakub. Samal ajal aitab see meil mõista Piibli sõnumit, mis on, et Jumal on loonud inimese ja kutsub igat inimest, kelle ta on loonud, enese ligi. Kristlik usk loomisesse pakub meile erinevaid vaatenurki ning järgnevalt on mõningad neist välja toodud.

Kristlik kirik, mis usub loomisesse, usaldab Jumalat, kes on kõikvõimas ja kellele ei ole võrdset. Ei kurjad valitsejad, selle maailma suurkujud ega inimese patt suuda kõigutada Jumalat, kes hoiab kogu maailma oma peopesadel. Tema, kes lõi maailma sõna läbi, lõpetab kunagi maailma samuti sõna läbi. Ka kogu vahepealne aeg on tema kontrolli all. Vana Testamendi usklikud võtsid ette ohtlikke teekondi, teades et nad võivad loota vägeva Looja peale (Ps 121:1-2). Ilmutuste aegadest on tagakiusatud kristlased lootnud Issanda peale ja palunud, et ta tuleks ja tooks õiguse oma rahvale (Ilm 6:9-10). Keerulistes olukordades võib tunduda raske loota Jumala kõikvõimsuse peale. Vaatamata sellele on see suur väärtus ja lootuseallikas ka tänapäeval.

Uskudes loomisesse, tunnistame samas usku sellesse, et Jumal hoolitseb iga inimolendi eest siin maailmas. Vana Testamendi usklik kummardab Tema ette, kes tundis kummardajat juba enne tema palvet ja teadis igat päeva, enne kui see kätte jõudis (Ps 139:13-17). Iga inimene on kardetavalt imeliselt loodud. Just sellepärast on iga inimene väärtuslik, nii mees kui ka naine, nii sündimata laps kui ka rauk, nii mustanahaline kui ka valgenahaline, nii terve kui ka puudega inimene, nii kristlane kui ka moslem. Kõik on ära teeninud inimliku väärikuse. Ükskõik kui suur patu hulk ei võta kellegilt ära tema väärtust Jumala looduna. Kõik on kallid Jumalale ja seepärast kutsub Jumal kõiki enda ligi. Jeesuse sõnad sellest, kuidas Jumal hoolitseb inimeste eest on väga puudutavad:

Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?

Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!

Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.
(Mt 6:25-34)

Piibli esimene peatükk räägib sellest, kuidas Jumal andis inimestele ülesande:

Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”
(1Ms 1:28)

Vastava ülesande kirjelduse leiame ka kaheksandast psalmist. Jumal on andnud inimesele erilise koha oma loodu seas. See tähendab suurt au, kuid see on samuti suur vastutus. Inimene on justkui sulane Jumala talus. Meil on õigus rakendada ja kasutada loodut, kuid meil tuleb seda teha vastutustundlikult. Me ei tohi hävitada ega rikkuda maailma, sest see ei ole meie oma. Iga inimene on loodud Jumala poolt ja on seega tema teenistuses. Igaüks meist seisab kunagi viimsel kohtupäeval Looja ees ja annab vastutust oma elu kohta. Kristlik usk ütleb, et keegi ei saa ennast õigustada viimsel kohtupäeval ilma Kristusele lootmata, kes kandis ära meie patud ning tõi endasse uskujatele armu ja pattudest andeksandmise.

2. Piibel ja teadus

Charles Darwini „Liikide teke“ põhjustas kristlaskonna seas arutelu, mis kestab tänapäevani. Viimase 150 aasta jooksul on loodusteadused arenenud väga kiiresti ning on avastatud hulgaliseltuusi asju meid ümbritseva keskkonna toimimise kohta. Kristlike kirikute suhtumine uutesse leidudesse on olnud väga erinev. Põhiprobleemiks on kerkinud 1. Moosese raamatu alguses kirjeldatud maailma loomine Jumala poolt 6 päeva jooksul. Loodusteadlastel on universumi varajaste faaside, elu arengu ning inimese päritolu kohta hoopis teistsugused teooriad. Tänapäeva astronoomia ja bioloogia seletused ei lähe kokku Piibliga ning enamik teadlasi arvab, et evolutsiooniteooria seletab kõige paremini inimese päritolu.

Ühelt 19. sajandi saksa filosoofilt pärineb suuure kuulsuse saanud mõte: Jumal ei ole loonud inimest, vaid inimene on loonud Jumala. Seda hakkasid kasutama kommunistid, kes arendasid sellest oma mõtte: religioon ei ole mitte ainult inimese pettekujutelm, vaid see on ka ohtlik, kuna on kontrrevolutsiooniliste jõudude teenistuses. „Religioon on oopium massidele“, tähendas et religiooni kasutati valuvaigistina, kui läks vaja rasket lõikust.

Evolutsiooniteooriat on meelevaldselt kasutatud religiooni aseainena ning juhitud selle abil inimest eemale Jumalast. Väga paljud inimesed kordavad lauset: „Ma ei usu Jumalasse, ma usun evolutsiooni.“ Kristliku usu järgi peab iga sellise vastusega siit ilmast lahkunud inimene andma vastust oma elu ja sõnade kohta Looja ees.

Evolutsiooniteooriat on tõepoolest võimalik meelevaldselt kasutada Jumala vastu, kuid see ei pea nii olema. Evolutsiooniteooriat ei pea kasutama relvana usu vastu. Paljude kristlaste jaoks ei ole mõlema omaksvõtmise puhul mingit konflikti, samas kui mõned näevad nende puhul teatavat vastuolu.

3. Kuidas on evolutsiooniteooriat hinnatud?

Mõned konservatiivsed kristlikud ringkonnad on ateistide rünnakutele vastanud omapoolsete rünnakutega evolutsiooniteooria ja selle lahendamata küsimuste vastu. Kriitikute arvates on evolutsiooni kujutavat ketti väga raske või koguni võimatu kokku panna ning nende “aukude” katteks on tehtud ekslikke ja valesid järeldusi. Lisaks rajaneb evolutsiooniteooria tõdemusel, et on väga väike tõenäosus, et tekiks elu meile tuntud rikkuses ja mitmekesisuses, mis oleks suutnud sellisele tasemele areneda.

Samal ajal tasub olla ka ettevaatlik kristlastest kriitikute puhul. Evolutsiooni ja elu arengut uuritakse tuhendetes ülikoolides kogu maailmas. Mõnigi kord jääb evolutsiooniteooria vastaste argumente kuulates mulje, justkui oleks teadlaste puhul tegemist rumalatega, kes ei tea oma alast mitte midagi. Kas on tõesti käsil vandenõu jumalatute teadlaste poolt, et suruda vaikselt evolutsiooniteooria läbi, kui iseenesestmõistetav dogma?

Me peaksime aru saama, et teadus ja usk on eraldi valdkonnad. Mõlematel on suur väärtus. Usk ei toetu mõistusele, vaid Jumala kuulutusele. Teadus aga rajaneb inimmõistuse poolt välja töödatud meetoditel. Mitte kõik loodusteadlased pole ateistid ning ka evolutsiooniteooria omaksvõtt ei tekita paljudel inimestel konflikti usuga Jumalasse. Kahjuks saavad avalikus arutelus tähelepanu tavaliselt äärmused. Ühest küljest loodusteadlsed, kes evolutsiooniteooria abil teevad maha usku ning nende tulihingelised vastased, kelle argumendid on nõrgad ning läbimõtlemata. Vähem tähelepanu saavad tõsist uurimistööd teevad isikud ning teadlastest kristlased. Üks viimastest võttis oma seisukoha kokku nii: „Jumal on loonud maailma ning nüüd meie üritame teada saada, kuidas ta seda tegi.“

Kunagi ma kohtusin ühe naise ja mehega, kes olid kihlatud ja pidid abielluma paari nädala pärast. Mõlemad olid kristlased aga ka arstid ning seega olid nad palju pidanud tegelema loodusteaduste õppimisega. Sellepärast nad teadsid, mille üle arutelu käib.

Mida peig mõtles, kui ta vaatas oma pruuti? Hunnik elemente ja kogum keemilisi protsesse. On väga raske öelda, et see vaatenurk on vale. Õnneks ei olnud see ainukene vaatenurk, mida peigmees nägi. Ta nägi samuti oma armast pruuti, kellega ta tahtis elada koos elu lõpuni.

Asju vaadates on alati mitmeid vaatenurki. Maailma ja selle päritolu võib samuti vaadata kahest vaatenurgast. Teadus otsib, kui kaugele ta võib jõuda. Kristlane kummardab suure Looja ees ja otsib enda kohta tema ees. Mõlemad vaatenurgad on ülesanded, mis meile on antud.

Evolutsiooniteooria on teaduslik teooria ja sellega tegeleb teadus oma käsutuses olevate vahenditega. Teaduse maailmas vahetab täpsem ja uuem teooria alati välja vanema ja aegunud. Vaadates tagasi ajalukku, näeme et kristlus on suhtunud väga erinevalt läbi ajalooperioodide teadusesse ja selle saavutustesse. Mõningatel hetkedel on kirik tõepoolest võidelnud teaduslike avastuste kui mõttetu inimtarkuse vastu. See aga ei ole alati nii olnud ning kristliku usu ja teaduse vahel on ajaloo vältel enamjaolt valitsenud suhtlus. Millises vormis ja kuidas peaksid teadus ja usk üksteisesse suhtuma? See on küsimus igale põlvkonnale ning me vajame palju tarkust, et sellele küsimusele vastus leida.

4. Kuidas usk sünnib?

Üks luterliku usutunnistuse alustalasid on tõdemus, et inimene ei saa omast jõust ja mõistusest uskuda ega uskuma jääda, vaid ta vajab selleks Püha Vaimu abi. Ainult Püha Vaim saab inimsüdames äratada usku Kristusesse.

Kristlike ringkondade kriitikal evolutsiooniteooria vastu, tuleb välja mõnikord üks arvamus. On öeldud, et evolutsiooniteooriat tagasi lükates saab sinust usklik. Siiski ei tee mingi teadusliku teooria tagasilükkamine ega vastuvõtmine kellestki kristlast. Inimmõistusel on oma ülesanne, kuid selle läbi ei saa uskuma hakata evangeeliumit ristilöödud Jeesusest. Usk on Püha Vaimu kingitus ja ta sünnitab seda läbi Jumala sõna ehk Piibli ja sakramentide (ristimine ja armulaud) ükskõik kus ja ükskõik millal.

5. Tarkuse kummardamine

Läänemaailma teadus on uhke oma saavutuste üle. Mõeldakse, et endast lugupidav teadlane ei kummarda millegi ega kellegi ees. 20. sajandi alguse teadus oli täis optimismi ja kuulutas, et inimene suudab kõik selle maailma probleemid tehnoloogia ja teaduse abil lahendada. Viimaste aastakümnete jooksul on see arvamus kaotanud kõvasti autoriteeti. Teadus ja tehnoloogia ei ole toonud rahu ning rõõmu, vaid on aidanud kaasa lõhenemise, üksilduse ja sellise keskkonna tekkele, mis liigub hävingu poole.

Uue Testamendi alguses räägitakse sellest, kuidas idamaade targad tulid Jeesuslast kummardama. Nad ei muutunud vähem targemaks oma kummardamise pärast. Paljud kunstiteosed näitavad nende õndsustunnet ja rõõmu avastusest.

Lisaks lõhenenud ja kitsale teadusele vajame me ka tarkust, mis suudaks kummardada kõigeväelise Looja ees.