Käsitlen selles ettekandes ristimise küsimust ning püüan lühidalt kokku võtta, mida Piibel ristimise kohta õpetab. Selle eesmärk on arutelu nendega, kes ei tunnusta ristimist kui armuvahendit, st et ristimises antakse patud andeks. Minu seisukoht järgib traditsioonilist luterlikku arusaama ristimise kohta.

See ettekanne on oma olemuselt vestlusteema. Selle eesmärk on, et lugeja peatuks viimase lõigu juures ja mõtleks järele, millistele neist väidetest ta ehk vastu vaidleks. Pärastpoole saab järele mõtlemisel just neile küsimustele keskenduda.

Püüdes teha kokkuvõtet, tuleb mul tunnistada ka selle kahetsusväärset pealiskaudsust. Muuhulgas on käsitlusest välja jäänud Vana Testamendi näited, Johannese ristimine ning mitmed olulised ristimisjuhtumid näiteks Apostlite tegude raamatus. Apostlite tegude raamatu piiblitunnid on leitavad soome keeles aadressil https://www.sley.fi/toiminta/raamattu-tutuksi/raamattuluennot/raamattuluennot-apostolien-teot/

1. Inimese rikutus on täielik

Ristimise küsimust ei ole võimalik mõista, asetamata seda õigesse raami: meie lähtekoht on kogu inimkonna täielik lahutatus Jumalast. Üks lihtne, kuid lootusetu lõik Piiblist selle järgi uurimiseks on leitav Pauluse kirjast roomlastele, esimesest peatükist. Selle põhjal oleks pidanud inimkond tundma Jumalat üldise ilmutuse põhjal ja teenima üksnes teda. Inimkond ei teinud seda, vaid pööras Jumalale selja ning hakkas teenima hoopis ebajumalaid. Seetõttu pööras ka Jumal selja inimkonnale ning loovutas nad patule. Sellepärast ongi maailm selline, nagu ta on: patu ja pimeduse lootusetu paik. Ükski inimene omaenda “lihas” (st pattu langenud inimesena) ei ole Jumalat otsimas ning lisaks sellele on Jumal ise ennast peitnud inimese eest ega lase kellelgi ennast leida. Jumal on varjatud Jumal. Isegi inimese oma religioossus ei too teda Jumalale lähemale, vaid pigem viib teda Jumalast veelgi eemale.

Niisiis on ristimise mõistmise aluseks inimese täielik lahutatus Jumalast. See ei ole aga lõpp. Kõik ei ole nii lootusetu, nagu see võib tunduda! Piibli keskne sõnum on, et armastav Jumal on pöördunud langenud ja hukatusele määratud maailma poole ning on valmistanud meile lunastuse Kristuses. Ta valmistas Kristusele teed, valides välja Aabrahami ja luues tema kaudu oma rahva ning tehes teatavaks oma tahte Moosesele ja prohvetitele. Sellest kõigest, kuidas Jumal on valmistanud teed oma Poja tulekuks siia maailma, võime lugeda Piiblist Vanast Testamendist. Siis säras pimeduses valgus ja Jumal tuli inimese ligi. Kristuse sündimise ime peale ja temas maailma tulnud valgusele mõtleme igal aastal jõulude ajal. Kõige selle eesmärgiks on üks suur Jumala armastuse tegu. Seda valmistati ette Vanas Testamendis, viidi täide Kolgatal ja ülestõusmises ning apostlid ja nende järgijad, kogu Kristuse kirik, on pandud seda kajana kordama. Meieni jõuab see Jumala armuline tegu apostelliku sõna ning pühade sakramentide (ristimise ja püha armulaua) kaudu.

Niisiis sünnib iga inimene siia ilma patusena (Ps 51:7), elab oma elu Jumalast lahus ning satub lõpuks igavesse hukatusse. Näiteks see idee, et kõik lapsed saavad Taevasse isegi ilma Kristuseta, on inimlik mõttesünnitis, millel ei ole Piiblis mingit alust. Ainus pääste on selles, et Jumal on tulnud Kristuses langenud maailma ligi ning viinud täide oma lunastustöö. Ainult Jeesuse jüngrina oled sa päästetud – ja sa saad Tema jüngriks ristimises (Mt 28:18-20).

2. Mis on ristimine?

Piibel kirjeldab ristimist mitmesugusel viisil.

a. Maha matmine ja ülestõusmine – Roomlastele 6

Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks? Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada? Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga
(Rm 6:1-8).

Rooma kirja esimestes peatükkides rõhutab Paulus pidevalt tingimusteta armu, mille oleme saanud endi omaks Kristuse pärast. Seejärel kaalub ta võimalikku vastuargumenti: kas kristlasel on seega lubatud teha pattu nii palju, kui talle meeldib. Vastus on üllatav: ei, sest ta on ristitud!

Seejärel näitab Paulus suurepäraselt, kuidas ristimine tähendab kaht asja.

Esiteks on see Jumala kingitus, mis loob ühenduse Kristuse surma ja ülestõusmisega ning Jumala auga.

Teiseks on see kohustus, mille tõttu kristlane, kes on Jumalale kuuluvana ristitud, peab ka elama kui Jumala laps.

Ristimine tähendab, et meie vana mina on maha maetud Kristuse surmasse ning ristimise hauast tõuseb uus elu, mis on ühendatud Kristuse ülestõusmisega; peale ristimist sünnib meis uus inimene, kelle Jumal meis on loonud. See kohustab ristitud kristlast eluaegseks pühitsuseks, heites igapäevaselt ära oma vana mina ja riietudes uude minasse. Seda rõhutab Paulus kogu ülejäänud peatükis, mis on kindlasti väärt lugemist.

Pauluse argument tugineb mudelile, mida Paulus ka mujal jõuliselt õpetab: inimeses on “vana mina” ja “uus mina”. “Vana mina” on inimene omapead, ilma Kristuse armuta (Rm 6). “Uus mina” tähistab kristlase uut seisundit Jumala poolt lunastatud kristlasena. Kristlase elu on pidev otsuste tegemine selle eeskirja järgi, heites ära oma vana mina ja saades riietatud uude minasse (vt Ef 4:22-24, Kl 3:9-10).

b. Uuestisünd

Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle:
„Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.”
Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.”
Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?”
Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”
Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?”
Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu. Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?” Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse
(Jh 3:1-18).

Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist. Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal
(Tt 3:3-7).

Johannese evangeeliumi kolmas peatükk käsitleb lühidalt kokkuvõttes põhimõtteliselt sama teemat kui Rooma kirja kuus esimest peatükki. Nikodeemuse lugu peab vaatama ühe tervikuna. Nikodeemus, kõrgest soost ja õiglane mees, tuleb Issanda juurde ja on otsimas teed Jumala juurde. Jeesus ütleb talle, et ta peab uuesti sündima.

See on sama mõte nagu Rooma kirja esimeses peatükiski: inimese oma religioossus ei ole piisav, et luua uut elu. Mis on sündinud lihast, on liha ega saa muutuda vaimuks. On vaja Jumala tegutsemist. Johannes võtab selle kokku nõndanimetatud miniatuurses evangeeliumis – see ongi, kuidas Jumal loob uue elu keset surma. Tuleb uuesti sündida “veest ja Vaimust”.

Väljend “uuesti sündinud” esineb Uues Testamendis vaid mõnel korral. Mõned konfessioonid õpetavad, et see on eelkõige kogemus, võib-olla pöördumisega seotud. Kui seda väljendit vaadata laiemas kontekstis ning seoses sõnapaariga elu ja surm, suureneb vastavate kirjakohtade arv muljetavaldavalt. Siiski käib see kõik sellesama Jumala suure päästeteo kohta, mille üle arutletakse ka Rooma kirjas: Jumal on see, kes toob elu keset surma ja valguse pimedusse. Jumala tegutsemine on üks suur tervik, mille kõik osad toetavad teisi ja väljendavad sama sõnumit ehk kuulutavad elu toomisest keset surma – näiteks Kristuse surm ja ülestõusmine Kolgatal, Püha Vaimu tegevus inimeste kutsumisel, kiriku õnnistamine Jumala armuandidega ja püha ristimine. Mõlemad ülalmainitud kirjakohad seostavad ristimise uue elu anniga, st uuestisünniga.

c. Kristuse Ihu liikmeks saamine (1Kr 12:12-13)

Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga
(1Kr 12:12-13).

Korintoses olev kogudus oli Paulusele väga kallis ja samas muret tekitav. Koguduse probleemiks oli ühest küljest suur vaimsus ja teisalt sellega seotud elu “lihas”. Eriti kui oli tegemist Jumala armuandidega, vaadati ilmaaegu üksteisele alt üles või ülalt alla. 12. peatükis käsitleb Paulus seda küsimust väga kannatlikult, isegi pealekäivalt.

Kristusele kuulumise aluseks ei ole hiilgav vaimuand, mille inimene on saanud ega mitte miski muu, mis on temas endas. Kristusele kuuluv on see, kes on ristitud Püha Vaimu nimel Kristus ihu ehk koguduse liikmeks (1Kr 12:12-13). Pärast seda annab Püha Vaim igale koguduse liikmele oma koha ja ülesande. Meie erinevad ülesanded tähistavad erinevust, kuid mitte ebavõrdsust. Need tähendavad – nagu on ilusasti öeldud –, et ristimine on nagu pastori ordineerimine, kuna pärast seda on igal kristlasel oma missioon siin maailmas. Kuid Kristusele kuulumise aluseks ei ole erinevad annid või missioonid, vaid Jumala armutegu, mis võetakse vastu ristimisel.

d. Riietumine Kristusega (Gl 3:26-29)

Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi
(Gl 3:26-29).

Galaatia kirja põhiprobleem on paganakristlaste ja juudikristlaste suhe. Paulus oli õpetanud, et paganad võivad saada Jumala lasteks vaid Kristust usaldades. Ometi oli nüüd Galaatiasse tulemas õpetajaid, kes arvasid, et paganakristlased ei ole tõelised kristlased enne, kui nad hakkavad järgima Moosese seadust ja on ümber lõigatud.

Paulus ütleb Galaatia kirja kolmandas peatükis, et Jumal on andnud oma õnnistuse Aabrahamile ja tema seemnele – üheleainsale isikule. Kuidas meie saame osaks sellest õnnistusest? Paulus vastab selliselt: see “seeme”, see üksainus isik on Kristus. Kui me oleme ristitud Tema ühtsusesse, riietunud Kristusega ja ühendatud üksolemiseks kõigi kristlaste ja ennekõike Kristusega – siis saab meist Tema ihu. Siinkohal ei ole oluline, kes oli sündinud juudina või kes kreeklasena, kuna Jumala tegu kingib meile armu ja ristimine annab selle meile isiklikult edasi.

e. Ristimine on hea südametunnistuse leping (1Pt 3:20-22)

Kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti. Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu, kes on läinud taevasse, on Jumala paremal käel, kus temale on alistatud inglid ja meelevallad ja väed.
(1Pt 3:20-22)

Peetrus võrdleb ristimist Noa laeva ja veeuputusega. Ristimine on nagu laev, mis aitab kristlasel vee peal püsida iga kord, kui hävitav veeuputus on lähenemas. Mõte ei ole selles, et inimene lubab maha jätta oma räpase elu – kuigi ka see on Rooma kirja 6. peatüki järgi oluline –, vaid et Jumal on sõlminud “hea südametunnistuse lepingu”. Kreekakeelne sõna eperotema tähendab sõna otseses mõttes küsimust, või selles kirjakohas lepingut, milles nõrgem osapool nõustub sellega, mida temalt palutakse. “Seega tähendab hea südametunnistuse leping eelkõige seda, et Jumal pakub inimesele andestust ja head südametunnistust, mille inimene tänulikult vastu võtab.” (J. Thurén)

3. Ristimine päästab ja ei päästa

Keskne, kuid tihti unustatud kirjakoht on 1Kr 10:1-11, kus Paulus võrdleb uue lepingu inimesi vana lepingu inimestega, kes rändasid Egiptusest Tõotatud Maale. Isegi siis ristiti igaüks “Moosesesse pilves”, kuid nad ei jõudnud tõotatud maale, sest nad langesid uskmatusse.

Kas Jumal päästis need inimesed Egiptusest ja vaarao sõjaväe eest? Jah, Ta tegi seda, sest Ta viis nad teele Tõotatud Maa poole.
Kas nad jõudsid sinna? Ei, sest nad langesid uskmatusse.

Sama kehtib ka ristimise kohta: igaüks, kes on ristitud, on saanud Jumala tõelise ja kindla päästeteo osaliseks, millele me võime julgelt toetuda. Ometi ei ole me veel seal kohal, ning tee Taevasse on pikk ja ohtlik.

Lääne-Euroopas võime me näha palju inimesi, kes on ristitud, kuid ei ole teel Taevasse, vaid pigem hukkamõistmisse. Meie ette on seatud tohutu ülesanne! Ma näen, et Jumal on andnud mulle suure kutse jätkata tööd meie oma suurel määral sekulaarses ja vaevatud kirikus.

4. Murdepunktid

Tuginedes eelöeldule esitan ma mõned väited, mille suhtes arutelus osalejad sooviksid ehk seisukohta võtta. Kui nende küsimustega nõus ollakse, lahenevad ka teised probleemid. Ent kui need küsimused põhjustavad lahkarvamusi, kerkivad nad vaidluses suure tõenäosusega taas üles. Seetõttu oleks hea süveneda järgmistesse väidetesse:

a. Igaüks, kaasa arvatud lapsed, on iseenesest täielikult patu all ning päästetakse üksnes Jumala tegutsemise läbi.

b. Jumal on seadnud ristimise teeks päästele ning seepärast on ristimine pääste jaoks vajalik, ühtmoodi nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ometi ei ole Jumal selliselt seotud, et Ta ei võiks päästa kedagi, kes on ristimata – Jumal on oma tegutsemises vaba.

c. Ristimine on Jumala kingitus meile, milles Ta meile tõeliselt ja kindlalt annab seda, mida me vajame selleks, et Taevasse pääseda. Põhiline küsimus ristimise juures on: kas Kristus on kohal või mitte, ja kas meie patud antakse andeks või mitte. Kui mitte, siis pole ristimisest mingit kasu. Kui jah, siis on see Jumala tegu kõik, mida me vajame.

d. Lisaks sellele, et ristimine on kingitus, on ta ka kohustus. Ristimises oleme võtnud suuna Taeva poole, kuid me ei ole veel seal kohal. Paljud, kes on ristitud, kaotavad oma tee, kui nad salgavad Issanda. Kuid meil on luba minna koos Jumala rahvaga Taeva poole ning olla osa Jumala rahvast nii siin kui ka kord Taevas.