Jumal – see, keda karta ja keda armastada

Autor: 
Jari Rankinen
Tõlkinud: 
Carmen Karabelnik

Milline Jumal on? Kuidas sa teada võid, milline Jumal on?

Kõige tavalisem viis, kuidas usuasjadest mõteldakse, võib olla selline: jah, Jumal on olemas, kuid pole eriti palju seda, mida võiksime Tema kohta teada – või vähemasti me ei saa olla kindlad – ning seetõttu pole neisse asjadesse sügavamalt kaevumisest mingit kasu.

Selles on oma tõetera sees. On tõsi, et meil seda võimet pole, mille abil Jumalat tunda. Vaid mõned üksikud asjad meenuvad mulle oma leeritundidest. Üks neist on õpetus, et Jumal varjab ennast. Jumal on varjatud. See tähendab, et Jumal on meile kättesaamatu: me võime pakaselisel ööl tähistaevast vaadata ning taibata, et Jumal on olemas ning et Ta on seal kusagil, kuid Temani ulatuda me ei suuda – me ei saa Teda näha või oma mõtetega haarata.

Inimene võib Jumala kohta muudkui oletusi teha. Tõtt-öelda oleme me selles osas meistrid. Maailm on tulvil religioonidest ja religioossetest ideedest. Ent kui me lihtsalt ütleme: „Nõnda olen mina selle kohta mõtelnud“ või „Nõnda ütles see või too suur mõtleja“, on see ikkagi vaid oletus – teoreetiline arutlus selle üle, mida me ei ole ise näinud ning millest me mitte kui midagi ei tea. Neis võib olla terake tõtt, kuid mitmel puhul on asjad, mida Jumala kohta üteldakse, täiesti valed. Pole mingit mõtet minna raamatupoodi mingite suurte mõtlejate ideede kohta raamatut ostma, selleks et nende kirjutistest Jumalat otsida. Paljud inimesed teevad seda, kuid mitte sel moel ei õpi me Jumalat tundma.

Jumal on varjatud, ent niisama tõsi on ka see, et me võime Jumalat tunda. Me võime Teda nõnda hästi tunda, et saame tõepoolest teada, et Ta armastab meid, mõistab meie üle kohut ning et Ta on meist ja meie asjadest huvitatud. Me võime Jumalat nõnda hästi tunda, et võime olla Temaga lähedases suhtes – nii lähedases, et võime ütelda: „Ma tunnen Teda ja ma kuulun Temale“. Kuidas see võimalik on? Vastuseks sellele on Jumala sõna. Jumal saadab meile oma sõna sellisest paigast, kuhu me ei oma pilgu ega oma mõtetega suuda ulatuda, ning hakkab meiega kõnelema oma sõna kaudu, jutustab iseendast ja ilmutab meile nõnda oma varjatud olemust.

Just seda on Jumal teinud. Ta saatis oma sõna sealt, kuhu me ei suuda näha. See tähendab kaht asja:

Esiteks andis Jumal meile raamatu. Me usume – nõnda nagu kristlased alati on uskunud –, et Piibel on Jumala sõna ning et Jumal valis teatud inimesed ja tegi neile ülesandeks kirjutada seda, mida Jumal tahab kõigile maailma rahvastele iseenda kohta ütelda. Piibel jutustab meile sellest, mida Jumal erinevates olukordades tegi, mida Ta käskis inimestel teha, kuidas Ta armastas, mida Ta hukka mõistis ning mida jumalamehed ja –naised Jumala kohta õpetasid. Kõiges selles ilmutabki Jumal meile asju iseenda kohta, nõnda et me võime Teda tunda. Piiblis kõneleb Jumal, kes tunneb iseennast, ise meile, kellel meil puudub võime Jumalat tunda.

Teiseks tähendab see, et Jumal saatis oma sõna, seda, et Jumal oma sõnas tuli ise sellesse maailma. See sündis, kui Jeesus siia tuli. Johannese evangeelium ütleb Jeesuse kohta, et Ta on Jumala Sõna ning Jumal ise. „Jumala Sõna“ tähendab, et kõik, mida Jumal tahtis meile iseenda kohta ütelda, on Jeesus. „Jumal ise“ tähendab, et nähtamatu ja varjatud Jumal sealt kuskilt kaugelt sai nähtavaks oma Pojas ning tuli inimestel keskele.

Ühel hetkel palus Filippus, üks kaheteistkümnest jüngrist, et Jeesus neile Jumalat Isa näitaks. Mida Jeesus vastas?

„Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa.“ (Johannese 14:9)

Vaata Jeesust – ja sa näed Teda, keda sa teisiti ei suudakski näha. Õpi Jeesust üha sügavamalt tundma – ning sa tunned üht tõelist Jumalat. Küsi, kuidas Jeesus armastas – ning sa tunned, kuidas Jumal armastab. Mõtle selle peale, kas oli midagi, mille üle Jeesus kohut mõistis, või inimesi, kelle üle Ta kohut mõistis – ning sa tead, kas Jumal mõistab kohut. Mõtle sellele, kes olid need, kellest Jeesus huvitus – ja sa tead, kas Jumal tunneb sinu vastu huvi.

Piibel õpetab meid Jeesust tundma. Tema on see, kellest kogu Piibel meile jutustab, ning selle eesmärk on, et me õpiksime Teda tundma. See kehtib ka Vana Testamendi kohta. Ning ainult see Jeesus, keda me Piiblist leiame, on õige Jeesus – Tema, kelles varjatud Jumal ennast ilmutab.

Piibel on meie jaoks see tööriist, mille abil Jumalat tundma õppida. Ning meil pole selle jaoks mitte mingeid muid vahendeid kui Piibel. Looduses uitamine ega mediteerimine ei aita, kui need pole seotud Jumala sõnaga. Mõtle selle peale, kuidas inimesed Piiblit näevad. Seda loetakse väga vähe. Seda õpetatakse järjest vähem. Seda, mida seal üteldakse, seda suuremalt jaolt ignoreeritakse. See kogub raamaturiiulil tolmu. Ning on palju neid, kes ütlevad, et me ei peaks Piibliga oma pead vaevama – et selles räägivad inimesed oma jumalakogemustest, millel pole suuremat väärtust kui teistel asjadel, mida Jumala kohta on kirjutatud. Või nad ütlevad, et nad usuvad mingit teistsugust jumalat kui see, millest Piibel jutustab. Niisiis püüab Jumal meile iseendast rääkida, ent meie sulgeme oma kõrvad ega tee sellest välja, et Tema on kõnelemas. Kui me nõnda teeme, ei õpi me Jumalat tundma. Me võime Jumala kohta seda ja toda oletada, kuid see on pelgalt oletus.

Käitu teisiti kui paljud teised. Loe Piiblit. Kuula hoolega, mida see Jumala kohta ütleb. Ning usu, mida see ütleb.

Piibel on Jumala sõna. See ei tähenda ainult seda, et Piibel annab meile usaldusväärset informatsiooni Jumala kohta. Piibel on veelgi imelisem: Jumal on selles sõnas, mis Piiblis seisab. Selles sõnas – kui sa seda loed või kuuled, kui seda õpetatakse – tuleb Tema sinu juurde. Selles sõnas Ta kõneleb sinuga ja õpetab sind Teda tundma. Pöördu ikka ja jälle Jumala sõna poole. Sel moel tuleb Jumal sinu juurde: Ta tuleb sind õpetama ning sina saad ütelda: „Ma tunnen Teda“.

„Tõesta seda – seda, et Jumal kõneleb Piiblis ning et see õpetab meid Jumalat tundma.“ Nõnda mõnikord kristlastele üteldakse. Mis on meie vastus? Me ei saa seda tõestada, ent samuti ei saa tõestada, et Piibel ei ole Jumala sõna. Meil pole võimalik esitada argumente, mis teeks kõikide vastuväidetele lõpu ning paneks igaühe Piiblisse uskuma. Ometi on olemas selline mõjus argument: Jeesus ütles neile, kes kahtlesid, kas Ta on Jumala Poeg: „Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.“ (Jh 7:17). Sama on tõsi ka siin. Kui sa loed Piiblit ja kuulad seda selleks, et tõepoolest teada saada, kas see on Jumalalt või mitte, veenab Piibel ise sind selles, et Jumal on kõnelemas. Piiblisõnas tegutseb Jumal ise ning veenab meid, et see on Tema sõna. Võid igaühele, kes Piiblis kahtleb, ütelda: „Kas sul on julgust seda raamatut lugema hakata? Üsna pea võib juhtuda, et leiad kinnitust, et Jumal ilmutab selles raamatus sulle iseennast.“ Nõnda juhtus näiteks ühe filmirežissööriga, kes tegi filmi Jeesusest. Tööd alustades oli ta Piibli suhtes väga skeptiline. Filmi tarvis uuris ta põhjalikult Piiblit. Ning enne, kui film valmis sai, oli Jumal temas loonud usu, et selles raamatus kõneleb Jumal.

On need asjad siis nii tähtsad? Kas on oluline teada, kas Jumal armastab mind ja tunneb minu vastu huvi? Jah, on. Tõtt-öelda pole miski nii oluline kui Jumala tundmine. See on kõige tähtsam asi kahel põhjusel.

Esiteks loodi inimene Jumala näo järgi ning see tähendab seda, et sa oled loodud elama sel moel, et sinu suhe Jumalaga on korras. Ning see ei saa olla korras, kui sa ei tunne Jumalat. Kui sa elad teisiti kui sa peaksid elama, sünnib sellest palju halbu asju. Elu võib lihtsalt kuidagi mõttetuna näida. Või on sinu südames mingi seletamatu rahutus ning sa püüad seda mõne välisreisi või uhkema autoga vaigistada. „Inimese süda on rahutu, kuni ta leiab rahu Jumalas.“ Nõnda kirjutas kaua aega tagasi kirikuisa Augustinus. See on praegugi tõsi. Ma olen kindel, et see rahutus, mis tänapäeval nii paljusid vaevab, tuleb just sellest, et asjad Jumalaga ei ole korras. Paljud inimesed, püüdes oma südames rahu leida, ei otsi õnnetul kombel seda sealt, kust seda leida võiks. Sa leiad selle Jumalat tundes. Isegi usklikud võivad kergesti oma jumalasuhte tähtsust alahindama hakata ning hakkavad oma elus üha enam ja enam millestki muust rahuldust otsima. Ning kui see juhtub, läheb elu mõte kaotsi.

Ning on veel üks palju tähtsam põhjus, miks need asja nii olulised on: pärast seda elu algab igavik. See, mis minuga surmajärgselt sünnib, sõltub üksnes sellest, kas minu ja Jumala vahel on suhe ning kas see suhe on korras. Ning see suhe saab korras olla vaid nõnda, et ma tunnen Jumalat. Kui see suhe on korras, avab Jumal mulle ukse Taevasse. Kui see suhe ei ole korras, saan ma Jumalast igavesti lahutatud olema. Ei ole midagi hirmsamat kui igaveses hukatuses lõpetada. Ning seetõttu ei ole midagi tähtsamat kui Jumala tundmine.
Siis küsime, milline Jumal on?

Me ei tea ega mõista Jumala kohta kõike. Mõnikord toimib Jumal viisidel, mis meid üllatavad või isegi pahandavad. Või on meil Jumala kohta ilmutus, mille peale me polnud mõelnudki, kuigi olime oma Piiblit lugenud. Jumal osutus teistsuguseks kui me olime endale ette kujutanud. Ning meil on mõned küsimused Jumala kohta, millele me tahaksime vastuseid saada, ent Jumal ei vasta. Me ei taipa Jumalast kõike. Kuid vähemasti neist asjadest, mida meil on tarvis teada, Jumal meile Piiblis räägib, ja Ta teeb seda nii selgesti, et ükski ei jää segadusse.

Milline on Jumal? Ta on tõeliselt hämmastav. Ta on hämmastav oma väe, tarkuse ja kirkuse poolest. Ta valitseb kogu universumi. Üks psalm jutustab imelisest tähistaevast ning sellest, kuidas Jumal on sellest veelgi imelisem. Jumal peab olema selline, vastasel juhul poleks Ta kõike seda luua saanud ega suudaks seda alal hoida. Jumal, kelle kätes on kõik – kogu maailm – on suur Jumal. Jumala suurusest kõneledes räägib Piibel ühtlasi ka sellest, et see suur Jumal hoolib igast üksikust sel väiksel planeedil selles universumis. Talle on väga tähtis see, mis ka vaid ühe inimesega juhtub. Ta tunneb huvi ja Ta hoolib iga inimese asjadest.

Jeesus näitab meile, et see on see, milline Jumal on. Jeesus pani tähele iga üksikut inimest. Ta peatus ning rääkis ühe inimesega, kuigi ta ümber oli sadu ja tuhandeid teisi. Täpselt sedaviisi teeb Jumal. Sa oled meie suure Jumala jaoks nii oluline, et Ta tunneb sinu vastu nii suurt huvi, et Ta tuleb su juurde, peatub su ees, kõnetab sind ning kuulab sind ja su muresid, ning tahab olla koos sinuga.

Ehk on seda raske uskuda – maailmas on ju miljardeid inimesi. Usud sa seda või mitte, ometi on see tõsi. Meie suure Jumala jaoks on see võimalik. See on midagi tohutult imelist: Jumal tõepoolest hoolib minust. Ta teab mu muresid. Ning teisest küljest on see midagi väga tõsist: Jumal suudab mind näha kõikjal, kus ma olen. Jumala eest pääseda pole lihtsalt võimalik. Ma ei saa end rahvahulkade sisse peita. Isegi sealt suudab Jumal mind üles leida.

Jesaja raamatu kuuendas peatükis jutustab prohvet oma hämmastavast kogemusest: ta kohtus Jumalaga. Jumala ees taipab Jesaja, milline sügav vastuolu on tema ja Jumala vahel. Tema on patune mees ning Jumal on puhas ja püha. Seda mõistes hüüatab Jesaja: „Häda mulle! Sest ma olen kadunud“. Selline on Jumal: Ta on püha. Ning võib-olla tuleb sulle oma Piiblist meelde naine, kes tabati abielurikkumiselt ja Jeesuse ette veeti. Naine sai aru, et ta on nüüd püha Jumala ees. Ning ta teadis, et oma elu tõttu väärib ta Jumala kohut. Ta langes maha ja ootas kohtuotsust. Tal oli täiesti õigus. Jumal vihkab pattu – vihkab seda täielikult ja põhjalikult. Ta vihkas seda, mida too naine teinud oli. Samamoodi vihkab Jumal seda, kui sa midagi karmi oma töökaaslasele ütlesid, või kui sa oma naabri suhtes jäme olid, või et sa petsid maksutagastuse osas. Jumal ei kiida pattu heaks – mitte mingil määral. Ta on nii püha, et nõuab karistust patu eest. Sa oled pattu teinud – just nõnda nagu minagi – ning seetõttu Jumala kohtuotsuse ära teeninud.

Kas see naine, kes Jeesuse ette veeti, sai kätte selle, mida ta vääris? Ei, ta ei saanud. Jeesus kohtles teda teisiti kui see oleks kohane olnud. Ta ei mõistnud tema üle kohut, kuigi see oleks õige olnud. Ta armastas teda ning andis talle andeks. Tal oli vägi seda teha, sest ristil lepitas ta kõigi inimeste kõik patud. Nõnda kohtleb Jumal ka sind. Ta ei mõista su üle kohut, isegi kui sa oled süüdimõistmist väärt. Ta halastab su peale. Nõnda käitub Jumal praegu. Ühel päeval saab Ta olema kohtunik. Kuid praegu elame me armuajas. Praegu annab ta kõik patud andeks ning kingib igavese elu.

Oma Poja surma läbi lepitas Jumal oma viha, mis kõige patu peale langeb. Ning seetõttu Ta armastab sind hoolimata sinu pattudest. Ta armastab sind nii palju, et Ta hoolib sinust, hoolitseb sinu eest ning tahab sind enda juurde Taevasse.

Mis on Jumala kartus? See on Jumala suuruse mõistmine – et Jumal on nii suur, et ma ei saa Temast kui mõnest minuga võrdsest kaasinimesest mõtelda. Ma ise olen üldse vaevalt midagi suure Jumalaga võrreldes. Minu arvamused on eimiski Tema sõna kõrval. Igaüks, kes selle ära tunneb, austab Jumalat sellisena, kuulab hoolega, mida Ta ütleb, ning tahab Talle kuuletuda.

Samuti on Jumala kartus mõistmine, et ma olen täielikult sõltuv suurest Jumalast. Kogu minu elu tugineb sellele, mida Jumal mulle annab – annab Ta mulle mu igapäevast leiba, tervist ja mu homse päeva. Ning kogu mu pääste sõltub täielikult sellest, kas Jumal mu peale halastab. Seetõttu ei söanda ma Jumalat vihastada. Kui ma vihastan Teda ja Ta mind eemale lükkab, võtaksid asjad mu jaoks kindla peale igas mõttes halva pöörde. Tema ja Tema sõna eiramine on see, mida Jumal vihkab. Ma ei söanda elada Jumalat ja Tema tahet eirates, sest see teeb püha Jumala vihaseks. Sellist kartust kutsutaksegi Jumala kartuseks.

Siis mis on Jumala armastamine? See on taipamine, kui uskumatult hea Jumal minu suhtes on. Ta hoolitseb mu eest. Ta ei mõista mu üle kohut, kuigi ma olen kohtuotsuse ära teeninud. Ta annab mulle igavese elu, kuigi mind peaks igavesse hukatusse saatma. Selle taipamine tekitab minus armastust Jumala vastu, kes on nii uskumatult hea minu suhtes. Kui ma armastan kedagi, tahan ma talle head meelt valmistada, elada tema lähedal ja teenida teda. Nõnda olen ma Jumalaga, kui ma Teda armastan.

It is both these things that our relationship with God is. It is fearing God: understanding God’s greatness and that I am totally dependent on him and, therefore, do not dare to make him angry. And it is loving God: understanding how good and merciful God is.

Meie suhe Jumalaga on neis mõlemas. See on Jumala kartus: Jumala suuruse mõistmine ning taipamine, et ma olen Temast täielikult sõltuv ning seega ei julge Teda vihastada. Ning see on Jumala armastamine: mõistmine, kui hea ja halastav Jumal on.