Kirikuaasta ühed tähtsamad pühad: advendi- ja jõulude aeg

Autor: 
Liisa Rossi

Mis on kirikuaasta?

Kirikus me ei tähista aastavahetust ainult kord aastas, vaid isegi kaks korda. Lisaks tavalisele kalendrile kasutatakse kirikus ka kirikukalendrit, mis luterlastel algab esimesest advendist ja lõpeb igavikupühapäevaga. Kirikuaasta igal pühapäeval on oma teema, mis juhib meid läbi ristiusu oluliste sündmuste ja aspektide.

Kirikuaasta jaguneb kaheks. Esimesse poolde jäävad suured pühad nagu jõulud ja ülestõusmine. Teise kirikupoolaastasse jääb nelipüha järgne argisem aeg.

Kirikuaasta esimeses pooles järgneme Jeesuse elukäigule. Advendiajal valmistame end ette Tema sündimiseks, mida jõulude ajal tähistame. Suurel Reedel leiname Jeesuse surma, aga Tema ülestõusmise hommikul juba rõõmustame. Edasi liigume kiriku sünnipäeva poole nelipühal.

Teisel poolaastal ehk suvel ja sügisel keskendume teemadele, mis puudutavad kiriku ja seega meie, kristlaste, elu. Kirikuaasta lõpus suuname pilgu veelgi kaugemale, oodates Jeesuse tagasitulekut ja maailmaajastu lõppu.

Vaata ka:
- Kirikuaasta (Nõmme Rahu Kogudus)
- Kirikuaasta (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik)

Advent

Advendiajal on tavaks süüdata Jeesuse tulemise ootuses advendiküünlaid ja valmistuda rõõmsal meelel jõuludeks.

Esimesel advendil meenutame, kuidas Jeesus ratsutas eeslil Jeruusalemma vähem kui nädal enne oma surma. Võib tunduda imelik: miks me keskendume Jeesuse elu viimasele nädalale nüüd, kui ootame Tema sündi? Aga kui Jeesus saabus Jeruusalemma, siis võtsid inimesed Teda vastu rõõmuga, hüüdes kuningale mõeldud tervitust: „Hoosanna!” ehk „Aita!“ Jõuluks valmistudes kutsutakse meidki selle tervitusega ühinema – võtma Jeesust vastu nagu oma kuningat, tunnistama, et vajame Tema abi.

Advendipühapäevade kirjakohad juhatavad meid tervesse uude kirikuaastasse, kus sisalduvad Jeesuse surm, ülestõusmine ja tagasitulek selle maailmaajastu lõpus. Kulgeme ühtaegu läbi Jeesuse sõime, risti ja krooni, keskendudes sellele, miks Jeesus üldse maailma sündis. Nõnda teeme Talle oma südames tasapisi ruumi.

Advendiaeg on nn väikese paastu aeg. Veel ei ole pidu, veel ei ole jõulud käes. Kristlik jõuludeks valmistumine ei tähenda ainult kodu koristamist, peoroogade valmistamist ja kingituste muretsemist, vaid ka oma südame ehtimist jõulu suurima kingituse – Jeesuse – vastuvõtmiseks. Ning kui mõned arvavad, et jõulupüha möödudes saab kogu pidu läbi, siis kristlaste jaoks kõik alles algab.

Jõulud. 25. detsember kui 1. jõulupüha

Jõuludega tähistame Jeesuse sündi. Meil põhjapoolkeral toovad need pühad aasta pimedaimasse aega valgust nagu tõi Jeesuse sündimine valgust ja lootust maailma pimedusse. Toimus ime: Jumal ise sündis inimesena meie keskele ja meie sarnaseks. Ta ei sündinud mõnesse uhkesse paleesse, vaid sai oma emaks tavalise naise rahva seast – Maarja. Kasuisaks sai Ta lihtsa ehitusmehe Joosepi ja esimesteks külalisteks öövahetuses valvanud karjased. Jõulusündmused muutsid maailma nii põhjalikult, et isegi meie aega arvestatakse enne ja pärast Kristuse sündi.

Jõuludel teeme üksteisele kingitusi, aga kõige suurema kingituse andis meile Jumal. Erinevalt jõuluvana toodud kinkidest ei pea Jumala jõulukinki luuletusega välja teenima. See pole ainult headele ja tublidele,

vaid kõigile. Jeesus sellepärast sündiski, et me ei suuda olla kuigi head lapsed, vaid vajame Päästjat. Jeesus tuli parandama seda, mis on inimese ja Jumala vahelistes suhetes sassi läinud. Ta tuli andma maailmale rõõmu ja lootust. See kingitus ei jää üksnes jõuluaega, vaid püsib ja kannab meid aasta läbi.

Loe lisaks: Jõulud on alati olnud kristlik püha

Jõule tähistatakse talvise pööripäeva ajal, mistõttu on ka väidetud, et kristlased lihtsalt varastasid vana paganliku püha ja asendasid selle sisu oma tähendusega, ehkki Jeesus sündis hoopis sügisel. Uute uurimuste järgi ei paigutatud jõule detsembrisse siiski paganluse ajal, sest kristlikke jõule on tähistatud juba enne Rooma „Võitmatu päikese“ püha.

Kristlikus kirikus oli esimeseks pühaks, mida tähistati, hoopis ülestõusmispüha. See, millal Jeesus juutide kalendri järgi suri ja üles tõusis, oli täpselt teada. Varajaste kristlaste kalendris oli Jeesuse surmapäev 25. märtsil. Selle järgi määrati ka jõulude ehk Jeesuse sünnipäeva kuupäev. Vanas juudi usus arvati nimelt, et tähtsad inimesed sünnivad ja surevad ühel ja samal kuupäeval. Kuigi Jeesus oli mitte ainult inimene, vaid ka Jumal, arvati Tema puhul samamoodi. Erinevus oli ainult selles, et surmapäevaga võrdseks loeti päev, mil Jeesus Pühast Vaimust sigitati – ehk 25. märts, mida tähistame paastumaarjapäevana. Ja üheksa kuu pärast saabuski sünnipäev ning 25. detsembrist sai kristlik jõulupüha, mis oli hiljemalt 3. sajandil lääne kirikus üldlevinud. Idakiriku matemaatika oli natuke erinev, seal tähistati jõule 6. jaanuaril ja Suurt Reedet 6. aprillil.

Varajane ristiusk oli vähemuse usk, mis püüdis end kaitsta teiste usundite mõju eest. Seepärast on väga tõenäoline, et jõulud on tõesti algselt kristlik püha, sest tollastele kristlastele lihtsalt ei sobinud usu sisu paganatelt üle võtta ega niimoodi nende pühasid tunnustada. Hiljem on jõulukombeid mõjutanud paljud erinevad rahvapärimused, aga põhimõte on ikka olnud Jeesuse sünnipäeva pidada. Meil põhjamaal on eriti kõnekas tähistada armastuse võitu kurjuse ja valguse võitu pimeduse üle ajal, kui sama on näha ka looduses, kus päevad hakkavad jälle pikenema.

2. jõulupüha ehk tehvanipäev, 26. detsember

Kes on see Tehvan, kelle nimi seisab kalendris keset jõule? Vanad eestlased kujundasid Piiblis ettetulevaid nimesid endale suupärasemaks ja nii on ka Tehvaniga. Apostlite tegudest Piiblis leiame teise jõulupüha nimitegelase Stefanose, kes julgelt ja võimsalt kuulutas evangeeliumit Jeesusest. Juudi rahvajuhid vihkasid teda selle pärast ja lasksid kividega surnuks visata. Stefanose kohta on kirjas, et isegi vahetult enne surma palus ta Jumalat andestada oma tapjatele. Tal oli julgust püsida Jeesusele ustav kuni surmani, sest teadis, et Jeesus võitis surma ja võtab ta vastu taevas.

Kiriku esimese märtri meenutamine keset kaunist jõuluaega tuletab meile meelde, et mitte kõik ei võta rõõmuga vastu Jeesust kui Jumala kingitust inimkonnale. 28. detsembril tähistame süütalastepäeva, mis räägib Petlemma väikeste poisslaste massimõrvast, mille korraldas kuningas Heroodes, et kõrvaldada Jeesus juba väiksena. Ka tänasel päeval kannatavad sajad miljonid kristlased usu pärast tagakiusu. Ka neil on sama lootus mis Stefanosel: isegi surm ei saa meid lahutada Jeesuse armastusest.

Uusaasta, 1. jaanuar

Uusaasta tähistamisel on ka vaimulik tähendus. Vaatame tänuga tagasi möödunud aastale ja jätame uue Jumala hoolde, aga tähistame ka Jeesuse nimepäeva.

Piibli järgi lõigati Jeesus juutide kombe kohaselt ümber kaheksandal päeval pärast sündimist. Siis pandi lastele ka nimed ja Jeesus sai nime, mille ingel oli ilmutanud Ta emale Maarjale (Lk 1:31) ja kasuisale Joosepile (Mt 1:21). Nimi „Jeesus” tähendab „Issand päästab“. Alati kui ütleme või kuuleme Jeesuse nime,

saame meeldetuletuse, miks Ta maailma sündis – et meid päästa. Pole ühtegi paremat nime, millest kinni hoida. Ka uuel aastal on Jeesus võitnud kõik kurjuse jõud ja sellepärast on koos Temaga turvaline aastat alustada.

Kolmekuningapäev ehk ilmumispüha, 6. jaanuar

Kristlase jõulud ei lõpe jõulupühadega, vaid pidu jätkub kuni kolmekuningapäevani. Siis meenutame idamaa tarkade külaskäiku väikese Jeesuslapse juurde. Piibel räägib, kuidas targad olid tähistaevast näinud, et uus kuningas on sündinud, ja võtsid ette pika tee, et tulla Teda kummardama ja tooma väärtuslikke kingitusi: kulda, viirukit ja mürri. Traditsiooniliselt on arvatud, et tarku oli sama palju kui kingitusi ehk kolm.

Üks pärimus räägib tarkade asemel kuningatest, ilmselt sellepärast, et need kingitused olid väga kallid. Selle järgi nimetatakse ka eesti keeles seda päeva kolmekuningapäevaks. Tõenäoline siiski on, et need mehed olid iidse Pärsia zoroastrianismi maagid ehk astroloogiasse ja loodusteadusse süvenenud vürstid, keda Pärsia pärimuse järgi oli isegi kaksteist. Igal juhul tundsid nad Vana Testamendi õpetust, sest Pärsias elas ka arvestatav juudi kogukond.

Kolmekuningapäev tuletab meile meelde, et Jeesus sündis igast rahvusest inimeste jaoks. Targad tegid pika ja kalli reisi, et kummardada Jeesust, maailma sündinud Kuningat. Tänagi kutsutakse meid tegutsema selle heaks, et sõnum Jeesusest saaks levida maailma äärteni. Sellepärast on kolmekuningapäev ka misjonipüha.

Küünlapäev, 2. veebruar

Kui Jeesus oli 40 päeva vana, tõid vanemad Ta Jeruusalemma templisse ja ohverdasid esikpoja puhul seaduses ettenähtud ohvri, mis vaestele peredele oli kaks tuvi. Templis kohtas pere vana Siimeoni ning naisprohvet Hannat, kes tundsid Jeesuses ära kauaoodatud Päästja. Seda templikülastust me meenutame küünlapäeval, mille nimi tuleneb vanast kombest õnnistada tol päeval kõiki küünlaid, mida aasta jooksul kavatsetakse kirikus kasutada.

Küünalde õnnistamise päeva ei valitud juhuslikult, vaid see paigutati pühale, mis räägib Jeesusest kui maailma tulnud valgusest. Kui vana Siimeon võttis Jeesuslapse sülle, siis ta tänas Jumalat selle eest, et oli saanud näha Jeesust kui kõigile maailma rahvastele valmistatud päästet, valgust paganatele ja kirkust Jumala rahvale Iisraelile.

Paastumaarjapäev, 25. märts

Kevade hakul kohtame paastumaarjapäeval veel kübekest jõulu, kui meenutame, mis toimus üheksa kuud enne Jeesuse sündi. Jumal läkitas ingel Gabrieli siis noore Maarja juurde teatama, et too jääb lapseootele Pühast Vaimust ja sünnitab lapse, kes on Jumala Poeg. Maarja oli neitsi, kes oli alles Joosepiga kihlatud. Ta imestas, et kuidas saab nii olla, aga võttis Jumalat usaldades vastu talle antud ainulaadse ülesande saada Jumala emaks.

Maarja alandlikkust ja usaldust Jumala vastu seatakse meile eeskujuks. Maarja tänupalvest paistab usk Jumalasse, kes näeb väikeseid ja madalaid nagu ka meie, ning teeb nende läbi suuri tegusid. Maarjapäeva keskmeks ei ole niivõrd Maarja, kuivõrd Jumal ja Tema armastus, headus ja halastus, mida maailm sai Jeesuses näha.