Jaanipäev

Jaanipäev: lõkked, šašlõkk, suvilad, valged ööd… Aga kas veel midagi muud? Jaanipäev on ka kirikupüha, millal meenutame Ristija Johannese sündi. Johannes oli Jeesuse sugulane, kes sündis pool aastat enne Jeesust. Tema ülesandeks oli olla Jeesuse eelkäija ja teerajaja. Johannes ei kahelnud rääkida inimestele otseselt nende patust ja ebaõiglusest. Nii tingimatu ta oli, et kaotas lõpuks oma pea, kuna julges öelda vastu isegi kuninga elustiilile.

Kuigi jaanipäev on saanud nime Ristija Johannese järgi ja tema on see, kelle elu meenutame, pole ta siiski päeva peategelane. Johannes ei juhtinud inimesi märkama oma pattu ainult, et tunda end süüdi, vaid et saaks öelda kõige tähtsama: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Jh 1:29) Kui Johannes oli sündinud, laulis ta isa Sakarias kiituslaulu, millega ta ülistas mitte oma poega vaid Jumala meile valmistatud päästet. Nautides ilusat suve ja imetledes päikest, mis peagu ei loojugi, saame pidada meeles Jeesust, kes on tõeline maailma valgus. Saame ühineda Sakariase kiituselauluga:

„Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.”
(Lk 1:76-79)

Loe Piiblist: Lk 1:5-25, 57-80

Mihklipäev, 29. september

Septembri lõpus tähistatakse mihklipäeva, inglite püha, mis on saanud nime peaingel Miikaeli järgi. Siiski pole ka sellel päeval inglid peategelased, vaid kõige tähtsaim on ikka Jumal, kes teeb nende läbi oma tööd. Inglid on Jumala teenrid ja sõnumitoojad, kellel on oma oluline roll. Siiski kristlased ei kummarda ingleid, ei palveta nende poole, ei palu nende käest abi ega oota neilt päästet, sest inglid on samuti Jumala loodud nagu meie, inimesedki, kuigi vaimolenditena erinevad meist palju.

Mihklipäeval täname Jumalat selle eest, et Ta saadab oma ingleid meid kaitsma. Nagu igal pühapäeval, ühinetakse nüüdki kirikutes inglite kiituslauluga, mida nad laulavad Jeesusele, kes on Päästja ja aitaja, Jumal ise. Paljud inimesed küsivad, et kuidas võtta ühendust inglitega või tunda nad ära. Ristiusus pole see küsimus oluline, sest miks keskenduda liiga palju teenritele, kui meil on otsetee isanda enda juurde?Inglite ülesandeks on tuua au Jumalale, nii nagu nad ka jõuluööl kuulutasid: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale,et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. – – Au olgu Jumalale kõrgesja maa peal rahu,inimestest hea meel!”ˇ

Kuna Jeesus mainib eriti laste kaitseingleid, on mihklipäevast kujunenud ka laste püha, millal paljudes kogudustes algab pühapäevakooli uus hooaeg.

Loe Piiblist:Hb 1 Hb 1
ja Mt 18:10

Lõikustänupüha

Lõikustänupüha tähistatakse Eesti oktoobri teisel pühapäeval. See püha tuletab meile meelde, et kõik hea tuleb meile Jumala käest, ja seepärast kutsutakse meid tänama Teda kõikide heade andide eest. Täname sügissaagi eest, aga samas juhib lõikustänupüha tähele panema ka kõike muud eluks vajalikku, mida peame tihti enesestmõistetavaks, aga mille eest võiksime olla hoopis väga tänulikud. Meid kutsutakse märkama Jumala häid ande meie elus, tänama meie igapäevaste vajaduste rahuldamise eest ja palvetama, et ka meie elu saaks kasvatada head vilja.

Loe Piiblist: 5Ms 26:1-11
ja Ps 104:27-28

Hingedepäev, 2. november

Kohe novembri alguses on kalendrisse märgitud pühakutepäev ja hingedepäev. Paljud tähistavad tol ajal halloweeni, millest on praeguseks välja kujunenud õuduste ja surmavalla tegelaste pidu. Kirikus on hingedepäeva tähistamise mõte siiski midagi muud, palju ilusam. Süütame küünlaid, mälestades surnud lähedasi ning kõiki surmaunne uinunud kristlasi .

Kuigi ühelt poolt võib meie mõtetes olla hingedepäeval palju häid mälestusi ja tänulikkust, siis teiselt poolt on südames ka igatsus ja lein. Siin maa peal on surm lõplik. Kui keegi on surnud, ei saa me teda enam tagasi. Surma tõelisust näeme ka looduses enda ümber. Värvid kaovad, lehed langevad puudelt, kõik muutub pruuniks, halliks ja mustaks – surnuks.

Kristliku kiriku hingedepäeva sõnum on, et hoolimata surma lõplikkusest siin maailmas, on olemas ka Jumala tõelisus, kus surm on võidetud. Nagu looduses tuleb jälle uus kevad, koltunud maastik muutub roheliseks ning lilled puhkevad õitsele, nii ei ole ka meie surma talv siin lõplik. Hingedepäev on kristlastele lootuse päev.

Loe Piiblist: Ilm 21:1-4; 22:1-5

Igavikupühapäev ehk Kuningas Kristuse püha

Kirikuaasta viimane püha on igavikupühapäev, mis tuletab meelde, et meie maailm pole igavene, vaid lõpeb ühel päeval. Tol päeval tuleb Jeesus tagasi, aga mitte enam alandlikkuses nii nagu Ta tuli esimesel korral, vaid Kuningana, kelle au ja vägi saab kõigile nähtavaks. Siis on viimase kohtu päev: need, kes on uskunud Jeesusesse ja pannud oma lootuse Tema peale, saavad igavesse ellu, taevasse Jumala juurde. Need, kes ei ole aga tahtnud elada maa peal koos Jumalaga, peavad ka igavikus elama ilma Temata, Tema headuseta.

Maailma lõpp ning püha ja õiglase Jumala kohtu ette astumine võib tunduda hirmus, aga Jumala omadel pole tol päeval häda midagi. See on hoopis rõõmu päev, sest saame lõpuks ometi kohtuda Jeesusega palgest palgesse. Siis lõpeb kõik kurbus, hirm ja rikutus. Surnud äratatakse üles ja algab igavene elu täis üksnes rõõmu ja headust. Igavikupühapäev tuletab igal aastal meile meelde, et selline päev kord tuleb, ja kutsub meid selleks valmis olema.

Loe Piiblist: Tn 12:1-3
ja Ilm 20:11–21:1