Paljud inimesed räägivad Jeesusest, soovimata siiski olla tegelikult kristlased ning jääda pigem otsijateks. Nad on täiesti nõus sellega, et Jeesuse õpetused on targad ja õiglased ning et oleks hea, kui igaüks õpetaks ja elaks nii, nagu Jeesus seda tegi. Need inimesed võivad isegi tunda alaväärsustunnet teiste ees. Kuid kus nad eksivad? Nad ei ole aru saanud, et Jeesusel on kaks tähendust kristlaste jaoks: Ta on kingitus ja eeskuju. Ilma selle avastuseta on otsija otsingud tagajärjetud.

Jeesus on kingitus

Üteldes, et Jeesus on meile antud kingitus, peame me silmas seda: Ta on oma surma läbi lunastanud kõik minu patud ja teinud mind Jumala lapseks. Kuigi ma ei ole seda väärt, võin ma uskuda, et olen patutu ja puhas, kuna Jeesus on Kolgata ristil kõik minu kurjad teod lunastanud. Lisaks sellele käib Ta minu kõrval igal minu elupäeval ega väsi iial minu eest hoolt kandmast, mulle andestamast ja mind üles tõstmast.
See on kingitus, mida ma kummardan, tundes rõõmu ristimise ja püha armulaua sakramentidest ning pihist; ja igast korrast, mil ma avan oma Piibli. Sellistel hetkedel ei ole mingisuguseid nõudmisi, ainult Jumal, kes annab heldesti.

Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!”
(Rm 8:15)

Jeesus on eeskuju

Kui me ütleme, et Jeesus on meile eeskujuks, peame me silmas seda: kui Jeesus tuli Jumala kirkuse juurest alla siia ebapuhtale maale, et anda oma elu meie eest, oli ta eeskujuks kõigile oma järgijatele. Jeesus ei pidanud mind päästes oma elu millekski, mis tähendab, et ka minu ülesanne on jätta kõik ennastäis käitumine ja armastada oma ligimest. See armastus ei ole mingi idee, vaid selle eeskujuks on jätkuvalt Kristus ristil, kes ohverdas kõik patuste inimeste pärast; ja veelgi enam, ta isegi palvetas ristil nende eest, kes teda piinasid. Mulle on nii palju andeks antud, et mul pole mingit õigust pidada vaenu kellegi suhtes või vaadata kellelegi ülalt alla.

Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud
(1Jh 4:19)

Kingitus, eeskuju ning nende õige järjekord

Niisiis on Jeesus nii kingitus kui ka eeskuju. Paljud inimesed peavad teda selleks viimaseks. Sellest pole mitte mingit kasu, kui nad pole mõistnud seda esimest ja tähtsaimat – et Jeesus on meile kingitus. Kahtlemata on lugematu hulk inimesi olnud hämmastunud mõne suure eeskuju ees. Nende hulgas näiteks hindud ja budistid, kes ülistavad oma ebajumalaid, kuid ei ole leidnud tõelist Kristust. Jeesus kui isik jääb müsteeriumiks seni, kuni meile pole selgeks saanud, et ta on kingitus. Kui mõistame seda, saab temast meile ka eeskuju.

Lõppkokkuvõttes on Jeesus meile esmalt kingitus ja alles teises järjekorras eeskuju. Kui me peame teda ainult eeskujuks, ei ole me mõistnud tõelist Kristust ning jääme tegelikult väljapoole kristlust.

Mind nimetatakse kristlaseks Kristuse pärast, sest Jeesus tegi minust Jumala enda lapse. Mu ülejäänud elu on üks suur ja põnev väljakutse õppida minu suurelt eeskujult.