Peetruse teine kiri 2 internetis (Piibel.net)

Peetruse teise kirja teine peatükk meenutab paljus Juuda kirja. Neis on isegi sõna-sõnalt kattuvaid kohti. Selle põhjus pole teada. Kõige tõenäosemaks peetakse seda, et Peetrus on tsiteerinud Juuda kirja. Võimatu ei ole ka ühine allikas.

Et sama probleemiga puututi kokku kahes Uue Testamendi kirjas, tuletab meelde, et algusest peale on kirikus olnud ka neid, kes on hüljanud apostliku õpetuse ja hakanud levitama oma – uusi – õpetusi. Kuna on naastud sama probleemi juurde, on õige õpetuse vastased olnud visad; nii on tihti ka tänapäeval: üks noomimine ei too eksiteele läinuid tagasi õigele teele.

Valeõpetuse tagajärg on häving – 2Pt 2:1–3

Salmis 1 on kreekakeelses tekstis „rahvas”. Soome uuemas piiblitõlkes on seda täiendatud: „Iisraeli rahva seas...” See on põhjendatud: toda sõna kasutatakse Uues Testamendis just Valitud rahva, Iisraeli kohta.

Juba Vana Testamendi ajal püüdsid valeõpetajad ahvatleda Jumala omi vääratele teedele. Jeremija vastane oli Hananja; nende kahe vahelisest võitlusest on jutustatud Jeremija raamatu 28. peatükis. Paljud teisedki Vana Testamendi aja jumalamehed pidid võitlema eksiõpetajate vastu. Juba Mooses pidi andma juhised, kuidas suhtuda valeõpetajatesse (5Ms 13:1–19).

Paulus hoiatas hüvastijätukõnes Mileetoses Efesose kristlasi nende seast tõusvate eksiõpetajate eest (Ap 20:29–31). Omade seast tõusvat petturit on tihti raskem avastada kui välisvaenlast. Saatan püüab kirikut hajutada mitte üksnes tagakiusamiste ja muude väliste rünnakutega, vaid ka sisemise murendamisega.

Kahjuks ei teatanud Peetruse aja eksiõpetajad, et nad on eksiõpetajad, pigem vastupidi: nad väitsid, et on õiged õpetajad. Nii on alati olnud ja jääb alati olema.

Eksiõpetajatel on tavaliselt mingid tunnused, mille järgi saab neid ära tunda.

 1. Vale õpetus, mis tähendab taganemist Piiblist. Tavaliselt ei eita eksiõpetajad sugugi avalikult Piibli autoriteeti, vaid kõnelevad selle uuestitõlgendamisest või uuest mõistmisest.

Et saaksime eksiõpetust tunda, peame tundma õiget õpetust, st Piibli õpetust. Keegi ei saa tundma õppida kõiki võimalikke eksiõpetusi ega ole see ka vajalik – tähtsaim on tunda õiget õpetust. Seppo Heikinheimo on öelnud tabavalt: „Ei pea olema lehm, et teada, et piim on hapu!” Eksiõpetust pole vaja põhjalikult tunda, selleks et öelda, et see ei ole õige õpetus.

Peetrus kõneleb, et eksiõpetajad salgasid Issandat, kes oli nad vabaks ostnud. Seega ei pidanud nad Jeesuse tööd ristil pääste aluseks. Eksiõpetustele on omane, et eitatakse Jumala päästeplaani ja tõstetakse selle asemele oma õpetused.

Luther on öelnud, et kui me ei püsi Piibli sõnas nagu jänes oma urus, on kõik kaotatud. Seal, kus loobutakse ühest Piibli tõest, on avatud tee ka Piibli teiste õpetuste eitamisele.

 2. Paljudes eksiõpetustes on vabameelne moraal (võrdle salm 2), ehkki on ka teise äärmuse esindajaid: rangeid käsumeelseid eksiõpetusi.

Eksiõpetajad soovivad tihti kuulutada seda, mida kuulajad kuulda soovivad. Nüüdisajal on jutt Piibli eetikast tembeldatud „vanaaegseks”. Aja vaimu järgi otsustab igaüks ise, mis on õige. Inimese eetiliseks mõõdupuuks seatakse inimene ise, mitte Jumala seadus.

 3. Suur populaarsus on seletatav nii, et eksiõpetustes antakse kuulajaile seda, mida nad kuulda soovivadki.

Siiski ei tohi kujutleda, et ebapopulaarsus on märgiks õigest õpetusest!

 4. Tihti on eksiõpetused tegelikult äritegevus: need püüavad oma juhti rikkaks teha (salm 3; võrdle 1Tm 6:5).

Paulus lähtus sellest, et evangeeliumi kuulutajad peaksid saama evangeeliumiga oma elatise (1Kr 9:14). Koguduse töötegijale tuleks maksta normaalset palka, et neil ei tekiks kiusatust oma positsiooni vääralt kasutada, oma kasu taga ajada.

 5. Paljudes usulahkudes nõutakse juhi tahte tingimatut täitmist. Kristlane on siiski Jeesuse järgija, kõiki teisi juhte järgitakse vaid sedavõrd, kuivõrd nad on valmis järgima Jeesust.

Kolm näidet ajaloost – 2Pt 2:4–8

Ka Juuda kirjas on jutustatud kolmest Jumala kohtu näitest Vanas Testamendis (Jd 5–7). Peetrusel on kaks Juudaga ühist jutustust, aga Juuda kirjeldatud kõrberännakuaegsele kohtumõistmisele (Jd 5) vastab Peetrusel lugu inglite hukkamõistmisest. Ka näidete järjekord on erinev.

Esimene näide – inglite hukkamõistmine (salm 4) – tuletab meelde, et isegi inglid ei saa vältida Jumala kohut. See, et ingleid „peeti kinni” kohtu ootamiseks, näitab, et kohus ja karistus ei järgne alati vahetult patule.

Enamik teadlasi arvab, et Peetrus kirjeldab Noa aja sündmusi (1Ms 6:1–4), aga on võimalik, et jutt on esimesest langemisest, milles peaingel Luciferist sai Jumalale vastupanija, saatan (Js 14:9–21).

Teine näide – veeuputus (salm 5; 1Ms 6:5–9:17) – näitab, et kohut saab vältida, uskudes, mida Jumal ütleb: Noa ja tema pere pääsesid, ehkki maailm uppus. Noa on ka näide kannatlikkusest ja vastupidavusest: pilkest hoolimata ehitas ta suure laeva.

Kolmas näide – Soodom ja Gomorra (salmid 6–8; 1Ms 18:16–19:30) – õpetab, et elu kristlasena võib olla raske. Lotti vaevas see, et ta pidi elama jumalatus keskkonnas. Vanas Testamendis on Soodom ja Gomorra „patu musternäidised”: 5Ms 29:22; 32:32; Ps 107:33–34; Js 1:9–10; Jr 23:14; Nl 4:6; Hs 16:46–56; Am 4:11; Sf 2.9 (vaata ka Ho 11:8).

Salmis 4 on kreeka keeles kaks tekstikuju, mille erinevus on vaid ühes tähes: kas „sopid” (1938. aasta soome tõlge) või „ahelad” (1992. aasta soome tõlge; eesti 1968. ja 1997. aasta tõlgetes on ühtviisi „soppidesse”). Juuda kirjas (salm 6) kõneldakse ahelaist. „Põrgupimedus” (salm 4) on kreeka keeles Tartaros, mis Kreeka mütoloogias tähistas maa-alust paika, kuristikku (see toetab taas tõlget „soppidesse”), kuhu heideti Jumala vastu mässanud. On raske öelda, kas Peetrus soovib midagi öelda sellega, et valib tolle paganliku taustaga sõna, või on tegu lihtsalt tolle aja inimestele tuttava kujundiga kohtu ootamise paigast.

Vana Testament ei jutusta Noa kuulutustööst (salm 5) ega Loti kurbusest teda ümbritseva jumalatuse pärast (salm 7). Noa laeva ehitamine oli kindlasti iseenesest sõnatu jutlus, aga kindlasti ta ka jutustas, miks ta laeva ehitas: patust maailma tabab Jumala kohus (1Ms 6:13).

Salmis 6 on kreeka keeles „katastroof”, mis tähendab hävingut, antud juhul tuhaks põletamist.

Kohus tuleb omal – 2Pt 2:9–16

Salm 9 on kokkuvõte kolmest eelpool jutustatud Vana Testamendi näitest.

Salmi 10 lõpuosas on kreeka keeles „doxas”, st „kirkused”. Juuda kirjas (salm 9) kõneldakse kuradist, seega võib tõlge „kirkuseinglid” kui vaimsed jõud olla õige. Peetrus kõneleb ilmselt langenud inglitest: kurje vaimseid jõude ei tasu alahinnata.

Salmis 13 on kreeka keeles kaks eri tekstikuju, millest üks viitab nn armastussöömaaegadele, mida algkirikus veedeti seoses armulauaga (vaata 1Kr 11:20–22; Jd 12). Armastussöömaajad olid tõelised söömaajad, ühiselt kaetud lauaga.

Eksiõpetajad otsisid naudinguid, eriti seksuaalalal (salmid 13–14). Pidutsemiseks ei piisanud õhtutest ja öödest, vaid tuli alustada juba päise päeva ajal (salm 13; Kg 10:16; Js 5:11). Äsjapöördunud olid eksiõpetajaile kergeim saak (salm 14).

Ühe ingliskeelse Piibli nimi on „Tee”. Ristiusku on tihti nimetatud teeks (salm 15; Jh 14:6; Ap 9:2; 2Pt 2:21).

Peetrus võtab veel ühe Vana Testamendi näite: Bileami, kelle Moabi kuningas palkas needma Iisraeli rahvast. Aga Bileam ei saanud talitada Jumala tahte vastaselt ja needus muutus õnnistuseks (4Ms 22:2–24:25). Et ta oli raha eest valmis üritama Iisraeli needa, näitas tema ahnust. Kui Bileam oli teel Moabi kuninga juurde, püüdis Jumala ingel teda peatada, aga inglit nägi üksnes Bileami eesel, mitte prohvet. Lõpuks pani Jumal eesli kõnelema (4Ms 22:21–35). Selles võib näha Peetruse pilget eksiõpetajate pihta: nad olid gnostikud, kelle valduses pidi olema eriline teadmine, aga tegelikult olid nad pimedad ja arutud (salm 16).

Bileam juhtis Iisraeli kummardama Baal-Peori (4Ms 25:1–3; 31:16) ja liiderdama (4Ms 25:4–18). Kuna Bileam ei saanud muuta Jumala arusaama Iisraelist, püüdis ta muuta Iisraeli arusaama Jumalast.

Orjus, mitte vabadus – 2Pt 2:17–22

Lõpuks tuletab Peetrus lugejaile meelde, et eksiõpetajad tõotavad midagi sellist, mida nad lõpuks ei suuda anda. Nad tõotavad vabadust (salm 19), aga ise on tegelikult patu orjad (võrdle Jh 8:34; Rm 6:16).

Paljude eksiõpetuste põhisisu võib kokku võtta sõnaga „Vabadus!” Inimesed soovivad vabadust erinevaist asjust. See, kes pakub vabadust kõigest, mis meile piiranguid seab, leiab muidugi järgijaid. Aga kahjuks „pime talutab teist pimedat”: inimene, kes ei ole leidnud tõelist vabadust, ei saa juhatada vabadusse ka teisi. Ainus koht, kus saab leida vabadust, on Jumala tahe (Jh 8:32; Gl 5:1–6). Siiski mõeldakse tänagi üldiselt vastupidi: vabadust saab olla vaid seal, kus unustatakse Jumala tahe. Kui paljastub, et pakutud vabadus oligi vaid uus orjus, võib olla liiga hilja ja raske sellest vabaneda.

Vanas Testamendis võrreldi õiget õpetust ja õigeid õpetajaid allikaga (Õp 10:11; 14:27; Jr 2:13; vaata ka Jh 7:37–38). Valeõpetajad on nagu kuivanud allikas või kaev: kaugemalt vaadates on nad paljutõotavad, aga vett neis ei leidu. Januse teekäija pettumus on ränk, kui kaev osutub tühjaks.

Marust aetava udupilvega võib seostada kaks pilti:

1. Pilv on õrn, see ei püsi. Eksiõpetuses ei ole elule püsivat alust.

2. Pilved muudavad kogu aeg kuju. Eksiõpetusedki muutuvad vastavalt „turu olukorrale”: mida rahvas parajasti kuulda tahab.

Salm 18 näitab, et eksiõpetajate kõned ja elu ei olnud teineteisega kooskõlas: suurtele kõnedele ei leidu alust oma elus. Aga samas tuletab Peetrus meelde, et ka suurte kõnede sees ei ole millegagi kiidelda, eksiõpetajate õpetus on õõnes. Ja jälle (salm 18) kõneleb Peetrus sellest, et äsjapöördunuil on suur oht langeda eksiõpetajate saagiks.

Salm 20 näitab, et kõik „igikestva pääste” õpetused on väärad. Inimene võib langeda ära Jumala armust. Oleks muidugi tore, kui kord Jeesuse poole pöördunu jõuaks kindlasti taevasse, aga kahjuks tunnistab kogu Uus Testament võitlusest selles maailmas: saatan püüab kaotatud inimesi tagasi võita, ja kahjuks see tal ka õnnestub mõnedegi puhul.

Salmi 21 kõrval on hea lugeda Jeesuse mõistujuttu välja aetud kurjast vaimust, kes tuleb tagasi seitsme veel kurjema vaimuga: Mt 12:43–45. Inimene, kes on osalenud kristliku kiriku tegevuses, aga siis oma usust loobunud, on kui vaktsineeritud: temas on tekkinud vastupanuvõime usu vastu. Sellepärast on parem, et kedagi ei ahvatletaks kergete põhjendustega usu teele; kui teel ei püsita, vaid sellest hoopis ära langetakse, võib tagasituleku künnis tõusta ületamatult kõrgele.

Koerast kõnelev vanasõna salmis 22 on tsitaat Õp 26:11-st, seevastu seast kõnelev vanasõna ei ole Vanast Testamendist, aga see on teada paljudest tolle aja kultuuridest. Nii siga (3Ms 11:7; Mt 7:6) kui ka koer (1Kn 21:19,24; Fl 3:2; Ilm 22:15) olid roojased loomad. Tasub meeles pidada, et tolle aja koerad olid hulkuvad koerad, mitte mingid kodused lemmikud.

See lõik kirjeldab süngelt, et kuigi eksiõpetajad väitsid endist suuri asju, oli lõpuks nii, et neis polnud miski muutunud. Nad polnud pääsenud Jumala lapseks ega osadusse elava Jumalaga. Kui toda muutust ei olnud toimunud, jäid kõik muutused tähtsusetuks. Need olid uued pakkepaberid vanale paganlusele.