Pauluse kiri filiplastele 2 internetis (Piibel.net)

Kristuse tegevus kui eeskuju ja alus (Fl 2:1–11)

Teise peatüki keelitusosa alguses on mainitud kristlikku elu alust: Jeesust Kristust ja PühaVaimu. Seda alust on Paulus silmas pidanud näiteks Galaatia kirjas, mis oli jõudnud juba sel perioodil filiplastenigi. Pauluse kirjadest tehti koopiaid ja neid viidi ka teistesse kogudustesse. Paulus oletab, et filiplased tunnevad ristiusu põhiküsimusi. Nende põhiküsimuste abil ta keelitab, et armastus võiks kasvada.

Osadus Kristusega ehk Kristuse elamine kristlases ning tema armastuse lohutus on kõige alus. Kristus on meid armastanud, andes end ristisurma. Seesama Kristus toetab ja tugevdab meie uut elu kristlastena. Kuna kristlased on saanud Püha Vaimu, on neis ka Püha Vaimu viljad. See alus on ka armastuse kasvu eeldus, mis on kirja peateema (Fl 1:9–11). Filippi kirjas adresseerib Paulus oma sõna täiuslikele (Fl 3:15). Sõna „täiuslik” saab tõlkida ka kui „täiskasvanu”. Galaatia kirjas kirjutas Paulus, et oli jõudnud olukorda, kus ta pidi jälle oma lugejaid valuga sünnitama (Gl 4:19). Esimeses Korintose kirjas peab Paulus korintlasi väikesteks lasteks (1Kr 3:1–3). Filippi kirjas oletab Paulus, et põhiküsimusi tuntakse ja võib edasi minna. Seega piisab selles arengufaasis, kui põhiküsimusi meelde tuletatakse. Nad on ju täiuslikud ehk täiskasvanud.

Kui Paulus keelitab mõtlema iseenestes sama, mida Kristuses, siis ei toimu see omast jõust, lahus Kristusest. Salmis 5 kasutab Paulus kreeka keeles vormi „en Khristo”, mida võiks tõlkida „Kristuses”. Seega võib ütelda, et Paulus keelitab mõtlema seda Kristuses – lähtuvalt sellest, et Kristus armastab meid ja elab meis meid kinnitades. Iseendast lähtudes kasvu ei toimu.

Filippi kirjas ei ole näha selliseid suuri probleeme nagu näiteks Korintose koguduses esimese Korintose kirja kirjutamise ajal. Siis oli kogudus jagunenud lausa erakondadeks ja koguduses oli palju mitmesuguseid probleeme. Ehkki neid suuri probleeme ei ole näha, soovib Paulus, et filiplased mõtleksid omavahelistele suhetele sügavamini. Paulus on vanglas mõelnud filiplaste kasule. See toimus nii kirja kirjutades kui ka lootuses neid jälle näha ja nende kasvu toetada (Fl 1:24–26). Nüüd keelitab Paulus filiplasi talitama samamoodi – pidama teisi tähtsamaks ja mõtlema teise kasule. Kõiges sellises teise kasu peale mõtlemises on eeskuju ja lähtekoht Jeesuse Kristuse tegevus inimkonna heaks.

Jeesusel enesel oleks kõik eeldused nõuda, et teda teenitaks. On ta ju enne maailma tulemist olnud Jumala kuju. Inimeseks saades tuleb ta inimeste kõrvale käima ja teenima. Ta alandab end veel ristile, teenides ja mõeldes inimestele parimat. Sama hoiak peaks välja paistma ka kristlastest, kelles elab Kristus. Sellisele hoiakule keelitab Paulus meid igaüht. Niisugune vastastikune teenimine lähtub sellest, et Jeesus teenib ja armastab meid kogu aeg. Sellepärast õpime meiegi üha kindlamini teenima üksteist Jeesuse eeskuju kohaselt.

Meis kui kristlastes ei ole Jeesuse jumalikkust, millest me saaksime alanduda teenima. Ometi on meil Jumala lapse aunimi. See au on suurim inimesele antud au. Sellelt aluselt saame alanduda teenima, nagu meid on teeninud Jumala tõeline Poeg.

Teksti Jeesuse Kristuse tööst (Fl 2:6–11) ei ole Paulus ise sõnastanud. Teadlased arvavad, et Paulus tsiteerib hümni, mis on olnud üldiselt kasutusel eri koguduste jumalateenistustel. Nii on see hümn olnud tuttav filiplastelegi.

Hümni algusosa kõneleb Jeesuse alandumisest teenima. Seda algusosa me eelnevalt juba lühidalt käsitlesime. Lõpposas kõneldakse Jeesuse ülendamiseset. Algusosas kõneldi, kuidas Jeesuselt võeti tema võim ja kuidas ta teenis inimesena kuni surmani – pealegi ristisurmani. Lõpposa jutustab võimu taastamisest. See võim tuleb esile kolmel viisil:

1. Talle antakse kõrgest kõrgem nimi. Maailmas ei ole mingit kõrgemat nime kui see, mis on Jumalal enesel.

2. Kõik peavad teda austama. Kogu loodu alistub ühel või teisel viisil Jeesuse võimule. Selle loodu hulka kuuluvad kõik vaimolendid inglitest alates kui ka maa peal elavad nähtavad loodud. Selle võimu alla jäävad ka kõik need, kes on jõudnud maa alla – see tähendab surnuid.

3. Lõpuks on kõigist rahvastest ja keeltest taevas oma esindajad, kes tunnistavad Jeesuse Issandaks.

Valitsus on Vanas Testamendis üksnes Jumala päralt. Nii kinnitavad kõik need kolm tõsiasja, et Jeesus on Jumal. Sellist austust saab osutada vaid Jumalale.

Jumala laste puhtad teod (Fl 2:12–18)

Lõigu esimene lause algab sõnadega „nõnda siis”. Nii väljendab Paulus, et ta jätkab keelitamist eelmise teksti alusel. Filiplased olid pääsenud Kristuse osadusse ja saanud Püha Vaimu (Fl 2:1). Nüüd tuleb see osadus Kristuse ja Püha Vaimuga teha nähtavaks tegudes. Seda tähendab pääste valmistamine. Mõnes tõlkes on see lause tõlgitud tabavamalt: „carrying your own salvation into effect.” Seda mõtet saaks tõlkida näiteks nii: „kandes/tehes oma pääste nähtavaks/efektiivseks.” Osadus Kristusega on juba olemas – eesmärk on kasvada selles osaduses ja teha tööd, et see oleks paremini nähtav. Selle eest palvetas Paulus juba algussõnades (Fl 1:9–10). Kui osadus on kristlase elus nähtav, tuleb sellesse Kristuse osaduses elavasse kogukonda uusi inimesi. See saab päästeks teistele inimestele.

Kristuse osaduses on inimeses toimunud meelemuutus, mis vastab Kristuse ja Püha Vaimu toodud mõtteviisile. Meel on muutunud vastuvõtlikuks sellele, kuidas Püha Vaim meid elama juhendab. Tänu muutunud meelele ja Püha Vaimu juhendamisele on võimalus mõjustada oma elu ja tegevust. Selle mõjustamise motiiviks ja lähtekohaks on see, et Jumal saab kutsuda inimeses esile häid asju: Jumal mõjustab tahet ja tegusid. Sellest kirjutas Paulus juba kirja alguses: „...täidetud õiguse viljaga, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi...” (Fl 1:11). Nii teeb inimeses tööd kogu Kolmainsus. Jumala Komainsusel on sama suund ja üks meel. Kolmainsust tunneme tegudest, mis on alati kokkulangevad ja samasuunalised. Neil persoonidel võivad olla erinevad ülesanded, aga nad tegutsevad sama eesmärgi nimel. Sellele ühtsusele keelitas Paulus ka kogudust (Fl 2:2). Koguduse ühtsus on oma sügavaimas tähenduses Jumala Kolmainsusest mõjustatud ühtsus. Kogu Kolmainsus osaleb kogu aeg kristlases toimuvas töös. Sellele tööle keelitab Paulus üksikuid inimesi koos terve kogudusega.

Uut seesmist mõtteviisi kirjeldavad ka sõnad „kartus” ja „värin”. Kristlane allub Jumalale Isale ja tema tegevusele. Kristlane peab austama ja mõistma Jumala Isa võimusuurust. Sama kehtib ka Jeesuse Kristuse suhtes. Eelnevalt on kirjutatud, et Kristuse ees peavad kõik põlvitama ja austama tema suurt nime (Fl 2:9–11). Nii osutatakse kogu Jumala Kolmainsusele sama austust.

Inimesest enesest ei sünni selliseid vilju, mis on täiuslikud. Sellised on ainult Jumala mõjustatud teod – ainult tema on täiuslik. Et sünniks neid täiuslikke tegusid, on pidevalt tarvis hoida esil elu sõna ehk Jumala sõna ja sellest elada.

Inimesest enesest võib esile kerkida nurinat ja kõhklusi. See vastab mõtteviisile, mis on omane pöördumata ja rikutud inimkonnale. Kristlases on see vana ja rikutud mõtteviis endiselt alles. Sellepärast peab Paulus filiplasi keelitama, et nad sellele väärale mõtteviisile ruumi ei annaks.

Paulus tõstab jälle ennast eeskujuks selles, kuidas ta on teinud ja teeb kogu aeg tööd filiplaste pärast. Seda tööd tehes on Paulus valmis märtrisurmaks. See on talle isegi suur rõõm ja ta loodab, et filiplasedki rõõmustavad sellest Pauluse valmidusest koos temaga. Suurim hoolitsus ja töö on valmidus anda vajadusel oma elu oma töö objektide ehk uute kristlaste pärast. See peegeldab Kristuse hoiakut, mida Paulus on kirjeldanud eelnevalt Kristuse hümnis (vaata ka Rm 5:6–8).

Erakordsed töötegijad (Fl 2:19–30)

Juba kirja alguses on mainitud Timoteose tervitust. Nüüd jutustab Paulus Timoteose teenimisvõimest. Selles lõigus tõstab Paulus esile ka Epafroditost, kelle filiplased on saatnud Paulust aitama. Lõigu üks peateemadest on Pauluse kavatsus saata Timoteos Filippisse omal ajal ja Epafroditos juba praegu koos Filippi kirjaga. Samas on Timoteos ja Epafroditos kirjas kui näited Kristusele meelepärasest teenimishoiakust, millest Paulus on kirjutanud Kristuse hümnis (Fl 2:6–8; 3:17). Hiljem ütleb Paulus, et teda ja teisi tema moodi tegutsevaid inimesi tuleb võtta eeskujuks (Fl 3:17).

Paulus on mures kõigi koguduste pärast, mida ta on asutanud. Ta ise ei pääse alati kohale, et hoolitseda koguduste vaimuliku seisundi eest. Timoteose ta saadab meelsasti vaatama, milline on koguduse olukord, ja vajadusel ka õpetama põhiasju (1Ts 3:1–3; 1Kr 4:17). Paulus on kuulnud filiplastest mõndagi head. Ometi soovib ta olla kindel, et Filippis on kõik hästi. Head uudised kannavad ka teda ennast. Kui Filippis on kõik hästi, on tal üks mure vähem.

Timoteos on Paulusele erakordselt hea abiline. Kirja kirjutamise hetkel ei ole Pauluse läheduses kedagi, keda saaks samamoodi usaldada ja saata filiplaste eest hoolitsema. Kui Paulus ütleb, et kõik mõtlevad vaid iseenesele, kajastab see mitmesuguseid olukordi, millesse Paulus on sattunud. Galaatiasse saadetud kirjas pidi ta kirjutama peaasjadest, Korintosesse saadetud kirjades tulid esile mitmesugused probleemid. Nüüd on ta sellises kohas, kus mõned kuulutavad Kristust soovist intrigeerida ehk ebapuhta mõttega. Filippi koguduses on leidunud siiski sellist küpsust, et nad on saatnud Epafroditose Paulusele appi. Kogudus või kirik osutab teatud küpsust, kui nad saadavad välismaale misjonäre. Eriline küpsus on see, kui neil saadetuil on Kristuse meel ehk soov teenida nagu Kristus.

Teise kasu peale mõtlemine oli üks Kristuse hümnile eelnenud keelituste peateemasid. Timoteos on osutunud oma elus teenijaks, kes nii talitab. Filiplased on seda hoiakut ka näinud, kui nad on näinud Timoteost õpetamas ja teiste inimeste eest hoolitsemas. Vangistuse selles faasis ei ole Paulus veel valmis Timoteost saatma. Paulus ootab kohtulahendit, mis võib olla ka surmaotsus. Võib-olla on Paulus võinud saata Timoteose siis, kui ta on pääsenud koduaresti üürikorteris (Ap 28:30–31).

Sellist õpilast, kes hoolega järgib oma õpetaja õpetusi ja eluviisi, võib nimetada pojaks. Poeg meenutab oma käitumiselt ja olemuselt isa ehk antud juhul õpetajat Paulust. Kõige selle taustaks on Kristuse eeskuju, mis on Paulusestki kõrgemal. Paulus soovib oma elu ja tegevusega igati omandada Kristuse hoiakut ja armastust.

Filiplased saatsid Epafroditose Paulust aitama. Paulus ülendab Epafroditose oma võitluskaaslaseks evangeeliumi eest. See näitab, et Epafroditose tööst on olnud tõelist kasu. Hiljem selgub kirjas, et Epafroditos on toonud filiplaste rahalise annetuse (Fl 4:18). Vanglasse ei saa raha hoiule tuua. Sellepärast on Epafroditos hoidnud raha väljaspool vanglat. Väljastpoolt vanglat on Epafroditos saanud Paulusele tuua kõike, mida see on vajanud: näiteks süüa ja kirjatarbeid. Kirjast ei selgu, kuidas veel on Epafroditos aidanud evangeeliumi tööd ja Paulust.

Paulust aidates on Epafroditos haigestunud. See haigestumine ei tohiks kuidagi kahandada tema austust filiplaste seas – pigem vastupidi. Ta seadis end sel moel ohtu, kui teised filiplased ei saanud minna. Tihti võib haigestunud evangeeliumi kuulutaja mõtiskleda, mida teised temast mõtlevad. Nii on teinud ka Epafroditos. Paulus soovib Epafroditost esile tõsta, et filiplased ei mõtleks temast halvasti ja et Epafroditosel oleks parem meel. Sellist tuge vajab meist igaüks.

Ehkki Epafroditos oli auväärne kristlane, jäi ta haigeks. Nii ei olnud haigestumine tõend halvast kristlusest. Teksti alusel ei ole toimunud tervenemisimet Pauluse käte kaudu. Isegi apostli saadud armuanded ei ulatunud haiguseni. Enamasti toimusidki suurimad imed erinevatel murdehetkedel,

milles sündis uusi kogudusi. Paulus on palvetanud Epafroditose eest ja Jumal on lõpuks halastanud mõlema peale, tehes Epafroditose terveks. Nii on Paulusel üks mure vähem.

Tõenäoselt on Epafroditos endiselt taastumas. Kodus saab Epafroditos täielikult taastuda. Taastuja õige koht on lihtsamas keskkonnas, mitte rasketes tingimustes. Kojunaasmine tülikatest tingimustest võis olla kergendus ka Paulusele. Teisest küljest on Epafroditos juba sooritanud tähtsaima töö Paulust toetades ja on aeg naasta koju.