Johannese evangeelium 21 internetis (piibel.net)

Johannese evangeelium lõppes algselt 20. peatüki lõpus. Jh 20:30-31 on olnud algse evangeeliumi viimased sõnad. Nüüd käsitletav 21. peatükk on ilmselgelt järellugu, mis on natuke hiljem lisatud. Selle kirjutaja on tahtnud evangeeliumile lisada veel mõned lood, mis on samast traditsioonist pärit.

Kõigis neis lugudes, mis meie ees nüüd avanevad, on peamine roll Jeesuse armastatud jüngril. Seekord on ainult teksti sisu see, mis paneb meid märkama, et meil on hilisema lisandusega tegemist. 21. peatükk sisaldub kõigis käsikirjades. Selle tõsiasja tähtsus on ilmne kõigile käsikirjade pärimuse asjatundjatele: see lisandus on kindlasti kirjutatud enne, kui algas Johannese evangeeliumi ümberkirjutamine laiema avalikkuse jaoks.

Apostlid kui kalamehed 21:1-14

Kuna viimane peatükk on evangeeliumile hiljem lisatud, on keeruline seda lugu, mida me nüüd käsitleme, kuskile Johannese evangeeliumi jutustuse sisse asetada. Parim koht selle jaoks võinuks olla aeg, mil kõik oli veel ebaselge ning jüngrid ei olnud Jeesuse ülestõusmises täielikult veendunud. Sellisel juhul tähendab tõsiasi, et jüngrid välja kalale läksid, seda, et nad salgasid tolle ülesande, mille nad kord olid saanud.

Jeesus lebab hauas ning nad ei saa enam koos temaga kõndida. Selle mõttekäigu loogiliseks järelduseks oli endale apostliameti asemel mõni uus elukutse saada. Esimeseks valikuvõimaluseks oli loomulikult kalapüük, kuna see oli varem nende elukutse olnud. Johannese loos sisaldub mitmeid viiteid loole, mis on Luuka evangeeliumis leitav enne Jeesuse kannatuslugu (Lk 5:1-11). Kogu lugu, nagu ka paeluvad hetked kaldal, tähistavad tagasipöördumist jüngriks olemise juurde.

Ilmselt on arv 153 mingil viisil sümboolne ning võib kuidagimoodi osutada tõsiasjale, et Kristuse teenimistöö saab kõiki rahvaid puudutama. Ometi ei ole ükski väljapakutud seletustest siiski veenev. Jüngritest, kes hetk tagasi olid kõhklema löönud, said selle selle sündmuse järel taas inimestepüüdjad.

Jeesus ja Peetrus 21:15-19

Lugu Jeesuse ning Salgaja Peetruse kohtumisest on väga kütkestav ning psühholoogiliselt hiilgav. Kuigi ka teised inimesed on nende ümber, on nende roll nüüd väike. Kaks sõpra vaatavad teineteisele sügavalt silma. Tegeletakse Peetruse salgamise, aga ka tema ülejäänud eluga. Peetrus salgas Jeesust kolm korda ning nüüd küsib Jeesus temalt kolm korda: “Kas sa armastad mind?” Pärast viimast küsimust Peetrus murdub. Tema suhe Issandaga on nüüd taastatud.

Kolmes küsimuses sisaldub Peetruse jaoks kolmekordne ülesanne olla karjane. Mäletame Jeesuse sõnu heast karjasest (Jh 10) ning selle taustal olevaid Vana Testamendi kirjakohti (eriti Hs 34). Halvad karjased kannavad hoolt vaid iseeneste eest ning jätavad karja hooletusse. Kui Issand asub enda omi karjatama, siis olukord muutub. Ülestõusnud Issand karjatab oma karja inimeste abil. Eriti tähtis vastutus antakse Peetrusele, kes kõigis neljas evangeeliumis on jüngrite juhiks. Karjase teenimistööd, iseäranis sellise erilise vastutusega, mis Peetrusele anti, oli võimatu teha ilma Jeesust armastamata. Nii annab Jeesus Peetrusele pärast tolle kolmekordset salgamist taas ülesande.

Selles ülesandes sisaldub müsteerium, millest võis alles palju hiljem aru saada. Mida tähendavad need sõnad riietamise (või sidumise/vöötamise) ning minemise kohta? Tavapäraseks riideesemeks oli pikk pealisrõivas. Teele asudes sidus selle kandja pealisrõivale vöö peale, et see liikumist ei takistaks. Noor mees paneks imekiirelt endale ise vöö peale. Vana mees sirutaks oma käed välja ning laseks kellelgi teisel oma vöö kinni siduda. Just see liigutus, käte väljasirutamine, on tolle müsteeriumi võtmeks. Me teame, et Peetrus suri märtrisurma. Väga tõenäoliselt löödi ta 60ndatel Roomas risti. Ta pidi oma käed laiali ajama, kui teda ristipuu külge naelutati, ning seejärel läks ta oma timuka ees hukkamispaika. Milline oli parem valikuvõimalus – kas olla ilma Kristuseta ja kaitstud; või olla koos Kristusega ja hirmsas agoonias kannatada? Peetrus teadis vastust: “Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus” (Jh 1:4).

Armastatud jünger (Johannese 21:20-25)

Kahe sõbra taga kõnnib “armastatud jünger”. Peetrus teeb vea, küsides, mis temast saab, ent saab kindla vastuse: “Sina järgne mulle!” Selles küsimuses on Peetrus niisama palju kõrvaline isik, nagu teised olid hetk tagasi. Jeesuse kavatsused kellegi suhtes pole ühegi teise inimese mure. Eelseisvast märtrisurmast anti ainult Peetrusele märku ning mitte avalikult. “Armastatud jüngri” saatus jääb Peetruse jaoks saladuseks.

Johannese evangeelium jätab mulje, et Jeesuse avalik teenimistöö kestis mitu aastat. Selle aja jooksul oli ta pidevalt õpetamas, tal oli suur mõju tuhandete inimeste üle ning ta tegi mitmeid suuri imetegusid. Et kasvõi üht tema päevadest kirjeldada, oleks rohkem papüürust vaja läinud, kui meie tänase päeva Johannese evangeeliumi jaoks.

Johannese evangeeliumi viimased sõnad näitavad selgesti, mismoodi Johannes oma materjaliga ümber käis: see raamat ei mahuta kõike ning polegi vaja kõike rääkida. Johannes on oma töösse sisse pannud vaid mõned asjad, mõned imed ja õpetused, ent on käsitlenud neid põhjalikult ja üksikasjalikult.

Niisiis kõneleb neljas evangeelium, milles kajavad vastu armastatud jüngri säilitatud traditsioonilised teadmised, eriti selgelt kõige tähtsamast asjast: Jeesus Kristus on Jumala Poeg, pimedate Valgus ning surnute Elu. “Jah, meie kõik oleme võtnud Tema täiusest, ja armu armu peale” (Jh 1:16).