Johannese evangeelium 2 internetis (piibel.net)

Kaana pulm 2:1-11

Esimesest imeteost, millest evangelist Johannes jutustab, teistes evangeeliumites ei räägita. Lugu leiab aset Galilea linnas, mille asukoht on meile teadmata. Sündmused toimuvad Lähis-Ida pulmapeol, mille juurde käis korralik söömaaeg. Vein saab otsa, aga Jeesus päästab noore pruutpaari pulmapeo, muutes 600 liitrit vett esmaklassiliseks veiniks. Johannes kirjeldab, et jüngrid nägid Jeesuse auhiilgust ja uskusid temasse.

Mida see lugu meile õpetab? Vanas Testamendis oli veinil sümboolne tähendus. Meile Jumalast tuleva imelise õnnistuse üheks osaks on küllus ja pidusöömaaeg (1Mo 49:8-12). Kui Jeesus päästab pulmapeo, osutab Johannes ilmselt sellele: jumalarahva hulgas on nüüd kõikvõimas päästja.

Teine asi, mis jääb sageli tähelepanuta, on Jeesuse suhtumine noorde abielupaari ja nende pulmade tähistamisse. Vaatamata sellele, et Jeesus kutsus nii paljusid inimesi kõike maha jätma ja Teda järgima, ei halvustanud ta mingil moel perekonda. Hoopis vastupidi, ta toetab normaalset pereelu.

Arutada tuleks ka Piibli seisukohta veini suhtes. Purjutamine on tõsine patt, aga täiskarskust Piiblis ei nõuta. Karskus - nagu igasugune enesevalitsemine - on hea ja soovitatav eluviis, aga seda ei pea kõigilt nõudma. Ses suhtes on seatud kitsa tee väravapostid - igaüks kaalub oma südames, kummal pool ta kõnnib. Vale ja hukatuslik on toimida oma südametunnistuse vastu.

Lisamärkus: Johannes ja teised evangelistid

Vahetevahel on Johannese evangeeliumit raske kolme ülejäänud evangeeliumiga kokku sobitada. See ilmneb näiteks järgmises loos: kolm esimest evangelisti räägivad Jeesuse tööst Galileas, tema minekust Jeruusalemma, surmast ja ülestõusmisest. Nende kirjelduses toimub templi puhastamine Jeesuse elu viimastel päevadel. Johannese esitatud ajajoon on teistsugune. Jeesus külastab Jeruusalemma palju kordi, tehes seda ka paasapühadel, tegutsedes avalikult mitu aastat. Johannes paigutab templi puhastamise Jeesuse avaliku tegutsemise algusperioodi.

Uurijad on selles suhtes erinevatel seisukohtadel, kas Johannes on ajalooliselt usaldusväärsem kui teised evangelistid. Võimalik, et Jeesus õpetas oma väiksemat jüngrite gruppi kauem kui teisi ja tuli avalikkuse ette alles hiljem. Teiselt poolt võis Johannes paigutada kõnealuse sündmuse kavatsuslikult Jeesuse avalikkuses tegutsemise algusaega. Seda selleks, et keegi ei peaks Jeesust poliitiliseks juhiks.

Me peame leppima üldisema pildiga liigselt süvenemata üksikasjadesse, olgu need kuitahes huvitavad. Erinevust Johannese ja teiste evangeeliumite vahel märkab ainult tähelepanelik Piibli lugeja. Kõik neli evangelisti kirjeldavad templi puhastamist, niisamuti ka Jeesuse kannatamist ja ülestõusmist. Evangeeliumid ei ole elulood, isegi kui neis on kajastatud palju ajalooliselt täpset informatsiooni. Need on kirjutatud nii, et me saaksime uskuda Jeesusesse Kristusesse. Hoolimata erinevustest on nelja evangelisti tunnistused üheskoos rikkam ja külluslikum kirjeldus, kui olnuks ainult ühe autori oma.

Jeesus puhastab templi 2:13-25

Muistsel ajal, nagu ka tänapäeval, lõid templite ümber sagivad inimesed sobiva võimaluse kauplemiseks. Oma piirkond kuulus kerjustele. Juutidel oli ainult üks tempel, kus nad Jumalale ohverdasid. Need, kes tulid ohverdama, vajasid peavarju ja süüa, niisamuti ka ohvriloomi, keda rikkalikult ostmiseks pakuti. Templimaksu sai tasuda üksnes kindlas juudi vääringus, mistõttu oli rahavahetus loomulik osa templis valitsevast turusaginast. Ülempreestrite elamutes tehtud arheoloogilised väljakaevamised osutavad, et preesterkonna ladvik, kes kõiki neid teenuseid pakkus, elas jõukalt. Pole siis ime, et templi tegelik eesmärk võis olla unarusse jäänud.

Templi puhastamine oli radikaalne tegu ja seda sündmust kirjeldavad Johannes ja teised evangelistid üsna ühtmoodi. Jeesus ajas templist välja kõik kaubitsejad, sest nad olid teinud pühakojast kaubanduskeskuse. Juutidele, kes tundsid Vana Testamenti, meenusid prohvet Malaki sõnad:
"Vaata, ma läkitan oma ingli
ja tema valmistab minu ees teed.
Ja äkitselt tuleb oma templi juurde
Issand, keda te otsite,
ja lepingu ingel, keda te igatsete.
Vaata, ta tuleb,
ütleb vägede Issand.
Aga kes suudab taluda tema tuleku päeva?
Ja kes jääb püsima tema ilmudes?
Sest tema on nagu sulataja tuli
ja nagu pesupesija leelis.
Ja ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat,
ta puhastab Leevi poegi
ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat:
siis toovad nad Issandale õige ohvrianni.
Siis meeldib Issandale
Juuda ja Jeruusalemma ohvriand
nagu muistseil päevil
ja ammuseil aastail."
(Mal 3:1-4)

Teine oluline Vana Testamendi kirjakoht pärineb psalmist 69:10, millest jüngrid alles hiljem mõistsid, et tegemist on ettekuulutusega Jeesusest.

Jeesuse vastus juutidele on neljandale evangeeliumile omasel viisil kavatsetult mõistatuslik. Kuulajad arvasid, et ta räägib uhkest templihoonest, aga tegelikkuses rääkis ta omaenese ihust. Sel viisil tulid Kristuse surm ja ülestõusmine kõneks juba evangeeliumi selles osas. Me näeme sarnasust Markuse messiaanliku müsteeriumiga: Kristus kirjeldab oma suveräänsust avalikult, aga inimesed ei mõista tema sõnu.

Johannese poolt kirjeldatud sündmuste toimumise aeg - 46 aastat pärast templi ehitamise algust - on üllatavalt üksikasjalik ja selle abil saame eristada paasapühade tähistamise aastat. Templit hakati ehitama 20/19 aastal enne Kristust. Kui see info vastab tõele, on tegemist aastaga 29 või 30.

Peatüki viimastes salmides oleme taas silmitsi küsimusega imede eesmärgist. Jeesus teeb imetegusid, mis panevad inimesi temasse uskuma. Näeme, et imedel on Johannese evangeeliumis oluline roll. Samal ajal lisab evangelist imetegude kirjeldustele Jeesuse oma hinnangu neile, mis näitab inimlikku usku sellena, mis see on: Jeesus ei rääkind inimestele otse, sest ta teadis, et inimeste usk on nõrk.