Kristlased usuvad ühte Jumalasse, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ehkki Piibel seda sõna ei kasuta, on juba vanast ajast alates kõneldud pühast Kolmainsusest (trinitas, ingl. trinity) ja kolmainsast Jumalast. See õpetus on kirikule nii tähtis, et traditsiooniliselt ei ole selle vaidlustajaid peetud üldse kristlasteks. Aga millest on küsimus? Käesoleva ülevaatliku käsitluse eesmärgiks ei ole seda suurt teemat vajaliku sügavusega läbi vaadata: seda on teinud mitmed kirikuloo suurkujud, nagu kirikuisa Augustinus oma suurteoses, ja paljud kristliku õpetuse väljaanded. Ometi on ka käesoleval, algtõdesid sisaldaval käsitlusel kindlasti oma koht.

Lähtekoht

Kristlased on algusest peale tunnistanud Vana Testamendi usku: on ainult üks Jumal. See on Iisraeli usutunnistus, ja sellega ühineb näiteks ka apostel Paulus, kelle kirju saame lugeda Uuest Testamendist.

Vanas Testamendis on kirjutatud:

Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.
(5Ms 6:4.)

Apostel Paulus kirjutab sama mõtet edasi andes:

Maailmas ei ole olemas ühtegi ebajumalat ning et ei ole muud Jumalat kui üks.” Jah, kui olekski nõndanimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nõnda nagu inimeste meelest on jumalaid palju ja isandaid palju, siis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi.
(1Kr 8:4-6.)

Kui kogu Uus Testament teeb selgeks, mis on meie usu alused, kõneleb see samas ka Isast, Pojast ja Pühast Vaimust.

Matteuse evangeeliumis on kirjutatud:

Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
(Mt 28:18-20.)

Ka apostel Paulus kirjutab kolmainu Jumalast:

Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!
(2Kr 13:13.)

On seega vaid üks Jumal, aga siiski kõneldakse Isast, Pojast ja Pühast Vaimust, ja kinni tuleb pidada asja mõlemast poolest.

Isa on Jumal, Kristus on Jumal, Püha Vaim on Jumal

Isa jumalikkust ei vaidlusta ilmselt ükski Piibli lugeja. Uus Testament õpetab aga selgesti, et ka Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on Jumal. Näiteks kirjutab evangelist Johannes:

Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.
(Jh 1:18.)

Jeesuse jumalikkust kinnitavad ka teised Uue Testamendi kohad:

Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.
(1Jh 5:20.)

Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult.
(Kl 2:9.)

Samas tunnistatakse Piiblis ka Püha Vaimu jumalikkusest. Juba Vana Testament kõneleb Jumala Vaimust, mille ta annab inimestele:

Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.
(Hs 36:26-27.)

Näiteks Efesose kirjast selgub, et Jumala Vaimu puhul ei ole küsimus raskusjõuga võrreldavast mõjust – selline ei saa muretseda –, vaid persoonist. Efesose kiri tunnistab Pühast Vaimust nii:

Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani!
(Ef 4:30.)

Apostlite tegude raamatus jutustatakse, kuidas Hananias ja Safiira valetasid Pühale Vaimule – seega Jumalale – ja said vastava karistuse.

Hananias, mispärast... sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast?
(Ap 5:3.)

Nõnda siis on Isa Jumal, Kristus on Jumal ja Püha Vaim on Jumal. Ja ometi on vaid üks Jumal. On olemas ainult üks Jumal, aga kolm persooni.

Isa, Poeg ja Püha Vaim kirgastavad üksteist inimesele

Noor usu leidnud tüdruk küsis nõutult, kas ta peaks paluma Isa, Poega või Püha Vaimu. Vanamemm andis lihtsa ja hingehoidliku vastuse: „Palu, keda tahes. Küll nad omavahel kokku lepivad, kes appi tuleb.“ Selle suurepärase soovituse toeks uurime Piiblit.

Poega, Jeesust, ei saa Jeesuse sõnade järgi tunda ilma Isata.

„Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!“
(Mt 11:25.)

Jeesus vastas talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas.“
(Mt 16:17.)

Samas on siiski ka nii, et Isa ei saa mitte keegi tunda ilma Jeesuseta:

„Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.“
(Mt 11:27.)

Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“
(Jh 14:6.)

Jumalat ei saa keegi tunda ilma Püha Vaimuta:

Te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!”
(Rm 8:15.)

Ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus.
(1Kr 12:3.)

Nõnda siis Isa, Poeg ja Püha Vaim kirgastavad üksteist inimestele.

Kuidas me seda ette kujutame?

Oma suurepärases raamatus „Häid uudiseid halbadele kristlastele“ tsiteerib Phillip Carey Augustinuse seitset lihtsalt põhiväidet:
1. Isa on Jumal.
2. Poeg on Jumal.
3. Püha Vaim on Jumal.
4. Poeg ei ole Isa.
5. Poeg ei ole Püha Vaim.
6. Püha Vaim ei ole Isa.
7. On vaid üks Jumal.

Kõik need põhiväited on Piibliga kooskõlas. Nende abil kujutame piisavalt ette, mida tähendab kolmainsus. On üks Jumal, aga kolm persooni. Jumala sügavusteni ei tasu meil püüdagi tungida. Ta on suur saladus, kellest me saame igal juhul aru ainult pisut – seda, mis meile on ilmutatud.

Ka nende põhiväidete järel on piisavalt, mille üle arutleda. Saab öelda palju rohkemgi, ja ulatuslikumates kirjutistes on oskuslikult öeldudki. Aga sellestki moonast algatuseks piisab.