Risti teoloogia ei puuduta üksnes Jeesuse risti, see on laiem küsimus. On kaks seisukohta: risti teoloogia ja kirkuse teoloogia.
　Kirkuse teoloogias on Jumala vägi kõigile ilmne ning me tahamegi, et see nii oleks. Ristiteoloogias varjab Jumal oma väge ja peidab selle nõrkusesse. Selle parimaks väljenduseks on Kolgata, kus nõrk ja kannatav Kristus, varjates oma kirkust, saavutas suurima võidu. Just seetõttu kutsutaksegi seda risti teoloogiaks. See oli eriliselt kallis Lutheri jaoks ja kerkib esile kõikjal Piiblis ning näitab, mil viisil meie armas Jumal tegutseb.

Paulus kiitlemas oma nõrkuse üle

Pauluse esimeses kirjas korintlastele, teises peatükis saab lugeja tuttavaks ühe väga inimliku apostliga. Pauluse esimese Euroopa reisi algus oli kõike muud kui mõnus. Filipi linnas sai ta peksa ja heideti vanglasse. Tessaloonikast pidi ta oma elu päästmiseks põgenema. Ateenas vaid naerdi ta üle. Korintose poole teel olev mees polnud mingi superapostel või terasnärvidega usukangelane, vaid mees, kes lihtsalt kartis. Ometi sai apostel just seal kurikuulsas Korintose linnas tervelt poolteist aastat rahus tegutseda ning sinna sai rajatud aktiivne ja tugev kogudus.

Selle töö algust kirjeldab esimese Korintose kirja esimene peatükk. Oma teises kirjas korintlastele kirjutab Paulus vastu oma ülbetele vastastele ning kiitleb oma nõrkuse üle. Just sel põhjusel sobib kiri korintlastele suurepäraselt õpetama üht olulist piiblitõde, milleks on risti teoloogia.

Aabraham – Jumalale armas vaene mees

Piibli esimestes peatükkides (1Ms 1-11) on mitmeid jutustusi, mis risti teoloogiale valgust heidavad (eriti lood Aabeli ja Noa eludest). Kohe pärast seda alustab Piibel kõnelemist sellest, kuidas Jumal hakkab kujundama üht rahvast, üht rahvust, kelle kaudu Ta viib oma sõnumi kõikjale maailma. Ta ei võta selleks enesele juba valmis ja tugevat rahvast, vaid valib ühe vaese rändkarjakasvataja Aabrahami. Pärast raskeid ja vaevarikkaid perioode saab algselt lastetust abielupaarist pere, siis sugu, siis hõim ning lõpuks rahvas, keda on loendamatul hulgal nagu tähti taevas või liiva meres. Enne seda rändab Aabraham võõrana siin ja seal teiste rahvaste asupaikades, tundes hirmu vaarao viha ees Egiptuses ning kurvastades oma lastetuse häbi pärast. Eriti karm on õppetund Jumala mäel, kui Aabraham saab korralduse tuua oma ainus poeg Iisak Jumalale ohvriks. Vägi ja tasane tarkus on tihti kuskil eemal, kui vaest meest elutormides vintsutatakse. Kuid just taoliste tormide keskel sündis üks rahvas, kelles täitusid Jumala suured plaanid.

Miks Jumal Aabrahamile nii raske tee andis? Miks poleks Ta võinud oma rahvast sedavõrd muljetavaldaval moel esile tuua, et seda oleks saanud kõigile uhkusega näidata? Jumal teab, meie ei tea. Ent viimaks sai Aabraham isaks mitte ainult ühele suurele rahvusele, vaid usuisaks ja teenäitajaks kõigile maailma rahvastele.

Mooses – Jumala mees ja suur erak

Kui Iisrael oli Egiptuses orjuses, kutsus Jumal Moosese oma rahvast orjusest välja vabadusse viima. Mooses kasvas üles vaarao pojana, ent oma rahva orjust nähes asus ta oma rahva poolele. Selle tagajärjel pidi ta kõrbesse põgenema, kus ta elas nelikümmend aastat midjanlaste keskel. Alles pärast seda oli aeg küps: põleva põõsa juures sai Mooses Jumalalt kutse ning ta läks täitma oma ülesannet seista vastamisi maailma kõige vägevama valitsejaga. Inimlikus mõttes oli Moosese varustus üsna kasin: tal oli ta naine ja kaks poega, üks eesel ning kepp. Pärast mitmeid raskusi viis ta rahva Egiptusest välja kõrbe, kus nad rändasid nelikümmend aastat ning mässasid pidevalt Moosese vastu.

Moosese juures on risti teoloogia selgesti nähtav. Sündides on ta elu ohus ning üksnes imeline Jumala abi päästab ta elu. Keevalise mehena surmab ta egiptlase, kes peksis iisraellasi, ning ta peab üksi põgenema. Mis sünnib edasi? Mitte midagi. Nelikümmend aastat karjatab ta kõrbes lambaid ning Iisrael vaevleb orjuses. Jumal varjab oma väge. Ning saates Moosese ilma mingi inimliku varustuseta oma rahvast vabastama, peidab Jumal oma väe nõrkusesse. Kuid just nõnda sai rahvas Jumala käest abi.

Siinkohal on hea meelde tuletada, et kirkuse teoloogia ei ole ilmtingimata vale. Nuhtlused, mida Jumal Moosese kaudu saatis, surusid vaarao põlvili ning sundisid teda Iisraeli vabaks laskma. Samuti on Jumala vägi ilmne viimsel kohtupäeval ning on hea seda meeles pidada. Rõhuasetust risti teoloogiale on aga hea meelde tuletada eriti seal, kus kristlastel on kiusatus end üles puhuda ja tähtsaks teha.

Hanna ja Maarja – kaks õnnistatud naist

Tuhandeid aastaid on Piibli lugejaid kandnud liigutavad lood Piiblis olevate naiste saatustest. Üks neist on lugu Hannast, kes oli suure prohveti Saamueli ema (1Sm 1-2). Hanna oli lastetu, mis tema kultuuris tähendas suure häbikoorma kandmist. Tema abikaasa armastus, mida eriti kaunil moel kirjeldatakse, ei toonud talle tema sügavas kurbuses kergendust. Issanda templis valab õnnetu kannatav naine kogu oma valu ja ahastuse palves välja. Just see naine ega mitte keegi teine on see, kellest sai õnnelik suure prohveti Saamueli ema. Hanna kiituslaul (1Sm 2) on imeline lugemisvara.

Hanna Vanas Testamendis on ilmne neitsi Maarja eelkuju (Luuka 1-2). Ei olnud see mõni rikka ülikupere imetlusväärne tütar, keda valiti olema Issanda emaks, vaid üks vaene tütarlaps, kes pidi kahtluse häbi kandma. Maarja suurepärane kiituslaul teeb selgeks, kuidas Jumal tõukab rikkaid ja vägevaid nende troonidelt ning ülendab vaeseid ja näljaseid. Jumala rahvas tunneb end koduselt seal, kus on väikesed, nõrgad ja allasurutud. Rikkad ja targad ei palu Jumalat ega ka saa Temalt eriti midagi. Taavet: pisike poiss ja võitud kuningas

Hea näide selle kohta, kuidas Jumal oma väge nõrkusesse peidab, on see, kuidas Ta valis kuningat Sauli asemele, kes oli läinud eksiteele. Prohvet Saamuel saadeti ühte kaugesse külakesse Jesse juurde, kes Saamuelile oma poegi tutvustas. Üks poeg teise järel astus esile, kuid ükski neist polnud see Issanda valitu. Üksnes pisike karjapoiss oli see, kes pidi tõusma troonile.

Kuid enne, kui Taavet sinna välja jõudis, oli tema ees pikk ja kivine tee: esmalt oli ta kuninga sõber ning siis tema vaenlane, olles ühe jõugu juht ning armetu põgenik. Kui ta viimaks võimule tuli, langes ta ränka pattu. Ometi jäi ta oma südames Jumala ees alati väikeseks poisiks: ta tunnistas oma patud üles ning tahtis neist pöörduda ja Jumala juurde tagasi tulla. Just sellisele mehele tõotab Jumal anda igavese kuningavõimu (2Sm 7).

Hämmastaval moel täitus see isegi inimlikus mõttes, kui sama suguvõsa Jeruusalemmas 450 aastat valitses. Kuid ennekõike sai see tõeks varjatud ja mõeldamatul moel: sadu aastaid pärast seda, kui Taaveti koda oli oma võimu kaotanud, täitusid igavesed tõotused ning Jeesus Kristus, Taaveti Poeg, istus oma Isa troonile.

Harimatud kalamehed

Kui Kristus oma teenimistööd maa peal alustas, oleks targad filosoofid ja osavad poliitikud Tal käepärast võtta olnud. Kuid need jäeti kõrvale ning Issand valis oma jüngriteks kamba harimata kalamehi Galilea järve rannal. Ükski neist polnud Talle kohane nõuandjaks ning ükski neist polnud veatu. Otsustaval hetkel jättis igaüks neist oma Issanda maha ning põgenes. Kuid Issand valis just need võhiklikud taganejad ning läkitas nad kõikjale maailma. Saulus, kõige innukam kristlaste tagakiusaja, kellest sai Paulus ning kes ei suutnud iial oma minevikku unustada, lisati samuti nende hulka.

See ei olnud tähtede meeskond, kes valiti, vaid väikesed, nõrgad ja vaesed. Kuid just nõnda ei olnud see inimlik tarkus, mille abil pidi evangeeliumi kuulutatama, vaid Jumala seletamatu vägi. Jumal oli tugev nõrkades – kui salgaja Peetrus astus nelipühal vapralt rahva ette ning kui Paulus värisevate põlvedega Korintosesse läks.

Jeesus Ketsemani aias

Küllap mõistame nüüd Kristuse elugi uue vaatenurga alt näha. Juba algusest saadik oli Tema elu ristiteekond. Tema, kes oli Jumala sarnane, loobus iseenese olust ning võttis orja kuju. Ta sündis laudas sõimes ning Teda kutsuti Maarja pojaks ehk teisisõnu vallaslapseks. Kogu Tema elu oli täis sügavat üksildust, nii suurte rahvahulkade kui ka Talle kõige lähemate keskel olles. Markuse evangeeliumi kolmandas peatükis näidatakse, et Tema oma pere arvas, et Ta on arust ära, ning kaheksas peatükk jutustab sellest, kuidas Ta lähim jünger püüab Teda Tema ristiteelt eemale viia. Kõige sügavamas üksilduses oli ta oma elu viimastel hetkedel. Ketsemani aias palvetab Jumala Poeg oma Isa poole ning oma ahastuses higistab verd. Ristil oli Issand nii üksi kui üks inimene veel olla saab.

Jumala vägi oli hoolikalt Jumala Poja ellu peidetud. Sellegipoolest tundsid mõned inimesed selle ära – mitte targad ega rikkad, vaid väikesed, vaesed ja patustajad. Pimedad hüüdsid oma ainsa Aitaja poole, paludes abi, vaesed järgisid Teda ja päratult rikkad maksukogujad said Teda nähes aru, et nemad ise on vaesed. Ning kui Tema sõbrad, kes Ta hauda olid pannud, nägid Ülestõusnut, ei olnud Jumala vägi enam peidetud.

Risti teoloogia ja meie

Mis tähendus võiks risti teoloogial meie jaoks olla?

Kristuse kirikus kordub ikka ja jälle seesama nähtus: vaesed, nõrgad ja patused leiavad Kristuse ning Jumala varjatud väe. Kui aeg edasi läheb, kerkib esile kiusatus näidata Jumala väge välja sel viisil, et kirik lakkab olemast haigla patuste jaoks, kus Kristus nõrkade eest hoolitseb. Kogudusest saab grupp tugevaid ja vankumatuid usklikke, grupp, milles keegi ei söanda enam oma nõrkusi paljastada. Usust, mis kunagi avas taeva patuse jaoks ja oli hämmastav Jumala ime, saab ratsionaalne filosoofia ning kristlus muutub üheks arukaks eluviisiks. Nii nõrkadest inimestest ja õpetajatest kui ka teistest nende ümber saavad usukangelased. Risti sügav saladus ununeb vähehaaval. Imelisest usukingitusest jääb alles üksnes tühi kest. Mida peeti enamaks, on tegelikult palju vähem.

Risti teoloogia, mida Luther hoolega rõhutas, on erinev. Ikka ja jälle avastab see Pühakirjas näiteid, kuidas Jumal läheb mööda tarkadest, rikastest ja pühadest ning aitab vaeseid nõrku patuseid. Just sel põhjusel avaneb risti teoloogia abil kogu Piibel uue vaatenurga alt.