Inimene loodi igaviku jaoks. Jumala seaduste rikkumine tähendas surma ja see on meid kõiki mõjutanud. Aga viimne võit ei jää surmale, see kuulub Jumalale.

Surmaga saab meie armuaeg otsa. Me elame selles loodud maailmas Jumala andidest isegi sel juhul, kui me Jumalast vähimatki ei hooli. Aga mis saab siis, kui me jääme ilma oma rahast, välimusest, positsioonist, tervisest ja elust? Mis juhtub, kui me kohtame oma pattude alastuses Jumalat, teda, kes on andnud meile elu ja küsib, kuidas me seda kasutanud oleme? Me ei pea sel hetkel alasti olema. Piiblis õpetatakse, et usus kanname me Kristuse õigsuse valgeid rõivaid. Need antakse meile ristimises. Usus saavad need meie omaks.

Mis saab pärast surma? Kas surnute hinged magavad kuni viimse päeva ülestõusmiseni? Piiblist saame teada, et surres läheb inimene teise tegelikkusesse. Pole oluline teada selle perioodi kestust, vaid seda, kas see periood on õnne- või kannatuseaeg. Kui meie südametunnistus on puhas ja on teada, kes meid ootab, siis on ootus kerge.

Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.
(1Ts 4:13-14)