Surm pole kõige lõpp. Piiblis, Johannese ilmutuseraamatus kirjutatakse:
”Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi." (Ilm 20:11-12)

Tore oleks kõiki oma surnud lähedasi taevas kohata. Minu meelest oleks õige teiste puhul uskuda, enda puhul kahelda. Jätke oma surnud sugulased Jumala hoolde ja palvetage nende eest kord või paar. Teie ise peate usaldama Surma Võitjat. Te võite ennast lohutada, et Jumala jaoks pole mitte keegi surnud. Tema jaoks on kõik elus, sest teda ei piira selle universumi loodusseadused.

Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.
(Ilm 1:17-18)