Selle küsimuse üle on inimesed kogu ajaloo vältel pead murdnud. Kui Jumal on kõikvõimas ja hea, miks lubab ta sõdu, nälga, tapmist ja muud sellist, mis elu hävitab? Kas tal pole väge, et kõike seda ära hoida?
See küsimus jäetakse Piiblis lahtiseks. Mõnedel asjadele vastatakse, aga mitmed küsimused jäävad õhku. Üheks Piibli vaatenurgaks on see, et maailmas on palju kannatusi, mis on inimeste endi põhjustatud. Sõda, vägivald, abielurikkumine ja muud meisse sügavaid haavu jätvad olukorrad on õigupoolest inimeste endi tekitatud. Inimene ei saa selle eest Jumalat süüdistada, vaid peaks hoopis ise peeglisse vaatama.
Siin maailmas on aga ka palju kannatusi, mis pole inimese põhjustatud. Siia kuuluvad paljud haigused ja looduskatastroofid. Miks Jumal neid ära ei hoia? See jääb meile saladuseks. Paistab siiski, et paljud raskused on olukorrad, mille kaudu Jumal kutsub inimesi enda lähedusse. Võib-olla on üheks kannatamise eesmärgiks see, et inimene mõistaks oma tühisust ja pöörduks Jumala poole. Teiselt poolt, kannatused liidavad inimesi üksteisega ja Jumala tahab, et me aitaksime neid, kes on hädas.
Meie lohutus ja lootus on sõnum ülestõusnud Kristusest - valu ja kannatuse võitjast.
Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.
(Ps 34:19)
Jumal, kurjus ja kannatused vaevavad mind. Vabasta meid kurjusest!
Piibel ei räägi meile kõigest. Piibel kuulutab seda, mis on otsustav inimese hinge päästmiseks. Kurjuse päritolu kuulub nende asjade hulka, millest Piiblis väga vähe räägitakse.
Piibli esimestest peatükkidest ilmneb, et inimesel oli põhimõtteliselt vabadus valida hea ja kurja vahel. Maailm ja inimkond on loodud heaks, kuid inimene valis kurja, lastes Saatanal end ahvatleda. Kurat on samuti Jumala loodud olend. On öeldud, et alguses oli ta ingel, kes hakkas Jumalale vastu. Saatan ahvatles inimest Jumala tahte vastaselt tegutsema ja nii hakkaski kurjus maailmas levima.
Meile jääb saladuseks, miks hea Jumala lubas kurjusel maailma tulla. Siiski saab selgeks, et Jumal ise võitis ära kurjuse väe, kui sündis inimeseks ja suri meie pattude eest ristil. Valides kurja, andis esimene inimene enda ja samal ajal kogu inimkonna patu orjusesse. Niimoodi kaotasime oma vaba tahte. Jeesus Kristus tuli meid patu orjusest vabaks ostma. Ainult Jeesuse kaudu võime saada vabaks, et elada Jumala tahte kohaselt.
Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori. Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.
(Jh 8:34-36)
Jumal, sa ei vasta kõikidele minu küsimustele. Aita mind, et ma seda pahaks ei paneks. Aita mul selle asemel keskenduda kuulma seda, mida sa oled kuulutanud.
Pattu saab kirjeldada paljude sõnadega. See on mõtete, sõnade ja tegude õigelt teelt kõrvalekaldumine, nende väänamine ja Jumala tahtele vastu hakkamine. Lühidalt, patt on see, kui süda hülgab Jumala.
Kõikidele inimestele omast kalduvust valida kurjus nimetatakse alg- ehk pärispatuks. Selle viljadeks on erinevad kurjad mõtted, halvad teod ja sõnad ning heade tegude hooletusse jätmine.
Patt kahjustab, lõhub ja hävitab elu. Näiteid võib leida enda ja teiste inimeste elust. Tänapäeva inimese tõeline olukord ilmneb Jumala kümne käsu valgel.
Piibli järgi on iga inimene patune. Mitte keegi meist ei saa patustamist ja patu tagajärgesid vältida. Patt lahutab meid Jumalast ja Tema pühadusest. Kõige raskem patu tagajärg on surm ja igavene lahusolu Jumalast. Paraku ei saa inimene ise pattu ja selle tagajärgesid Jumala ees lepitada. Ainult Jumal saab meid aidata.
See Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest
ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.
(Rm 3:22-24)
Jumal saatis 2000 aastat tagasi oma Poja meie pattude eest ristisurma. Jeesus Kristus, kes ristile naelutati, võttis meie isekuse, uskmatuse, ahnuse, ebaaususe ja teised patud oma õlule. Jumal kinnitas meie pattude andeksandmise, äratades oma Poja surnust üles. Patud on andeks antud, kui inimene usub Jeesuse ristil toodud lepitusohvrisse. Usub, et Jeesus on surnud ka tema pattude eest. Kujundlikult võime sellest rääkimiseks kasutada metafoori meile tehtud kingist. Kingituse eest ei tule maksta ja seda ei tule välja teenida. Kingitus on meile tasuta antud. Sarnaselt ei pea inimene esmalt oma elu puhastama ega usku endast välja pigistama. Me võime Jumala armu lihtsalt vastu võtta. Jumal teadis, et me ei saa ise oma patte lepitada, niisiis tegi ta seda ise.
Ka sina võid uskuda, et Jeesuse pärast on sulle kõik patud andeks antud. Ükskõik, milline sa oled või mida sa oled teinud, võid sa olla kindel, et sulle on andeks antud. Jumala ees ei piisa meie headest tegudest ega saavutustest. Kasutu on nendega tema ees eputada, sest Jumala jaoks on Jeesuse ristisurm ainus piisav tegu.
Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.
(2Kr 5:19, 21)
Hea Jumal, ma tänan sind ristisõnumi eest. Tänan sind, et võin Jeesuse tõttu uskuda, et minu patud on mulle andeks antud.
Inimesel on raske mõista, kui võimas on patu vägi. Me ei hakkaks sellist küsimust esitamagi, kui me tõesti aru saaksime, milline hävitav jõud see on.
Patu olemuseks on see, et see lahutab meid Jumalast, elu andjast ja päästjast. Miks hakata vastu temale, kes on ainus, kes meid tingimusteta armastab ja ise ennast meie eest ohverdab?
Patt kahjustab inimest, kes pattu teeb, ja ka inimest ümbritsevaid inimesi. Tahtlik patustamine põlgab ära Jeesuse kannatuse. Tema pidi ju surema inimese isekuse ja sõnakuulmatuse tõttu. Inimene, kes on mõistnud andestuse hinda, ei saa enam muretult pattu edasi teha.
Patt on alati kuritegu elu enese vastu, isegi kui me ei näe otsest põhjuslikku seost. Patul on alati tagajärjed, olgu sellele, kes pattu teeb, või teistele inimestele. Tahtlik patustamine saastab inimese südametunnistuse ja viib kiiresti uskmatusele. Kristlane tuuakse pimedusest valgusesse ristimisel ja teda kutsutakse Jumala abiga võitlema patu ja kurjuse vastu.
Säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja.
(1Tm 1:19)
Jumal, kaitse mind patu ja kõige kurja eest. Juhi mind nii, et minu elu ja teod oleksid sulle meelepärased.
Uks Jumala armu juurde on lahti seni, kuni inimese südames on küsimus: "Kas ma saan andeks?" Seni, kuni patt tekitab südames kurbust, on Jeesuse andestus kindel varjupaik.
Mõnikord kaldume ehk mõtlema, et Jumala arm ei ole piisav meie pattude lepitamiseks ning et meie patud on nii suured, et neid pole enam võimalik andestada. See on selline mõte, mida kurat heal meelel meile kõrva sosistab. Niimoodi tahab ta meid Jumalast eemale juhtida. Tõsi on see, et tehtut ei saa enam olematuks teha, aga Jumala arm katab kinni kõik patud. Seepärast saame kindlalt usaldada Jumala andestusse.
Olles patused inimesed, kipume ikka uuesti ja uuesti sama pattu tegema. Aga Jumal annab meile ikka ja jälle andeks. Ainult tema andestuse kaudu saame jõudu patu vastu võidelda. Patt on ohtlik vaenlane ja me võitleme sellega kuni surmani.
See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur! Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
(Nl 3:22-23, 25)
Jumal, sinust öeldakse: ”Tema arm püsib igavesti". Tänan, et ma võin sellele sõnale toetuda. Puhasta mind ja anna mulle uus algus.
Andestamine võib olla väga raske, isegi võimatu. Ometigi julgustatakse meid Piiblis nii andeks paluma kui ka ise andeks andma. Õigupoolest öeldakse lausa, et Jumal ei anna meile meie pattusid andeks, kui meie üksteisele ei andesta. Mida aga teha siis, kui meie südant vaevavad kibestumine ning suutmatus andestada?
Esmalt on oluline see patt Jumalale üles tunnistada. Me toome tema ette selle tõsiasja, et me ei suuda andestada. Me usume, et Jeesuse nimel saame andeks isegi selle patu. Samal ajal palume, et Jumal teeks oma armuga meis tööd ja aitaks meil andestada. Üksnes tema armu abiga võivad meie südamehaavad tõeliselt paraneda. Abi võib olla vestlusest terapeudi, kirikuõpetaja või inimesega, kes meile haiget tegi.
Andestamine on otsus, mille me teeme. Andestamine kui tunne võib olla pika protsessi tulemus. Võib võtta aastaid, et meelekibedusest vabaneda. Siiski on oluline, et loobuksime kättemaksust.
Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.
(Ef 4:32)
Armuline Jumal, sina näed minu elu ja seda, mis on mu südames. Hoia mind, et ma poleks kalk ega kannaks viha.
Piiblis räägitakse Saatanast, aga harva päris otse. Ta pole võrdväärne hea Jumalaga, vastasjõuga. Ometi kuulub temagi Jumala loomingusse. Saatana kurja olemuse põhjus paistab olevat seesama, mille tõttu langes ka inimene: uhkus, soov olla Jumalaga võrdne. Kuna Jumalal on oma loomingu osas täiuslikkuse tahe, siis on selle tahte vastu minek läbinisti kuri. Saatan on jumalatuse ja Jumalale vastupidise kehastus (isegi kui pole tegemist kehalise olendiga).
Kuidas Saatan tegutseb? Piiblis õpetatakse, et ta tegutseb sõnakuulmatute inimeste kaudu. Kui me ei järgi Jumala tahet, siis järgime Jumala vaenlase tahet ja kuulume seega Saatana valitsuse alla. Aga me saame vahetada poolt, võttes Jeesuse vastu oma Issanda ja Päästjana.
Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi
salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid
meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega,
kurjade taevaaluste vaimudega.
(Ef 6:11-12)