Kord küsis üks rikas mees Jeesuselt, kuidas saada igavest elu. Mees oli hästi ja korralikult elanud. Jeesus andis talle nõu müüa ära kogu oma vara, anda raha vaestele ja siis Jeesusele järgneda. Mees muutus kurvaks, seda oli tema meelest liiga palju tahetud. Jeesuse jüngrid muretsesid: "Kuidas saab üldse keegi päästetud?" Jeesus vastas: "Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes."
Selline on kristluse vastus. Meid piirab meie endi isekus. Me armastame ennast rohkem kui kedagi teist. Isegi meie hingeõnnistuse saamise püüd on isekas. On meil üldse mingit lootust? Vastus, mille annab kristlus, erineb teiste religioonide antud vastustest. Tähelepanu keskpunktis pole inimene ega see, mida inimene peaks tegema. Fookus on nihutatud Jeesusele Kristusele. Tema tegi seda, mida mitte keegi meist teha ei saaks. Ta viis meie kaotatud kaasuse Jumala ette ja lunastas meie patud ja kurjad teod, surres ohvrina meie eest ristil.
Jumala südames on täiuslik andestus. Seda kuulutatakse meile evangeeliumites. See saab meile osaks usu kaudu. Usu kaudu Kristusesse oleme päästetud ja saame taevasse. Kui ma olen ristitud Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, tean ma, et kuulun Jumalale. Ma ei püüa oma elus olla nagu jumal. Ma tean, et minu elu vastused on Jeesuses. Sa võid olla kindel, et saad taevasse, sest sa võid olla kindel Jeesuses ja tema tehtus.
Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist
enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei
saaks kiidelda.
(Ef 2:8-9)
Päästev usk ei ole inimese loomupärane omadus, vaid inimese väljaspoolt tulev Jumala and. Inimene ei saa ise usku esile kutsuda ja sedasi otsustada tulla usule, vaid uskumine on täielik sõltuvus ja kinni hoidmine Jumala töö väest.
Jumal kutsub usku esile armuvahendite kaudu ehk selliste jumalteenistuse toimetuste kaudu, mis vahendavad Jumala armu inimesele. Armuvahendid on Jumala Sõna, mida saame lugeda Piblist, ristimine, armulaud ja pattude tunnistamine. Põhiline armuvahend on Jumala Sõna. See sisaldub kõigis teistes armuhavehdites. Ristimises on usku esile kutsuv Sõna ühendatud veega. Pühas armulauas on see ühendatud leiva ja veiniga. Pattude tunnistamisel on Jumala Sõna ühendatud erilise andeksandmise kuulutusega. Püha Vaim räägib inimesega Jumala Sõna kaudu ning Jumala Sõna kaudu tuleb Püha Vaim inimese südamesse ja kutsub esile usku. Usu äratamine ja tugevdamine on Püha Vaimu kõige tähtsamad ülesanded.
Kui sa kahtled, kas sul on usku, või kas sul on piisavalt usku, palu Jumalal tugevdada oma usku. See on palve, millele Jumal vastab alati jaatavalt. Sa võid usaldada Jumalat, et tema annab sulle usku hoolimata sellest, mida sa ise tunned või koged.
Püha Vaim, kes meie südametes toimib, kirgastab Jeesus Kristust kui Päästjat ja sünnitab ning kinnitab meis usku, et arm on piisav ka sinu jaoks. Usk ei seisne meie oma pingutustes ja püüetes, vaid see on Jumala töö inimeses.
Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.
(Rm 10:17)
Usklik kristlane on koguduse liige. Koos teiste kristlastega kuulab ta Jumala sõna, on palveosaduses, teeb misjonitööd ehk kuulutab seda sõnumit ka teistele ning osaleb armulaual. Kõik need teod kinnitavad ja kaitsevad usku. Niiviisi hoolitseb Püha Vaim kristlase eest.
Jumala käsud käivad kõigi inimeste kohta. Kristlane ei saa elada nii, et ta ei hooli oma Taevase Isa tahtest.
Meil kõigil on elus oma ülesanne täita. Jumal ootab, et me truult oma ligimesi teeniksime. Kõigi meile esitatavate nõudmiste juures märkame aga üsna pea, et meie jõuvarud on piiratud. Tunneme, et meie jõust ei piisa. Ahvatlus Jumala käskudest üle astuda kiusab meid ja viib sageli ka patule.
Patt elab igas inimeses, ka usklikus. Kuni elu lõpuni võitleb see Jumala tahte vastu ja suunab meid Jumala tahtest eemale. Seetõttu vajame pidevalt andeksandmist, palvet ja jõudu, mida saame Jumala sõnast.
Elu usklikuna ei tähenda siiski üksnes loobumist ja püüdlust paremaks saamise poole. Jumala lapsena on kristlane vaba ja võib tunda end turvaliselt, sest lõpuks on oluline vaid arm, kingitus Jumalalt. Usk, lootus ja armastus kingitakse meile Jeesuses Kristuses. Seetõttu tahab kristlane elada Jeesuse kõrval.
Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge
minu armastusse!
(Jh 15:9)
Jumal, tõmba mind oma teele ja Jeesuse lähedusse. Ära lase mul minna eksiteele.
Usukindluse aluseks ei saa olla mingid inimese enda teod või tunded, sest need on alati ebatäiuslikud ja altid muutuma. Usukindluse aluseks saab olla üksnes Jumala töö ja tema tõotused, millest saame lugeda Piiblist.
Esiteks ütleb Piibel, et Jumal armastas maailma ja lepitas maailma enesega Jeesuse ristilöömise kaudu. See tähendab, et Jeesus suri iga inimese, ka sinu eest.
Teiseks, kui sa oled ristitud, oled sa ühendatud Kristuse kaudu tema päästva tööga. Sa oled seega osa saanud päästest, mis kuulub kogu maailmale.
Kolmandaks õpetab Piibel, et kes iganes usub ja on ristitud, on päästetud.
Usu oluline osa ei ole mitte selle tugevus, vaid selle sihtmärk: Kristus ja Jumala tõotused. Tegelikult on usk nõrga inimese pöördumine abi saamiseks Jeesuse poole, kes annab patud andeks. Piibel tõotab: ”Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.” Selline usk on and Jumalalt, mitte inimese enda töö. Seega, kui sa oled ristitud ja pöördud Jeesuse poole, et paluda oma patud andeks ja palvetada enda pääste eest, oled sa teel Taevasse.
Osaledes regulaarselt pühal armulaual ning uskudes sellega seotud tõotused ka enda kohta käivateks, saab sinu usk tugevaks.
Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina
äratan ta üles viimsel päeval, Kes minu liha sööb ning minu verd
joob, see jääb minusse ja mina temasse.
(Jh 6:54,56)
Kõik religioonid vastavad küsimusele, kuidas elada õigesti ja jõuda Jumala juurde. Kristlus annab teistsuguse vastuse. Fookus pole meil, vaid sellel, mida Jumal on teinud.
Teised religioonid juhivad meid kuuletuma jumalale, tegema head ja püüdma endast parimat anda, et pälvida õnnistust ja jõuda päästmisele. Kristlusel on erinev sõnum: kõik on õnnistuseks ja lunastuseks juba tehtud. Me ei saa ise ennast päästa, aga Jeesus on meid meie pattudest vabastanud. Me oleme päästetud armust, võttes vastu Jumala kingituse. Meil pole vaja midagi teha, et Jumal meid armastaks. Ta armastab meid juba nüüd tervenisti. Me võime selles usus Jumalale toetuda, uskuda, et me oleme juba lunastatud, ja teenida teisi Jumalalt saadud armastusega.
Kristluse tuum on Jumala arm. Üksnes arm Kristuses päästab meid. Kõik religioonid, mis on rajatud inimese oma pingutusele ja saavutustele viivad hävingule ja meeleheitele.
Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu."
(Jh 14:6)
Issand, ma tahan sinusse uskuda, aga ma olen nõrk ja ebakindel. Aita mind!
Jah, on. Jumala looming ei piirdu üksnes nähtava ja tunnetatava maailmaga, nagu inimene ehk oma kõrkuses arvab. Meie ei valitse Jumala loomingut. Jumala maailm on palju rikkalikum, värvilisem, kaunim ja imelisem, kui teaduslikult on võimalik tõestada ja silmaga hoomata.
Siiski pole inglid kristluse keskpunkt, ehkki mõnikord elatakse läbi mingit sorti inglivaimustust. Evangeeliume lugedes võib märgata, et inglid on seotud Jeesuse elu kõige tähtsamate pöördehetkedega. Neid kutsutakse teenivateks vaimolenditeks. Nad täidavad maa peal ülesannet, mis Jumal neile on andnud. Ennekõike on nende teenimise eesmärgiks hingede päästmine ehk inimeste juhtimine Jumala juurde.
Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes
ükskord pärivad pääste?
(Hb 1:14)