Inimene loodi igaviku jaoks. Jumala seaduste rikkumine tähendas surma ja see on meid kõiki mõjutanud. Aga viimne võit ei jää surmale, see kuulub Jumalale.
Surmaga saab meie armuaeg otsa. Me elame selles loodud maailmas Jumala andidest isegi sel juhul, kui me Jumalast vähimatki ei hooli. Aga mis saab siis, kui me jääme ilma oma rahast, välimusest, positsioonist, tervisest ja elust? Mis juhtub, kui me kohtame oma pattude alastuses Jumalat, teda, kes on andnud meile elu ja küsib, kuidas me seda kasutanud oleme? Me ei pea sel hetkel alasti olema. Piiblis õpetatakse, et usus kanname me Kristuse õigsuse valgeid rõivaid. Need antakse meile ristimises. Usus saavad need meie omaks.
Mis saab pärast surma? Kas surnute hinged magavad kuni viimse päeva ülestõusmiseni? Piiblist saame teada, et surres läheb inimene teise tegelikkusesse. Pole oluline teada selle perioodi kestust, vaid seda, kas see periood on õnne- või kannatuseaeg. Kui meie südametunnistus on puhas ja on teada, kes meid ootab, siis on ootus kerge.
Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on
läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole
lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis
usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.
(1Ts 4:13-14)
Jeesuselt. See on täiesti loomulik, et me surma kardame. Surm ja selle seltsilised - haigused, õnnetused, hädad - on halvad ega kuulu Jumala loomingu hulka. Surm ei ole kindlasti loomulik ja temaga ei tohiks sõbruneda. Paulus ütleb, et surm on viimne vaenlane. Aga Jeesuse tegu on kõige tugevam tunnistus, et surm ja tema seltsilised ei saa võitu.
Jeesus on surma ära võitnud ja tema lapsena lähed ka sina surmast võitjana läbi. Ole tähelepanelik! Kanna hoolt, et kuuluksid Kristusele, tema võidab surma täielikult! Aga kui sa ikkagi kardad, tee seda, mida hirmunud laps: jookse Isa juurde. Tema valitseb olukorda ka siis, kui öö on pikk ja pime. Emotsioonid veavad meid sageli alt, aga usk loodab Jumala sõnale, mis ei jäta meid hätta.
Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub,
see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure
alatiseks. Kas sa usud seda?"
(Jh 11:24-25)
Jumal, surm hirmutab mind ikkagi. Kas sa oled minuga?
Surm pole kõige lõpp. Piiblis, Johannese ilmutuseraamatus kirjutatakse: ”Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi." (Ilm 20:11-12)
Tore oleks kõiki oma surnud lähedasi taevas kohata. Minu meelest oleks õige teiste puhul uskuda, enda puhul kahelda. Jätke oma surnud sugulased Jumala hoolde ja palvetage nende eest kord või paar. Teie ise peate usaldama Surma Võitjat. Te võite ennast lohutada, et Jumala jaoks pole mitte keegi surnud. Tema jaoks on kõik elus, sest teda ei piira selle universumi loodusseadused.
Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning
ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja
surmavalla võtmed.
(Ilm 1:17-18)
Jumal, ma jätan oma kallid surnud omaksed sinu headesse kätesse.
Jah, on. Vanas Testamendis räägitakse surmajärgsest seisundist vähe, aga Uue Testamendi ja Jeesuse ajal heidetakse ilmutuse kaudu valgust isegi sellele süngele reaalsusele. Jeesus ütleb, et põrgu polnud algselt loodud inimeste jaoks, vaid Saatanale ja tema inglitele. Põrgut kirjeldatakse igavese tulena, tulejärvena, pimedusena, Jumalast lahusolekuna, ulgumise ja hammaste kiristamisena. Kui me ei oska öelda, kui sõna-sõnalt me seda põrgu kirjeldust peaksime võtma, võime leppida määratlusega, et põrgu on igavene eraldatus Jumalast ja tema headusest.
Kristlane ei peaks olema huvitatud põrgust, vaid pigem sellest, kuidas seda vältida. Ja me peame meeles pidama, et Jeesus ei tulnud siia maailma, et meid põrguga hirmutada, vaid selleks, et meid taeva jaoks päästa. See kehtib ka sinu kohta!
Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: "Minge ära minu juurest, te
äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema
inglitele!"
(Mt 25:41)
Piiblis ei anta taeva asukohaks mingit geograafilist paika. Taevas on seal, kus Jumal asub oma absoluutses täiuses. Piiblis öeldakse: "...kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen." (1Ti 6:16) Me ei jõua Jumalani ühegi kosmoseuuringute programmi ega mõistuse abil. Tema ise on oma varjatud kirkusest välja astunud ja meile ilmutanud, mida me taevast teadma peame.
Piiblis - eriti Johannese ilmutuseraamatus - on palju taevast puudutavaid kirjeldusi. Neid kirjeldusi ei saa sobitada ühte kenasse pilti. Milline näeks välja kuldsete tänavatega nelinurkne linn? Või milline oleks lakkamatu, uuekstegev, pühitsetud jumalateenistus? Ja aed, mis on nii kaunis, et ei ole mitte millegagi võrreldav? Mida tähendab see, et Jumal ise pühib ära pisarad meie silmist? Vanad kirikuisad on rääkinud taevast kui "Jumala kirkuse paigast". Vähemalt mulle piisab sellest täiesti, et tahta kõike ise näha!
Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on
inimeste juures ning tema asub nende juurde elama."
(Ilm 21:3)