Inimesel on raske mõista, kui võimas on patu vägi. Me ei hakkaks sellist küsimust esitamagi, kui me tõesti aru saaksime, milline hävitav jõud see on.

Patu olemuseks on see, et see lahutab meid Jumalast, elu andjast ja päästjast. Miks hakata vastu temale, kes on ainus, kes meid tingimusteta armastab ja ise ennast meie eest ohverdab?

Patt kahjustab inimest, kes pattu teeb, ja ka inimest ümbritsevaid inimesi. Tahtlik patustamine põlgab ära Jeesuse kannatuse. Tema pidi ju surema inimese isekuse ja sõnakuulmatuse tõttu. Inimene, kes on mõistnud andestuse hinda, ei saa enam muretult pattu edasi teha.

Patt on alati kuritegu elu enese vastu, isegi kui me ei näe otsest põhjuslikku seost. Patul on alati tagajärjed, olgu sellele, kes pattu teeb, või teistele inimestele. Tahtlik patustamine saastab inimese südametunnistuse ja viib kiiresti uskmatusele. Kristlane tuuakse pimedusest valgusesse ristimisel ja teda kutsutakse Jumala abiga võitlema patu ja kurjuse vastu.

Säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja.
(1Tm 1:19)