Kristlased pühitsevad püha armulauda (euharistiat) nii, nagu Jeesus seda käskis. Alati, kui armulauda pühitsetakse, loetakse Jeesuse enda sõnu, mida tema ütles viimase õhtusöögi seadmise juures oma jüngritele. Need on võetud neist Piibli kirjakohtadest, kus jutustatakse, mis juhtus Jeruusalemmas ööl enne Jeesuse surma. Jeesus ja Tema jüngrid pühitsesid armulauda ja Jeesus käskis neil teha seda ka edaspidi pärast seda ööd.

Püha armulaua seadmissõnades üteldakse, et leib, mida võetakse, on Jeesuse ihu ja vein, mida juuakse, on uus leping tema veres. Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus ka, et see on tema veri. Nii on ihu ja veri seal, kus püha armulauda pühitsetakse. See tähendab, et Jeesus on leivas ja veinis väga erilisel viisil. Meie kohtume temaga ja tema kohtub meiega. Kui sa mõtled, kuhu sa peaksid minema, et saada Jeesuse ligi, siis mine pühale armulauale. See on püha armulaua suur ime: Jeesus on seal ja tegutseb selle kaudu meis.

Pühas armulauas ei pruugi me tihti tunda, et me tegelikult kohtume Jeesusega. Aga meie tunded ei takista Jeesust tulemast meie ligi. Ta on seal, kus ta on tõotanud olla hoolimata sellest, mida meie tunneme. Ta on tõotanud olla pühas armulauas – leib on tema ihu ja vein on tema veri.

Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!” Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
(Mt 26:26-28)