Püha armulaud on ristitud kristlaste söömaaeg. Luteri kirikus võivad kõik, kes on käinud leerikoolis ning saanud leeriõnnistuse, minna pühale armulauale. Sellega kindlustatakse, et osavõtjad mõistavad püha armulaua tähendust ja teavad, mis vahe on pühal armulaual ning tavalisel söömisel ja joomisel. Ka lapsed, keda on vastavalt õpetatud, võivad koos oma vanemate või ristivanematega pühast armulauast osa saada. Ning igaüks – olgu ristitud või mitte – võib tulla altari juurde, et saada õnnistatud.

Mõnikord võib tunduda raske minna pühale armulauale. Võidakse tunda, et ei olda piisavalt head, et peaks olema parem ja tugevam oma usus. Nõnda ei tohiks see olla. Püha armulaud ei ole meie tubliduse pärast või neile inimestele, kes on elus edukad. Üsna vastupidi – püha armulaud on neile, kes vajavad andestust. Lunastaja ja Sõber halastab pühas armulauas neile, kes on läbi kukkunud. Püha armulaud on kõigile, kes vajavad andestust. See ei ole neile, kes arvavad, et nad ei vaja Jeesust.

Piibel hoiatab meid selle eest, et mõni võib süüa ja juua Kristuse ihu ja verd omaenda hukkamõistmiseks. Mõned inimesed, kellele see hoiatus algselt tehti, olid harjunud püha armulauda vastu võtma selliselt, et nad ei mõtelnud, et see on püha armulaud. Nad sõid ja jõid, mõni võis isegi purju jääda, ning leiba ja veini söödi ja joodi järelemõtlematult, kõrvalise asjana. Paulus kirjutab, et kes saab osa pühast armulauast ega mõtle, et see on Kristuse ihu, sööb ja joob hukatuseks. Seda hoiatust on tihti mõistetud selliselt, et see keelab pühast armulauast osasaamise neile, kes ei ole piisavalt head ning kellel pole tugevat usku. Kuid see ei ole nõnda!

Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.
(1Kr 11:26)