Juudiusu vaatenurgast mõisteti Jeesus surma seetõttu, et rahvavanemate sõnul pilkas ta Jumalat. Oma õpetuste ja tegudega näitas Jeesus, et ta on Jumala Poeg, kes on taevast alla maa peale tulnud. Selline „ketser“ oli Moosese seaduste järgi ära teeninud surmanuhtluse.

Ent võim otsustada surmanuhtluse määramise ja täideviimise üle oli üksnes roomlastel, kes valitsesid tol ajal Palestiina alasid. Maavalitseja Pontius Pilaatus ei olnud juutide vahelistest usulistest vaidlustest huvitatud. Jeesust tutvustati talle kui võimalikku Messiat, kes võib oma toetajad keisrivastasele mässule üles ässitada. Pilaatus kõhkles, ent allus juutide survele ja langetas kohtuotsuse.

Evangeeliumitest Jeesuse kannatustest lugedes tekib küsimus, miks pidi hea ja süütu inimene niivõrd julmal viisil surema. Miks Jumal ei sekkunud ega päästnud Jeesust? Miks ei kaitsnud Jeesus end valesüüdistuste eest?

Parima vastuse leiame prohvet Jesaja raamatust 53. peatükist. On imeline, et see kirjutati vähemalt viissada aastat enne seda, kui Jeesus ristil suri. Jesaja 53 ja paljude teiste Piibli kirjakohtade põhjal usuvad kristlased, et ristilöömine oli osa Jumala päästeplaanist. Jumal ise lepitas patu ja vabastas kohtumõistmise all olevad inimesed, saates oma poja ohvritalleks kõigi inimeste eest.

Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale.
(Js 53:5-6)