Jah. Aga on suur viga mõõta seda inimlike mõõdupuude järgi.

Sajandeid on kristlased, kes omavahel mõne teema suhtes küll lahkarvamusel olid, üksmeelselt veendunud, et Piibel on tõde ja Jumala sõna. Lahkhelid puudutasid üksnes Piibli tõlgendamist. Umbes poolteist sajandit tagasi hakkasid ajaloolased ja loodusteadlased Piibli tõdesid kahtluse alla seadma ning kristlased reageerisid sellele mitmeti. Mõned püüdsid Piibli jumalikku olemust tõestada sellega, et lükkasid tagasi igasuguse uue teabe, mis oli Piibliga vastuolus. Paljud kristlased teevad seda tänini. Märkamatult sunnib selline mõtteviis meid mõtlema järgmiselt: et Piibel oleks Jumala sõna, peab see olema kooskõlas meie mõistuse ja teadusavastustega. Selle põhimõtte rakendamine võtab kogu meie energia ning sellest energia asjatult raiskamisest on kirikus kogemusi piisavalt.

Piibli tõesus ja jumalikkus ei põhine inimmõistusel ega teadusavastustel. Piibli tõesus põhineb asjaolul, et Jumal on ilmutanud ennast ja oma tahet meile just sellises kirjalikus vormis. Asi on usus, mis on Jumala and. Piiblis on palju näiteid sellest, kuidas Jumal on inimeste sõnade läbi teistes usku äratanud. Üks selline mees, kelle kuulutustöö tulemusel paljud Jumalasse hakkasid uskuma, oli apostel Paulus. Miskipärast tundsid Tessaloonika turuplatsil kõndijad ja kõikjal, kus ta liikus, tema kõnes ära Jumala kutse. Paulus mõistab seda kui Jumala tööd.

Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.
(1Ts 2:13)