Piiblit on võimalik tõlgendada mitmel moel, ent mitte kõik tõlgendused ei ole ühtviisi õiged ega too au tõlgendajale. Tulemus on parem, kui peetakse meeles mõned põhitõed.

Piibel on tekkinud aastasadade vältel. Selle tõlgendamisel tasub küsida, kuidas said sellest aru algsed lugejad või kuulajad. Mida näiteks mõtlesid Jeremija kuulajad, kui järjekordne prohvet ennustas Jeruusalemma hävingut, kuna inimesed olid hüljanud Jumala tahte? Ja kui see häving tõesti oligi toimunud, siis mida arvasid inimesed, kuuldes Jesaja sõnu ja Jesaja raamatu 40. peatükis talletatud imelisi lubadusi? Kuidas tõlgendasid Johannese ilmutuse raamatu esimesed kuulajad neid jõulisi prohvetlikke ettekuulutusi? Neile küsimustele vastamine nõuab tahet õppida, lugeda mahukamaid teoseid ja küsida nõu. Ent see tasub end ära.

Ajalooline mõistmine loob palju ühenduslülisid meie endi igapäevaeluga. Kristlane loeb Piiblit tervikuna, võttes aluseks Kristuse, ja mõistab seda vähehaaval üha rohkem. Sel moel muutub aastasadade jooksul sündinud raamatute kogumik selleks, mis see tegelikult on – kõikvõimsalt Jumalalt saadetud armastuskiri just Sinule.

See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.
(2Kr 5:18-21)