Uks Jumala armu juurde on lahti seni, kuni inimese südames on küsimus: "Kas ma saan andeks?" Seni, kuni patt tekitab südames kurbust, on Jeesuse andestus kindel varjupaik.

Mõnikord kaldume ehk mõtlema, et Jumala arm ei ole piisav meie pattude lepitamiseks ning et meie patud on nii suured, et neid pole enam võimalik andestada. See on selline mõte, mida kurat heal meelel meile kõrva sosistab. Niimoodi tahab ta meid Jumalast eemale juhtida. Tõsi on see, et tehtut ei saa enam olematuks teha, aga Jumala arm katab kinni kõik patud. Seepärast saame kindlalt usaldada Jumala andestusse.

Olles patused inimesed, kipume ikka uuesti ja uuesti sama pattu tegema. Aga Jumal annab meile ikka ja jälle andeks. Ainult tema andestuse kaudu saame jõudu patu vastu võidelda. Patt on ohtlik vaenlane ja me võitleme sellega kuni surmani.

See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur! Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
(Nl 3:22-23, 25)