Jumal peatab Sauli (Ap 9:1–9)

Pärast diakon Filippusest jutustavat lõiku naaseb Luukas Jeruusalemma sündmuste juurde. Jeruusalemmast lahkunud kristlased ei olnud vaikinud, vaid kuulutanud sõnumit üles tõusnud Kristusest seal, kuhu nad olid põgenenud (võrdle Mt 10:23). Juutide seisukohast oli kristlaste tagakiusamine Jerusalemmas olukorda ainult halvendanud: nüüd oli kristlasi ümber Vahemere idaotsa.

Saulus Tarsosest ei soovinud asjade arengut kõrvalt vaadata, vaid palus ülempreestrilt luba minna „puhastama” uuest õpetusest ka teisi juudi kogukondi. Ta saigi kirjad ja asus teele Damaskuse poole, kus oli üsna suur juudi kogukond.

Sauli saadud kirjade sisu ei ole päris selge. Vaevalt võis tegu olla ametliku „käskkirjaga” Damaskuse sünagoogile, sest juudi sünagoogid olid üsna iseseisvad; Jeruusalemmal ei olnud võimu nende üle. Võib-olla puudutas küsimus just neid „nakkuse levitajaid”, kes olid uue ohtliku õpetuse Jeruusalemmast kaasa viinud; need tuli toimetada tagasi Jeruusalemma kohtu alla. Samuti on võimalik, et tegu oli ainult abipalvega Sauluse töö kergendamiseks.

Oli siis kirjade sisu, milline tahes, need jäid kasutamata, sest kui Saulus lähenes Damaskusele – mille kaugus Jeruusalemmast on vähemalt 200 km –, ilmus talle üles tõusnud Jeesus ja peatas tema teekonna. Saulus nägi eredat valgust ja kuulis arameakeelset (Ap 26:14) kõnetust taevast. Ta sai Kristuselt kuulda, et ta polnud taga kiusanud üksnes kristlasi, vaid üksiti Kristust ennast. Võitlus elava Jumala vastu oli lootusetu ja arutu ettevõtmine (võrdle Ap 5:38–39) ning nüüd see lõppes.

Kahesugune pimedus

Saulus kaotas Kristusega kohtudes nägemise. Too füüsiline pimedus oli tema vaimuliku pimeduse võrdkuju. Ta ei olnud mõistnud Jumala tahet. Ta oli kujutlenud, et ajab Jumala asja, ehkki oli tegelikult võidelnud elava Jumala vastu.

Ka kolmepäevane paast oli tühjenemise ja Jumala tahte otsimise aeg. Sauluse tee oli osutunud vääraks; nüüd ta ootas, et Jumal näitaks talle uut teed.

Ajalugu kordas end tähelepanuväärselt: samamoodi nagu benjaminlane Saulus oli taga kiusanud kristlasi, oli muistne benjaminlane Saul taga kiusanud Jumala võitut, kuningas Taavetit (võrdle eriti 1Sm 26:18 salmiga 4).

Jumal annab nägemise tagasi (Ap 9:10–19a)

Saulus jäi pimedaks Jumala tahtel ja Jumal andis talle ka nägemise tagasi. Saulus oli saanud uue nägemuse (salm 12): Hananiase nimeline kristlane tuleb ja paneb talle käed pea peale.

Hananias ei olnud väga innustunud kohtuma minekust Sauliga, mehega, kellest Jeruusalemmast tulnud kristlased olid kõnelnud palju paha (salm 13). Tal olid ju kirjadki kristlaste vangistamiseks. Aga Jumal saatis Hananiase tõrkumistest hoolimata Sirgele tänavale, mis on ka täna olemas Damaskuse vanalinnas.

Kõik toimus Sauluse nägemuse kohaselt. Saanud nägemise tagasi, laseb ta end ristida (salm 18). Temalgi ei olnud muud teed kogudusse; mõnedeski vanades kirikutes väljendatakse seda nii, et ristimisnõu on kiriku välisukse kõrval.

Samas lõpeb paast – salmi 19 söömist on vahel, tõsi küll, tõlgendatud ka armulauana.

Valitud tööriist (soome keeles „relv”)

Jumal nimetab Saulust valitud tööriistaks (salm 15). Kreeka sõna „skeuos” on mitmetähenduslik: astja, relv, tööriist. Kui see tõlkida astjaks, on lihtne näha selle taga vanatestamentlikku mõtet Jumalast kui potissepast (näiteks Jr 18): Jumal otsustas nüüd muuta Sauluse teistsuguseks astjaks.

Aga tõlge „valitud relv” on kõnekas. Saulus/Paulus hakkab võitlema (võrdle salmid 22 ja 29) evangeeliumi eest. Tal tuleb ka kannatada (salm 16) Kristuse pärast ja lõpuks anda oma elugi usu pärast. Kristlase elu ei ole alati kerge, aga see on elu tões, ehtne elu.

Miks valis Jumal just Sauluse paganate apostliks? Kõiki põhjusi me ei saa teada, aga vähemalt järgmist kolme võime näha:

1. Paulus tundis nii juudi kui ka hellenistlikku (= kreeka keelt kõneleva maailma) kultuuri. Temas oli hea Vana Testamendi tundmine ühendatud kreeka maailma tundmisega.

2. Ainult selline inimene, kes on tõsiselt püüdnud saada õigeks Seaduse tegude kaudu, mõistab sügavalt, mida tähendab arm (Fl 3:7–11).

3. Kristlaste tagakiusajana ei langenud Paulus sama kergesti kõrkusse, vaid andis au Jumalale (1Tm 1:12–14).

Salasepitsused (Ap 9:19b–30)

Rabiinliku koolituse saanud Saulus oli valmis kuulutama üles tõusnud Kristust. Kristusega kohtumine oli avanud talle Vana Testamendi uuel viisil (võrdle Lk 24:32). Püha Vaim avas ta meele mõistma, et Jeesus oli too tõotatud Messias, kes oli mitte ainult Taaveti, vaid ka Jumala Poeg (salm 20).

Galaatia kirja salmid 1:15–18 täiendavad Luuka jutustust. Damaskusest siirdus Saulus Araabiasse (= nabatealaste riiki, mille kuningas oli Aretas IV). Sealt ta naasis Damaskusesse (salmid 22–25), aga pidi põgenema Jeruusalemma, kuhu ta jõudis kolm aastat pärast pöördumist. Damaskusest põgenemisest jutustab ka 2Kr 11:32–33.

Nii Damaskuses kui ka Jeruusalemmas saab Saulus kogeda, mida tähendab olla tagakiusatu. Eriti ebamugav olukord oli Sauluse seisukohast Jeruusalemmas, kus teda ei võetud kogudusse vastu, vaid kahtlustati teda mingis salasepitsuses (salm 26).

Tasub meeles pidada, et alati ei ole ettevaatus halb asi. Johannes manitseb vaimusid läbi katsma (1Jh 4:1) ja Paulus hoiatab valguse ingliks maskeerunud hingevaenlase eest (2Kr 11:14). Sinisilmsus ei ole kirikus voorus!

Ebamugavas olukorras tuleb küproslane Barnabas Saulusele appi ja „esitleb” teda kogudusele (salm 27). Nii sai Saulus kuulutada evangeeliumi ka Jeruusalemmas, aga kreekakeelsete juutide vastuseis tegi tööle lühikese lõpu ja Saulus pidi siirduma oma kodulinna Tarsosesse (salmid 29–30), kus ta

tegi misjonitööd umbes 12 aastat, kuni seesama Barnabas palus teda appi Süüria Antiookiasse (Ap 11:25–26).

Meiegi kogudustes vajataks selliseid „barnabase”, kes koolitaksid ja toetaksid äsja pöördunud kristlasi ning hoolitseksid nende eest.

Rahu ja kasvu aeg (Ap 9:31)

Kuna kristlaste innukas tagakiusaja oli „vahetanud leeri”, sai kirik elada mõnda aega rahus ja kasvada Püha Vaimu juhtimisel.

Õnneks annab Jumal meile igaühele aegu, mil saame kogeda erilisel viisil Jumala õnnistusi; ilma selliste perioodideta ei tuleks me kindlasti toime.

Imed Vahemere kaldal (Ap 9:32–43)

Teatava sissejuhatusena järgmiste peatükkide sündmustele jutustab Luukas Peetruse kaudu toimunud imedest Lüddas ja Joppes.

Peetrus külastas tollal juudikristlikke kogudusi seal piirkonnas (salm 32). Lüddas ta tervendas kaheksa aastat halvatud mehe. Siiski ei tervendanud Peetrus, vaid kõige taga oli Jeesus Kristus (salm 34). Too ime toimus usu sünnitamiseks (salm 35).

Joppes (tänapäeva Jaffa) toimunud ime oli veel suurem: surnud jünger ärkab ellu. See lugu meenutab meile Jairuse tütre ülesäratamist (Lk 8:40–56), aga ka kaht Vana Testamendi sündmust: prohvet Eelija äratas surnuist Sarepta lesknaise poja (1Kn 17:17–24) ja prohvet Eliisa äratas surnuist suunemlanna poja (2Kn 4:18–37). Selles, et Jumal tegutseb eri aegadel samamoodi, ei ole midagi imestamisväärset.

Surnuist ülesärataminegi teenis usu sündimist (salm 42); imed ei toimunud seega imede endi pärast, vaid evangeeliumi edasiviimiseks.

Peetrus jääb Joppes peatuma nahkur Siimona majas. Tollal oli nahkuri amet põlatud, sest ta pidi kokku puutuma surnud loomade nahkadega ja oli seeläbi roojane. Seega oli Peetrus mingil määral vabanenud juudi puhtusereeglitest, aga Jumalal oli varuks lisaõpetus. Sellest lähemalt järgmises loengus.