Luuka ajalooraamat läheneb lõpule. Siiski on veel jutustamata Pauluse merereisist Rooma. Sellest reisist jutustatakse meie-vormis; ka kirjutaja ise on olnud sündmuste juures.

Algab teekond Rooma (Ap 27:1–12)

Pauluse teekond Rooma kulges valvemeeskonna saatel, mida juhtis Juliuse nimeline keiserliku väesalga pealik. Ilmselt olid teised vangid surmamõistetud, kes olid teel areenile kiskjate tappa.

Näib, et Julius usaldas Paulust, sest lubas tal käia Siidonis sõpradega kohtumas (salm 3). Kui Paulus oleks põgenenud, oleks Julius vastutanud vangi eest oma eluga.

Teekonda oli alustatud Adramüttioni nimelisest linnast pärineva rannasõidulaevaga (salm 2, see linn paiknes Troasest kagu suunas), aga Julius leidis Mürrast suurema laeva, mis oli teel Egiptusest Rooma. Egiptus oli Rooma riigi viljaait, seega vedas laev vilja (salm 38). Viljalaevad olid suured (isegi üle 300 tonni) ja võisid võtta lisaks viljale peale lausa sadu reisijaid. Aga suurusel olid ka miinused: nendega oli raske purjetada.

Kirjeldusest salmides 7–9 saame teada tolle aja purjetamise ebamugavustest. Paastupäev ehk juutide suur lepituspäev (salm 9; 3Ms 16:29–31) oli juba möödas; lepituspäeva (ehk Jom Kippurit) tähistatakse septembris-oktoobris, nii et purjetamishooaeg hakkas lõppema. Üldiselt lõpetati purjetamishooaeg septembri keskel, aga hiljemalt novembris. Uuesti mindi merele märtsi alguses.

Kreeta idapoolsest tipust – Salmoone (salm 7) – oldi mööda, aga Hea Sadam (salm 8) ei olnud nimest hoolimata hea talvitumispaik. Peeti nõu, kuidas teekonda jätkata, ja Pauluski võis öelda oma arvamuse (salm 10). Põhjusi Paulust kuulda võtta võis olla lausa kaks: ta oli äratanud usaldust peale Juliuse ka teistes ja teiseks oli ta kogenud purjetaja (võrdle 2Kr 11:25 ja Pauluse misjonireisid); üldiselt ei mindud merele ju ilma hädavajaduseta – purjetamist peeti ohtlikuks (mitte asjata), isegi jumalate tahtlikuks pilkamiseks. Pauluse hoiatust ei võetud siiski kuulda, vaid püüti jätkata teekonda parema talvitumissadama poole.

Algab torm (Ap 27:13–20)

Kõik näis minevat hästi: puhus soodne lõunatuul. Aga see oli hoopis märk ohtlikust Atlandilt Vahemerele saabunud tormist, millele eelnes lõunatuul. Kui puhkes torm, olid meremehed abitud, ainus võte oli lasta laeval triivida.

Klauda (Aleksandria nimekuju) ehk Kauda (ladina vorm) saar pakkus nii palju kaitset, et päästepaat õnnestus laeva tõmmata. Tavaliselt oli see laeva järel slepis, aga tormis võis see veega täituda ja uppuda või paiskuda vastu laeva külge. Üksiti tugevdati laeva köitega (salmid 16-17).

Kuna torm jätkus, tuli laeva kergendada. Osa lastist ja varustusest (salm 19), st osa purjedest ja muid asju, mis ei olnud hädavajalikud, heideti merre. Lasti laadimine tormis oli keeruline töö!

Oli oht kanduda Sürti lahte, kuhu oli tegelikult 600 km, aga tormi jätkudes oli võimalik sattuda neile ohtlikele madalikele. Seda püüti takistada triivankruga, mis vaid aeglustas liikumist, või mingi purjega, millega püüti laeva tormis juhtida.

Tormipilved katsid nii päikese kui ka tähed, ja nii polnud võimalik orienteeruda (salm 20).

Paulus peab kohtuma keisriga (Ap 27:21–26)

Kui kõik lootus oli kadunud, ilmus Paulusele Jumala ingel (salm 23), kes ütles Paulusele, et ta jõuab Rooma keiser Nero ette (salm 24). Üksiti pääsevad kõik reisijad ja ka meeskond.

Paulus ei olnud sugugi kahjurõõmus või kibestunud, tuletades meelde oma varasemat nõuannet, millega oleks saanud vältida tormi sattumist (salm 21), pigem püüdis ta äratada usaldust oma sõnumi ja ennekõike Jumala vastu, kellelt ta oli sõnumi saanud. Seega polnud põhjust kaotada lootust.

Vahemeres ei ole neis piirkondades kuigi palju saari, aga sellise leidmine oleks laevasolijate ainus lootus (salm 26).

Laevahukk ja pääsemine (Ap 27:27–44)

Kui torm oli kestnud kaks nädalat, märkasid meremehed maad (salm 27). Mõnedes käsikirjades mainitakse, et meremehed kuulsid lainete mürinat rannas. Aadria mere all mõeldi tollal mitte üksnes Itaalia ja Balkani poolsaare vahelist lahte nagu tänapäeval, vaid ka lõunapoolset mereosa, Kreeta ja Sitsiilia vahelist merd (salm 27).

Mõõdeti mere sügavust. Esimesel korral oli see 20 sülda (umbes 36 meetrit). Seega lähenes laev maale. Aga kuna varitses oht, et enne kallast võib olla karisid või liivaseljakuid, pandi laev ankrusse ja jäädi ootama hommiku koitmist (salmid 28-29).

Meremehed teadsid, et päästepaadiga jõuaksid nad üsna kindlalt randa, seevastu randumisvõimalused suure laevaga olid palju väiksemad. Nii püüdsid nad põgeneda. Ettekäändeks paat vette lasta esitati soov heita käilast vette lisaankruid. Et käilaankrutest oleks tõesti kasu, oleks pidanud viima need laevast kaugemale. Aga Paulus paljastas meremeeste kavatsused ja nii jäeti endid ilma pääsemise seisukohast tähtsast päästepaadist.

Paulus mõistis, et peaaegu kindlasti ootas ees kaldale ujumine. Sellepärast tasus süüa, et jaksaks ujuda. Pauluse eeskujul sõid kõik, misjärel visati merre ülejäänud viljalast (salm 38).

Alles nüüd avaldab Luukas laevasolijate arvu: 276. On kummaline kokkusattumus, et kreeka tähtedega (= numbritega, kuna kreeka tähtedel olid arvväärtused) kirjutatakse see arv SOS. Ka juudi ajaloolane Josephus kirjutab oma laevahukust – tolles laevas oli koguni 600 reisijat.

Kui hommik valgenes, jäeti ankrud merre ja tüüriaerud vabastati köitest. Algas katse jõuda kaldale. Tõeks osutusid halvad aimdused: ees oli liivaseljak või kari (tähttäheline tõlge oleks „kahemerekoht” või „kahe mere ühinemiskoht”, seega koht, kus mõlemal pool oli sügav vesi).

Sõdurid kavatsesid vangid tappa: nad olid ju surmamõistetud, ja nii ei tasunud riskida oma eluga, lastes mõnel vangil põgeneda. Pealik Julius soovis siiski Pauluse päästa, ja üksiti jäeti ellu ka teised vangid.

Pauluse ennustus (salm 22) täitus: laev hävis, aga kõik reisijad pääsesid (salm 44). Laudade all võidi mõelda laudu, mis katsid trümmis olevat viljalasti.

Talv Maltal (Ap 28:1–10)

Reisijad veetsid kolm kuud saarel, mis osutus Maltaks (varasemas tõlkes Melite). Luukas viib lõpule ühe parimatest antiikaja merereiside kirjeldustest. Kõik ei olnud veel möödas. Elanikud – kreeka keeles „barbarid”, mis tähendas lihtsalt inimesi, kes ei kõnelnud kreeka või ladina keelt – süütasid lõkke, et merehädalisi soojendada. Kui Paulus pani lõkkesse hagusid, salvas tema kätt lõkke soojusest äratatud rästik (salm 3).

Saarlased arvasid, et õigluse jumalanna oli teinud oma otsuse: Paulus ei väärinud elu. Kuna Paulus ei surnudki, hakkasid saare elanikud pidama teda jumalaks. Seekord Luukas ei jutusta, kuidas suhtus Paulus enda „jumaldamisse” (erinevalt Lüstra sündmustest Ap 14:12–18). Igal juhul võime näha siin Jeesuse tõotuse täitumist (Lk 10:19).

Paulus tervendas saare kõrgeima ametniku Publiuse isa, kel oli kõrge palavik ja kõhutõbi (salm 8). Seejuures kasutab Luukas antiikaja arstiteaduslikke termineid – seega oli ta arst, nagu jutustab meile varane kristlik pärimus.

Luukas ei jutusta, kas Maltal sündis kristlik kogudus. Reisijate abistamist võib küll tõlgendada kristliku koguduse olemasoluna (salm 10), aga olid ju saarlased olnud sõbralikud juba esimesel kohtumisel (salm 2). Tänapäeval on Malta tugevasti roomakatoliiklik saar.

Viimaks ometi Roomas (Ap 28:11–16)

Maltal oli talvitunud Aleksandria viljalaev, mil oli olnud rohkem õnne ja mis kavatses jõuda Itaaliasse võimalikult vara – talve järel olid vilja hinnad kõige kõrgemad. Pauluse saatjaskond jätkas reisi tollel laeval, mille käilas olid meresõitjate eriliste kaitsjate, Kreeka peajumala Zeusi poegade Kastori ja Polluse kujud (salm 11). Seekord edenes reis hästi ja Paulus jõudis raskusteta Rooma.

Juudid lükkavad Kristuse tagasi (Ap 28:17–28)

Jõudnud Rooma, soovis Paulus võimalikult ruttu kohtuda oma rahva – juutide – esindajatega. Kolme päeva pärast kohtutigi, aga siis lepiti kokku teine päev, mil juudid suuremal hulgal läksid Pauluse juurde.

Pauluse vangistus oli nii kerge kui võimalik: tal oli oma korter, aga siiski ka oma valvur ja mingid ahelad – vahest oli ta valvuriga kokku aheldatud. Nii ei saanud Paulus Roomas ringi käia, et evangeeliumi kuulutada. Seevastu sai ta vastu võtta külalisi. Ilmselt kirjutas Paulus vähemalt osa oma vanglakirjadest (Ef, Fl, Kl, Fm) vangistuse ajal Roomas.

Paulus arvestas kuulajate tunnetega ega kõnelnud Jeesusest kui Messiast, vaid kasutas väljendit „Iisraeli lootus” (salm 20).

Paulus teadis, kui mõjuvõimsad olid juudid. Varasematest peatükkidest mäletame, et nad suutsid ametist lahti lasta maavalitseja Feeliksi (Ap 24:27). Isegi keiser Nero abikaasa Poppea oli juudi usust huvitatud, mistõttu juutidel olid kindlasti head suhted Nero õukonnaga. Nii suutsid nad Pauluse olukorda soovi korral kas halvendada või kergendada.

Teadlasi on pannud imestama Rooma juutide väide salmis 21, et nad ei ole saanud Jeruusalemmast ühtki kirja Pauluse kohta. Kirja puudumisel võis olla mitmeid põhjusi.

1. Kirja edasi toimetanud laev võis olla alles teel. Pauluse reis oli kõigist ebaõnnestumistest hoolimata olnud kaunis kiire!

2. Kirja edasi toimetanud laev võis tormis põhja minna.

3. Jeruusalemma juudid võisid kaotada huvi Pauluse vastu, kui ta oli lahkunud Palestiinast. Paulusel ei olnud mingit võimalust tagasi tulla.

Ilmselt ei taibanud Rooma juudid algul, et Paulus kuulub Rooma kogudusega samade kristlaste hulka (salm 22), aga pärast põhjalikumaid vestlusi teatasid nad, et on Paulusest erineval seisukohal (salm 23).

Juutide jagunemist kahte leeri tuleb ilmselt tõlgendada nii, et osa ei aktsepteerinud Pauluse mõtteid sugugi, osa pidas aga Pauluse mõtteid iseenesest arukaiks, soovimata siiski saada kristlasteks (salm 24). Igatahes tsiteeris Paulus lõpuks Vanast Testamendist sama kirjakohta nagu Jeesus seoses mõistujutuga külvajast (Mt 13:14–15), st juudid ise sulgesid endid väljapoole taevariiki.

Sellega oli Luukal hea lõpetada: evangeelium oli siirdunud juutidelt paganaile. Kuna juudid olid selle tagasi lükanud, tuli seda kuulutada paganaile – kes võtsid selle ka vastu.

Osas käsikirjadest on ka salm 29: „Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid ära ja neil oli omavahel palju vaidlemist.” Kuna seda salmi ei ole kõige usaldusväärsemates käsikirjades, on see eestikeelses Piiblis nurksulgudes.

Kas Apostlite teod jäid pooleli? (Ap 28:30–31)

Apostlite tegude lõpp on tekitanud palju teooriaid. Tundub ju, et raamat jääb pooleli. Kas Luukas ei teadnud Pauluse käekäigust rohkem? Või ei soovinud ta jutustada, et Paulus hukati mõõgaga tagakiusamistes Nero ajal?

Vastusekatseid on mitmeid.

1. Mõned oletavad, et Luukas kavatses kirjutada kolmeosalise teose: Luuka evangeeliumi, Apostlite teod ja veel kolmanda raamatu, aga viimane jäi mingil põhjusel kirjutamata või on kadunud.

2. Teised arvavad, et raamatu lõpp on kadunud; lõpust on üks või mitu lehte hävinud.

3. Kolmandad arvavad, et mingi õnnetus, vangistus, haigus või surm katkestas Luuka kirjatöö ja raamat jäi pooleli.

4. Neljandad arvavad, et Luukas kirjutas oma raamatu siis, kui Paulus oli alles vangis. Apostlite tegusid peetakse ju isegi Pauluse kohtuprotsessi kaitsekõneks, millega püüti näidata Pauluse ja ristiusu poliitilist ohutust.

Kõige tõenäosem seletus on siiski see, et Luukas lõpetas oma raamatu teadlikult nii. Lõppude lõpuks ei kirjutanud ta Pauluse ajalugu, vaid evangeeliumi levimise ajalugu. Tema lahendus oli teoloogiline: evangeelium oli toodud tollase maailma keskusse Rooma ja evangeeliumi vana keskus Jeruusalemm võis jääda kõrvale. See kajastas kiriku olukorda: oli jõutud paganakristlike koguduste ajastusse, juudikristlikud kogudused olid veel vaid kahanev vähemus.

Evangeelium oli murdnud vanad judaismi reeglite piiritarad ja – vabanenud mineviku taagast – valmis siirduma vastupanija keskusest Roomast vallutama kogu maailma.

Varane kristlik pärimus jutustab, et Paulus vabastati ja ta käis Hispaanias, aga võttis varsti (umbes aastal 64 pKr) keiser Nero tagakiusamistes vastu märtrisurma.

Evangeeliumi edasiviimine jäi teiste ülesandeks. Nüüd on see ülesanne jäänud meie täita. Me ei saa elada möödunud aegu meenutades, vaid praegu on töö aeg nagu Paulusegi ajal. Endiselt on neid, kes ei tunne Päästjat!

Seega me elame Apostlite tegude 29. peatükki.